Trivimi Velliste – “Eesti välispoliitika ajaloost”

Trivimi Velliste on mänginud olulist rolli Eesti taasiseseisvumisel ja onud pikaaegne Riigikogu liige ning välisminister. 

Trivimi Velliste alustab oma loengut looga, kuidas sai lapsena teada, et nende kartulikeldris on metsavend. Sellel ajal ei teadnud ta veel, mida see endast kujutab, kuid sai juba siis aru, et see on asi, millest ei tohi mitte kellelegi rääkida.

Selleks, et rääkida välispoliitikast tuleb alustada kõige algusest ning selleks peab teadvustama selliseid mõisteid nagu “meie” ja “nemad”, sest sealt saab see kõik alguse. Inimesed teavad, et perekond on “meie”, küla on “meie” ja kihelkond on “meie”. Kõik mis jääb sellest välja on “nemad” Velliste räägib kihelkonnast kui telliskivist, millest maa algab. Tänapäeval pole kihelkonnal enam nii suurt tähtsust kui see vanasti oli. 

1200 tulid ristisõdijad, kes olid jõudnud Daugava suudmesse ning olid allutanud liivlased ja lätlased. Seal tekkis küsimus, kuhu edasi liikuda, kas põhja poole kus on metsikud paganad (eestlased) või lõuna poole Leetu, kus olid aga samuti metsikud paganad.

Eesti koosnes sellel ajal kihelkondadest ja maakonnad olid alles tekkimas (nagu näiteks Ugandi ja Sakala). 1208 olid ugandlased käinud Lätis röövimas ning kuna nad olid tugevad, said ka hea saagi. See muutis aga lätlased vihaseks ning nad ütlesid piiskop Albertile, et lähme anname neile ugandlastele ning seejärel otsustati edasi liikuda Eesti poole. Sellel ajal oli “meie” mõiste väga kitsas ja killustunud, kui Ugandi oli “meie” siis Järva oli juba “nemad” ning Eestit kui tervikut ei defineeritud “meiena”. 

Sügisel 1208-1227 algas muistne vabadussõda.

Lääne-Euroopast (saksa põhjaosast) tuldi pühas usus paganatele õiget usku tooma. Need, kes tulid olid “nemad”. Paavst lubas neile ristisõjas osalenutele lunastust, kes pööravad paganad õige usku. Neid tulijaid nähti kui tulnukaid Lääne-Euroopast. Tegelikkuses oli neid kümneid kordi vähem kui “eestlasi” ja eestlased oleksid olnud enamuses, kuid ei tajutud seda, et “neile” peaks ühtselt ja koos vastu hakkama ning eestlased vallutati ühe kihelkonna kaupa. Eestlasi oli sellel ajal umbes 130 000, kellest 65 000 mehed ja poisid. 

Lembitu kutsus kokku maleva, kuid lahing kaotati. Lembitu langemine oli suur psühholoogiline löö ning “meie” tunne ei jõudnudki tekkida. Pärast seda langesid esiisad võõra võimu alla. Hakati ehitama kirikuid ja pühakodasid ning puidust linnuste asemele tehti kivilinnused. Me polnud enam oma maa peremehed. Rõhumine muutus aeglaselt. Eestlastel ei olnud enam poliitilist ega sõjalist võimu. 

Tekkinud oli mõõgavendade ordu. Piiskopid ja ordud hakkasid omavahel rivaalitsema. Tartus oli kirikuriik ja piiskop. Samuti Haapsalus ja Kuressaares. 

Liivisõda (1558-1583)

Liivimaa oli kui kaunis mõrsja, kelle ümber kõik tiirutasid, et teda endale saada. Sellest räägib ka Jaan Krossi “Kolme katku vahel”, kus on kolm katku, milleks on Venemaa, Poola ja Rootsi. Liivimaa oli kui riikluse subjekt ning seal oli ka oma välispoliitika. Küll aga ei suudetud vastu seista ohtudega, mis tulid idast, lõunast ja läänest. 

Tallinna linna (eelkõige Harjumaa aadelkonna) ainuke võimaluse pääseda õudusest, mis Moskvast tuli, oli alistuda Rootsile. Ivan Julm (neljas) tõrjuti minema ning akent Euroopasse ei õnnestunud raiuda. 

Põhjasõda (1700-1721)

Põhjasõjaga lootis Peeter Suur vallutada tee Läänemereni ning Rootsi loovutas Eestimaa ja Liivimaa Venemaale. 1710 kordus Tallinnas sama asi, mis 1562 venelaste ja rootslaste vahel. Peeter esimese sõjaline jõud oli suur ning Saksa ülikud ja Tallinna aadellikud said aru, et Venemaa võidab igal juhul ning vannuti truudust Peeter esimesele ja reedeti rootslased. 

Rootsi valitsuse suhtumine eesti talupoegadesse oli palju leebem. 1709 toimus strateegiline kaotus ning alguse sai Rootsi riigi allakäik. Varasemalt oli läänemeri olnud Rootsi sisemeri. Alates 1721 lepinguliselt Vene võimu all, kuid 1710 faktiliselt Vene võimu all.

Peeter esimene oli väga läänemeelne.  Kõrgemateks ametnikeks pidid olema sellised mehed, kes teavad midagi Lääne-Euroopast. Balti aadlikud sobisid väga hästi, sest nad oskasid nii saksa kui ka eesti keelt. Lisaks sellele kõrged kindralid ja muud tähtsad inimesed. Peterburis räägiti põhiliselt prantsuse ja saksa keelt, sest vene keel oli lihtrahva keel.

18.sajand oli eesti rahva jaoks kõige hullem aeg. Sellest tulid ka rahvalaulud heast rootsi ajast. See oli küll halb aeg, sest sunniti tööd tegema, kuid hea selle poolest, et polnud sõda.

