Alexander Lott: Kokkuvõte Erkki Bahovski loengust
Erkki Bahovski loeng 14. oktoobril Rahvusvaheliste Suhete Ringis teemal „Kas taassoometumine on võimalik?”
Soometumise mõiste võeti kasutusele ühes Saksamaa Ostpolitik`ga. Selle kohaselt Nõukogude Liitu ei ignoreerita, vaid peetakse dialoogi ning räägitakse probleemküsimuste osas läbi.
Teise maailmasõja järel olid Soomes näiteks kaubandussuhted ning inimeste väljaandmine Nõukogude Liidu kontrollida. U. K. Kekkoneni käsul saadeti isegi Soome piiri pealt Nõukogude Liidu põgenikke tagasi. Seda poliitikat kajastavad hästi Max Jakobsoni teosed „XX sajandi lõpparve” ja „Tulevik?”. Soome püüdis Teise maailmasõja järel kõigiti jätta Nõukogude Liidule muljet, et ei ole osa Läänest. Soomlased ei ühinenud Lääne organisatsioonidega ning lõid erisuhte Nõukogude Liiduga. See poliitika oli edukas, sest iseseisvus ja majanduslik kord säilisid.
Jarmo Virmavirta kohaselt on Eesti-Soome suhted sui generis. Tihe laevaliiklus Soome lahel annab tunnistust sellest, et eestlased ja soomlased saavad mitteametlikul tasandil teineteisega väga hästi läbi. Tarja Haloneni incognito visiidid Eestisse on samuti tõendiks kahe riigi vaheliste suhete soojusest.
Erkki Bahovski üks keskseid väiteid oli, et taassoometumine ei ole võimalik seni, kui Eesti ei ole „eestitunud”. Soomel pole ühtaegu võimalik hoida südamlikke suhteid Venemaa ja Eestiga. Kuigi Pronkssõduri kriisi tingimustes toetas toonase välisministri Ilkka Kanerva initsiatiivil Soome väga tugevalt Eestit, siis Gruusia sõja järel on senine kahe naaberriigi vahel laveerimise poliitika osutunud üha raskemaks välispoliitiliseks aluseks.
Soomes jõustunud 2000. a. põhiseaduse kohaselt ei kuulu presidendile enam välispoliitikas ainupädevus. See tähendab osalt seda, et finlandiseerumise ajajärgul tuntust kogunud „saunadiplomaatia” ei ole enam rakendatav. Ennekõike on uue põhiseaduse jõustumise tagajärjeks määratlemata jõujooned välispoliitilise esindamise vallas Soome presidendi ja peaministri vahel. Seejuures on sama problemaatikaga praegu seotud Poola, kus kahe institutsiooni vaheline tüliküsimus on kohati avalikkuse ettegi jõudnud.
Hetkel on Soomel seega võimalik valida kahe väga erineva välispoliitilise orientatsiooni vahel:
1. Taassoometumine. Venemaa esilekerkimisega seoses on see Soomele äraproovitud tee. Sarnaselt suurele osale diplomaatidest pole ajakirjanikudki Nõukogude Liidu lagunemisest saadik Soomes vahetunud. Võimalikku taassoometumist muudab keeruliseks Eesti positsioon suhetes Venemaaga: taassoometumise korral peaks distantseerumine Eestist olema väga järsk. Ühtlasi muudab taasfinlandiseerumise küsimust delikaatseks tõik, et Välis-Eesti kogukonda Soomes külma sõja vältel ei tekkinud, mis oleks tõstatanud nn Eesti teemat. Praegusajal on sinna tööle läinud aga märkimisväärne osakaal Eesti tööjõulisest elanikkonnast.
2. Heade suhete hoidmine Eestiga, lõimumine Läänega ning NATO-ga liitumine. Praegune välisminister Alexander Stubb on üks jõulisemalt NATO-ga liitumist pooldavaid poliitikuid Soomes. NATO-ga liitumise pooldamise küsimuses on ühtlasi täheldatud põlvkondadevahelist lahknevust. Nii nõuab välisminister Stubbile vastukaaluks president Halonen justkui erisuhet Venemaaga. Käesoleva aasta Nobeli rahupreemia laureaadi ning Soome endise presidendi Martti Ahtisaari ning pikaaegse peaministri Paavo Lipponeni ajal on Soome Eestile sarnaselt kasutanud ära lühikese hingetõmbeaja Venemaa nõrkuse perioodil. Selle tulemusena on Soome end kinnistanud võimalikult Euroopa Liidu tuumikusse.
Konspekteeris Alexander Lott
