Milvi Martina Piir: Euroopa väärtusarhitektuur

Tegemist oli esimese RSRi loenguga, mis toimus veebi vahendusel. 

Külas on ajaloolane Milvi Martina Piir, kes räägib Euroopa väärtusarhitektuurist, millest ilmus tema artikkel ka Diplomaatias.

Teema on inimestele tähtis eksistentsiaalselt. Kui me küsime inimestelt, mida tähendab neile Euroopa, siis eelkõige vabadust ja õigust. Väärtuspõhisus aga on tihti subjektiivne. Väärtusajalugu on keeruline valdkond ja sellest ei ole tihti kirjutatud. Tavateaduse jaoks läheb selle sügavus kaotsi. Kasulik meenutada, et iga vabadus on saavutatud raske poliitilise ajaloo käigus.

Kõik ei lähe alati edasi, tagasi tulevad vanad tavad. Seega ei saa väärtusarhitektuuri vaadelda progressina vaid tuleb vaadelda protsessina. Mõned väärtused mida tänapäeval tähtsaks peame on pärit antiikajast. Üldiselt vaadates kultuurilugu, siis pole epohhi, mis poleks panustanud väärtustesse. Väärtusajaloo kontekstis on tähtis mõista inimlooma haprust.

Euroopa kontekstis me näeme, et kahe aasta tuhande jooksul on vaheldunud inimese ja jumala keskne väärtus. Ühtpidi inimene vajab käskusid ja keelde, mida põhjendatakse jumala tahtega, ehk inimene sõltub jumalast. Teistpidi humaanne käsitlus, inimene on keskpunktis. See ei tähenda, et inimkeskses kontekstis pole jumalale kohta. Jumal ei määra inimese saatust, jumalakeskses maailmavaates lähtub kõik jumalast. Humanistlikus on inimene võimeline ise arenema, selle käigus määratleb õige ja vale. Need kaks maailmavaadet on vahetunud Euroopas. Kõik on toimunud orgaaniliselt ehk muutuste läbi. 

Kreekast sai alguse humaanne maailmavaade, mis kandus üle ka Rooma impeeriumi. Viimase lõppedes sai alguse keskaeg, mis oli jumalakeskne, aga see-eest sisaldas humaansust, eriti hiliskeskajal renesanssile lähenedes. 

Väärtusarhitektuuri aluskivid: esiteks humanitaarse maailmavaate tekkimine, juhtus 6. saj. eKr ja teine kord keskaja lõpus. Teiseks ratsionalism, ümbritsevat maailma üritatakse selgitada mõistuspäraselt. Ratsionaalne mõtlemine viib ühiskonna sekulariseerumiseni. Kõik mis on seotud usuga, kaotab inimeste eludes keskse koha. Usk ei kao kuhugi, kuid inimesed võtavad oma elu üle otsustamise enda kätte ning usk jääb privaatsfääri. 

Humanistlik mõtteviisväärtussüsteemi alus. Vaadates renessansist alates väärtussüsteemi ja arhitektuuri, siis kuni prantsuse revolutsioonini ei olnud tavainimesele muutused hoomatavad. Esmakordselt saab võimalikuks inimese individuaalne areng. Uue väärtusena kerkib esile haridus. Kes tahtis maailma tundma õppida, siis pühakirja uurimise kõrvale tekib looduse uurimine. Inimkonnalt kukkus kollektiivsuse ahel – selle asemel, et leppida sünnipärase elukoha ja saatusega, hakkab inimene kandma vastutust enda saatuse osas. 

Järgnevad kihid kasvavad välja humanistlikust mõtteviisist. Ratsionalism on mõistuspärane lähenemine, mis tekib vastukaaluks müstilisele maailmavaatele. Alates valgustusajast taheti näha ratsionaalseid selgitusi, varem pühakirjaga määratletud hea ja halb vaadati üle. Alati on püütud leida ühisosi ilmaliku ja vaimuliku maailmapildi vahel. 

