Katre Sai: Kokkuvõte Hannes Rummi loengust
Teisipäeval, 24. septembril 2013 pidas Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Hannes Rumm RSR-ile loengu teemal “Eesti esimesed 10 aastat Euroopa Liidus. Millised eurooplased me oleme?“.
Hannes Rumm viitas, et rahvahääletusele eelneval perioodil oli Eesti euroskeptiliseim riik Euroopa idaosas (tervet Euroopat võrreldes oli skeptiliseim vaid Malta) ning et ta töötas tol hetkel, 10 aastat tagasi, valitsuse heaks ning tema tööks oli kindlustada, et rahvahääletusel osalevad inimesed oleksid kursis, millega nad soovivad liituda ja mida EL endaga täpsemalt kaasa toob.
Paar aastat enne rahvahääletust – 2001. aastal saabus Eestis EL toetuse madalpunkt – tervelt 51% olid liitumisele vastu! Selle põhjuseks võib tuua mitmeid asjaolusid (nt kartus hinnatõusu ees, sõna „liit“), kuid oluliseimaks põhjuseks pidas Rumm umbusku valitsuse vastu, mis mõjutab paljudes riikides Euroopa Liidu küsimusi. Laari teine valitsus oli ebapopulaarne ning kuna valitsus pooldas liitumist, siis rahvas oli justkui protestimärgiks selle vastu. Kui 2002. aastal tasakaalustas EL usaldusväärsust Eurovisiooni võit, siis oli üsna selge, et rahvas polnud Euroopa Liidu asjadega kursis – liidu mainet suutis parandada üksnes võit lauluvõistlusel, mille nimes sisaldub sõna „euro“.
Seetõttu peeti vajalikuks jätkata retoorikaga, mis väldib Euroopa Liidu seostamist igasuguste probleemidega, mille ees Eesti seisis (nt välditi Euroopa Liidu süüdistamisest juhul, kui mõni firma läks pankrotti). Selline lähenemine kehtis isegi siis, kui mingil määral oli kellegi ebaeduga seotud Euroopa Liidu regulatsioonid või muud normid.
Rumm tõmbas tähelepanu ka asjaolule, et ehkki algusaegadel oli Eesti rahvas väga skeptiline, siis viimastel aastatel on eestlaste toetus EL-le võrreldes rahvahääletuse aegadega püsinud endiselt kõrgel (2003. aastal hääletas Euroopa Liiduga liitumise poolt üle 66% valijatest), samal ajal oli muudes riikides on toetus pigem langenud. See on Rummu sõnul Euroopa Liidus üsna unikaalne (eriti idaosas – nt Läti oli mingi hetk väga kriitiline ning toetus langes väga ulatuslikult).
Alles eelmisel aastal ESM-i arutades suhtuti Euroopa Liitu tunduvalt kriitilisemalt. Küsitlustulemuste järgi nähakse EL-i üha enam siiski majandusliku nähtusena ning olulisemaks põhjuseks, mis EL-s olla, on sealt saadav majanduslik toetus, kaupade vaba liikumine jm. Märkimisväärne on siinkohal asjaolu, et kui Põhjamaad pidasid EL-i oluliseks majandusliku partnerluse pärast, siis lõunapoolsemad riigid rõhutasid identiteeti, kultuuri, ühist ajalugu jne, millest tuleneb ehk ka erinev arusaam ja lähenemine Euroopa Liitu.
Lisaks mainis Rumm, et Eesti on selgelt liikunud britilikust lähenemisest Euroopa Liidu küsimustes rohkem prantslasliku/saksaliku lähenemise suunas, mis tähendab, et toetatakse rohkem ühtsust ning ei nähta Euroopa Liitu kui organisatsiooni, mis võtab rohkem, kui annab. See on vähendanud ka debatti Euroopa Liidu teemadel valimiste perioodil – peamisteks teemadeks on Venemaa, majandus, maksud, toetused jne, kuid EL on kadunud tagaplaanile justkui konfliktivaba teema. See võib olla ka põhjuseks, miks Eesti poliitikud on Euroopas EL-ist vähim teadvate hulgas – kuna valimistel need teemad ei kerki, siis ei peeta ka vajalikuks ennast sügavuti asjaga kursis hoida. Tavaliselt ollakse Euroopa Liidu küsimustes poolt ning pikalt neid teemasid ei arutata.
Eestist on kujunenud ühe võõrkeelega riik – see tähendab, et enamus inimesi oskab ainsa võõrkeelena inglise keelt ning seega tarbib ka vastavakeelset meediat, kuid kuna britid on ühed eurovastaseimad, siis oleme me nende lähenemisega paremini kursis ja keele tõttu võtame me neid uudiseid lihtsamini tõe pähe. Hispaanlased, prantslased ja sakslased tarbivad oluliselt teistsugust ja EL-i pooldavamat meediat. Sellest võib tuleneda ka eurovastasuse võimalik kasv Eestis.
Hannes Rumm lõpetas meedia teemal, viidates, et ajakirjanikel on tihti võimalus koguda odavat populaarsust EL otsuste/diskussioonide valesti tõlgendamisega. Näiteks tõi ta siinkohal ahikütte keelustamise (Euroopa suurtes linnades ei kasutata ammu ahikütet, kuna see saastas tugevalt linnaõhku, kus paljud inimesed lähestikku elavad), kuid Eesti ajakirjanikud esitasid seda justkui ahiküte keelatakse üsna pea ja see on otsustatud. Sarnaselt on tema sõnul toimitud tubakaga seonduvatel teemadel ning Rumm rõhutas, et uudiseid lugedes tuleks kindlasti hoolikalt mõelda, kas see on odava populaarsuse kogumine või on asjal tõetera all.
Konspekteeris Katre Sai