19.sajand: 1809 muutus Vene riik nii võimsaks, et vallutati ära ka Soome. Barclay de Tolly vallutab Soome ning Soome saatus on meile justkui peegliks. Soome oli kogu aeg olid olnud Rootsi riigi osa, aga äkitselt enam polnud ja ka meil tekkis küsimus, et kes me siis oleme. Soomlastel tekkis sellest aga rahvuslik ärkamine ja nemad said aru, et me oleme ju soomlased.

Neile andis selleks tõuke Kalevala ja ka meil tekkis tunne, et äkki meil on ka midagi. Seejärel saime ka meie oma Kalevipoja. Kuna Kalevipoeg läks rahvale väga hästi peale sai öelda, et järelikult oli selleks vajadus.

Seejärel sai alguse ka meie rahvuslik ärkamine eesotsas Hurti, Jannseni ja Jakobsoniga. Jakobson oli seda meelt, et meid kaitseb keiser Venemaal ning sakslased koorivad meid paljaks. Samal ajal tekkis Venemaal küsimus, miks on sakslastel nii palju võimu ning miks Peeter esimene seda lubanud oli. Peterburis öeldi, et asi tuleb koomale tõmmata ning Hurt tahtis sakslastega kaubale saada.

Seejärel hakkasid tekkima vallakohtud, valiti vallavanemad ja sai alguse demokraatia rohujuuretasandil. Eestlased hakkasid edasi mõtlema, et kes me siis oleme kui siin on sakslased ja venelased. Jõuti järeldusele, et äkki me oleme siis eestlased. Esimest korda pöördus Eesti rahva poole Jannsen, kes pöördus Pärnus lugejate poole kui kallis Eesti rahvas. Rahvuslik ärkamine sai oma hoo sisse ning enam ei tahetud sakslaseks muutuda. Endiselt oli aga neid, kes tahtsid näidata, et nad on saksad ja purssisid saksa keelt kuigi tegelikkuses seda ei osanud. Koolides toimus endiselt venestamine ja tohtis rääkida ainult vene keeles. Tsaariaja lõpus ei tohtinud eesti keelt isegi vahetunnis rääkida.

Samal ajal toimus Põhja-ameerikas kodusõda ning puuvilla kasvatus oli häiritud. Tekstiilitööstus oli halvas seisus ja Eestis hakati kasvatama lina. Tänu sellele said talud said rikkaks. Liivimaal hakati poegi saatma Tartu ülikooli. Ülikooli läks ka Jaan Tõnisson. Postimehes hakati kirjutama, et me oleme eestlased ja me ei sallinud sakslasi.

19 saj lõpp Tartu renessanss

Osadel eestlastel olid tekkinud majanduslikud võimalused, et saata poegi ülikooli. Sellel ajal ilmus välja Päts ning pani Tallinnas käima ajalehe Teataja. Alguse sai rivaliteet Pätsi ja Tõnissoni vahel. Teataja oli keskendunud majandusele ning Postimees isamaale. Rõhuasetus oli erinev ning toimus võitlus, kes saab enda kätte eesti hinge.

1905 Vene-Jaapani sõda

Suur ja võimas Venemaa ei saanud Jaapanis jagu. 1905 hakkasid Peterburis rahutused ning punane revolutsioon. Meil Eestis oli sinimustvalge ning punane ja sinimustvalge läksid kokku 1905. Esimest korda ajaloos hakati mõtlema autonoomiale. Sellel ajal polnud keegi veel mõelnud, et Eesti võiks olla iseseisev riik. 

Revolutsioon paisus nii suureks, et vene keiser Nikolai teine andis manifesti millega lubati vabadusi. Lubati asutada emakeelseid gümnaasiume (erakoole) ning poliitikud said aru, et nüüd on võimalus. 1906 asutati tütarlaste gümnaasium. See oli oluline, et tulevased emad räägiksid korralikku haritud eesti keelt ning siis õpetaksid seda ka oma lastele. See omakorda kindlustaks, et nad ei hakka ei sakslasteks ega venelasteks. Sündis uus põlvkond noori, kes olid saanud korraliku eestikeelse hariduse.

1917: maailmasõda oli kestnud juba kolm aastat. Vene võitles Saksamaa ja Austria-Ungari vastu. See raputas Vene riigi vaeseomaks. Veebruaris 1917 mäss ning tsaar astus tagasi. Esimest korda oli kodanlik valitsus. 

Riigiduuma peterburis

Julius seljamaa kirjutas raamatu päikesepaisteline revolutsioon. Räägib sellest kuidas päike paistab ja meel on hea, sest tsaari pole. Eestlastest poliitikud kes olid petrogradi jäänud läksid riigiduuma istungile ja kuulasid.Kõik kõned olid väga suured ja Eesti mehed läksid minema, sest said aru, et neil ei ole seal midagi teha. Eestlased said aru, et suur Vene riik läheb omadega põhja. Poole aasta pärast 1917 aasta sügisel haarasid Lenin ja Trotski võimu. Alguse sai punane terror.

Eestlased pidid esimest korda mõtlema, et mis nüüd saab. Varem mõeldi autonoomia raamistikus, aga nüüd tekkis arusaam et kui kogu Vene riik läheb põhja siis ainuke võimalus on, et saaks uppuvalt laevalt minema. Augustis 1917 ütles Jaan Tõnisson maapäevas kinnisel istungil, et peame kaaluma Eesti riigi väljakuulutamist. See oli väga uus mõte. Toimusid läbirääkimised Vene ja Saksa vahel. 1918 otsustati Eestis salajane Eesti riigi väljakuulutamine (Konik, Päts, Vilms). Eesti riik kuulutati 24.veebruaril, 1918.

etEesti