Ratsionaalsus toob kaasa mõistupärased seadused, juhid ei saa toetuda enam vaid kiriklikule heakskiidule vaid peab saama ka oma alamate heakskiidu. Ilmalikustamine ei tähendanud kiriku tasalülitamist. Usk jäi eraellu, inimene võis praktiseerida usku nii kuidas soovis, kuid kirik ei saanud enam sekkuda inimese ellu. Vabaneti usudogmadest poliitikas. Ilmalik ühiskond järgib seadusi, seadused on kehtestatud inimeste endi poolt, mitte jumala poolt. Seadused on seega muudetavad, vormitavad vastavalt inimeste vajadustele ja valitsevatele arusaamadele. 

Kolmas korrus – õigusriik. Läbimurre Prantsuse revolutsiooniga, inimeste võrdsus seaduste ees, võimude lahusus, riigivõimu tegevus peab olema etteaimatav ehk konstitutsiooniline riigikord, igal kodanikul oleks võimalik suhelda riigiga. Samuti järelvalve võimude lahususes. 

Õigusriigi tulek muutis riigi ja indiviidi omavahelisi suhteid. Kohustustega koormatud riigialamast on saanud õigustega kodanik. Ratsionaalse käsitlusega polegi muud võimalust kuidas indiviidi kohelda, kui mõistuspäraselt. 

Neljas korrus – demokraatia. Tuntuim kaasaegseim väärtus. Vabad valimised, võivad olla salajased, iga hääletaja omab üht häält, peab olema erinevaid kandidaate. Konstitutsiooni olemasolu samuti demokraatia märk.

Demokraatiaks ei saa pidada kitsa ringi võimul olemist. Samuti ei saa demokraatiaks ka pidada enamuse võimu vähemuste üle (nt proletariaadi diktatuur).

Viimane korrus – inimõigused. Euroopa saab oma väärtuste tipu maailmasõdade järel 1948. aastal ÜRO inimõiguste deklaratsiooni näol. Tegemist on ringi teoreetilise lõppu jõudmisega. Kas inimõigusi saab piirata – jah, teiste inimõigustega. Tuleb kaaluda, kuidas leida nende vahel tasakaal ja kompromiss. Ei ole õige väita, et terrorismivastase võitluse puhul on õige piinata vastast. Ka usk kuulub inimõiguste alla, kuid seal tekib konflikt jällegi usuliste talitustega, mis võivad minna inimõiguste vastu. Ehk siis kui ühe inimese vabadused hakkavad piirama teise inimese vabadusi, siis on neid vaja piirama hakata. 

Lammutame need väärtused –

Humanism on kerkinud esile kahelkorral, esiteks juba antiigis. Seal ei jõutud aga inimõigusteni. See on meie ainuke paralleel väärtuste ülesehitamises, millest on meil võimalik võrdlusmoment leida. 

Paljud usundid eksisteerisid antiikajal kõrvuti üksteisega, aga ei toimunud ilmalikustumine. Seadused kehtisid, kuid inimõigusteni ei jõutud, mis tõi kaasa väärtussüsteemi lagunemise. 

Mis juhtuks, kui me eemaldaks väärtuskive? Alustades inimõiguste kaotamisest jõuaksime tagasi sõjaeelsesse aega. Kui võtta ära demokraatia, jõuaksime 19. sajandisse, meil oleks tavakodanikena tavaõigus aga valimisõigused puuduks. Enamusel puuduks võimalus osaleda ühiskonna juhtimises. Minnes veel tagasi, kaotame oma tavaõigused. Meie kohtumõistjaks saab suverään. 

Kui ennustada väärtuste tulevikku, siis pööre ei tule ootamatu, tuleb põlvkond põlvkonna järel väikseid muutusi. Kuid jääb alati võrdlusmoment minevikuga: Miks siis nii tehti, arvati või otsustati.

Miks religioon ja teadus koos ei saa eksisteerida?

Ikka saavad, aga religioon peaks olema inimese eraelu, üks ei välista teist. 

etEesti