RSRis Marin Mõttus

Iraani keerulised valikud

Fookuses. Iraani on ajakirjanduses palju kajastatud, see eest kuidas näha nende uudiste taha? Kuidas aimata, mis tegelikult toimub? Mille jaoks on need küsimused olulised meile siin?

Iraan püüdleb olla moslemite keskus ning esindaja. 1979. aastast, mil toimus islami revolutsioon Iraanis, ei eksisteeri Ameerika ja Iraani vahel diplomaatilisi suhteid. 2015 toimus oluline sündmus- rahvusvaheline tuumalepe, millega sai määratud kindel lagi Iraani tuumaprogrammile. Vastutasuks tühistati Iraani sanktsioonid Iraanile, mis võimaldas neil taas suuremal määral naftat eksportida. Sellele järgnes Trumpi otsus lahkuda sellest leppest, sest Iraan pole täitnud oma eesmärki ja pole ohjeldanud Iraani agressiivset käitumist. Nafta eksport langes 10 kordselt. Leppe sõlmimisel oli aga suurem tähendus – riigid ei taha jälgida lepetel põhinevat käitumist ja piiranguid. Iraani lepe andis lootust, et reeglitel põhinev maailmakord on kindlam. USA lahkumine oli sellele mõtlemisele hoop.

Mis seis on praegu? USA uus administratsioon, mis on andnud mõista, et soovitakse Iraani teemaga edasi liikuda ja soovitakse uuesti sõlmida lepe. Seda eelkõige, et tuumaprogramm oleks ekspertidel radaril. Lähis-ida teemadest on Iraan üks prioriteetidest USA jaoks. Poliitiline tahe on olemas nii USAl kui ka Iraanil. Tuli uudis, et Rob Malley, Iraani küsimuste esindaja USA poolt, oli esimese tuumaleppe läbirääkimistel juures, mis toimusid Omaanis. Läbirääkimised olid küllalt konfidentsiaalsed. Viimased suuremad meeleavaldused Iraanis olid 2019. Iraanis on režiimi võim kindel ja neil on selged prioriteedid – sõjavägi, sise- ja välisjulgeolek. Seejuures aga olla välja lõigatud rahvusvahelisest kaubandusest ja majandusest pole nende huvidele kasuks. Mitmed analüütikud on täheldanud, et mainitud on palju märksõnu nagu läbirääkimised, diplomaatia, mis annavad sõnumi, et oleme valmis läbirääkimisteks. Iraani ja selle ideoloogia puhul on oluline aga mitte demonstreerida nõrkust ja et ei alluta teiste survele.

Oluline on see, et USA on andnud mõista, et lepitakse kokku ainult tuumaküsimuses. Iraan on küll numbritest kinni pidanud, aga läinud vastu selle leppe vaimule. Asümmeetriline vägivald – Iraan ei ole viimasel ajal pidanud sõdu, kuid ta on püsivalt ja pidevalt destabiliseerinud olukorda Lähis-Idas. Seda läbi erinevate rühmituste rahastamise ja relvastamisega, mis viivad ellu Iraani huve. Iraani seisukoht – regioonis tegutsemise eesmärk varjatult kehtestada oma võimu ja huve. Iraan teeb eskaleerivaid samme Lähis-Ida suhetes ning nende taktika on hoolikalt kaalutud.

Tuumasõja puhkemine? Alati on võimalus, aga loogika näitab seda, et valmistutakse läbirääkimisteks. Suurel usujuhil on vetoõigus tähtsate küsimuste osas. Kuna tegemist on autoritaarse riigiga, siis otsused ei sünni demokraatlikele riigile tavapäraste mehhanismide toel. Otsus sünnib konsensuslikult. Kõik presidendikandidaadid peab näiteks heaks kiitma järelevalve komisjon, kelle liikmed on suures osas usuga seotud. Seejuures vaatavad viimased, et kas kandidaat vastab islamiriigile kohaste nõuetega. 

Praegu on pigem konservatiivne suund, kuigi praegune president on pigem reformimeelsem ning toetab tuumalepet ja koostööd läänega. Kuid kuna eeldatud ja oodatud majanduslik edu sellest leppest jäi ära, siis võib eeldada, et konservatiivsem ja islamirevolutsiooni ideede pooldaja, läänega koostöö osas skeptilisem kandidaat saab olema vist populaarsem tulevastel valimistel. Kõik oleneb ladvikust. See, mida ladvik peab oluliseks, seda ka ellu viiakse. Seega president hakkab täitma oma rolli, mis talle ladvik seab. 

Teine küsimus, mis vastust ootab, on see, mis tähtsus on Iraanil maailmale, Euroopale ja Eestile. Iraani teised valikud koostööle läänega oleksid koostöö Hiinaga ja Venemaaga. Iraan oleks Hiinale huvitav, tulenevalt eelkõige tema strateegilisest positsioonist. Venemaa huvid on sarnased: näevad Iraanis konkurenti oma energia ekspordile. Huvi on seega hoida sidemeid. Venemaa ka vaevalt soovib lääne mõju suurenemist Iraanis. Teheran vaevalt, et seda soovib. Senine koostöö läänega on siiski vajalik nii hariduse ja tehnoloogia vallas kui mujal. Võimalus oleks ka Põhja-Korea taoline, kuid nii suure riigi, mis on niivõrd haritud elanikkonnaga ja niivõrd strateegiliselt olulise asukohaga, ei saa end niiviisi kategooriliselt sulgeda. Oleks see ju ka nende rahvusliku uhkusega vastuolus. Nad võivad küll rääkida oma teest, islami revolutsioonist, kuid samas nad tahavad anda oma rahvale ka mõista, et see ideoloogia on maailmas teiste ideoloogiate kõrval arvestatav. 

Uut hingamist ei ole Iraanis täheldatud. Inimõiguste vallas ei olnud mingeid muutusi. Iraan oli puhtalt majanduslikele küsimustele orienteeritud, mis tähendas, et Euroopa pool oli leppe sõlmimise osas skeptiline. 

Miks huvitab see Eestit? USA ja EL vahel tekkisid selle küsimuse osas pinged. Oleme me ju EL liikmesriik kui ka Euroopa Liidus, seega meil on vaja nii NATOt kui ELi. Iraani küsimus pani aga EL ebamugavasse positsiooni. EL liikmed olid ise selles leppes ikka veel, kuid inimõiguste küsimused jms Iraanis jäid kestma, kuigi huvi inimõiguste teema vastu on EL alati suur olnud. Seega keeruline oli leida õiget tooni Iraaniga suhtlemisel nii otseselt kui kaudselt. Seega praegu on nii meie kui Euroopa jaoks lootusrikas hetk: et toimuks dialoog ja tuumalepe säiliks, mida saadaks mõistlik konversatsioon. Sõnum: et ka eri väärtushinnangutega riigid võivad omavahel hakkama saada. 

Läbirääkimised toimusid peamiselt Genfis. Ameeriklased olevat küsinud Iraani esindajalt: miks nad tuumatehnoloogiat üldse vajavad, kui neil on energeetilised vajadused lahendatud. Seepeale küsinud Iraani esindaja, miks ameeriklased Kuule lendasid? Et iraanlastele olevat see samasugune sõnumiga programm: tahetakse tõestada, et ollakse suutelised. Inimlikult mõistetav vastus! 

Nüüd kui valges majas on uus valitsus, siis milliseid käike võime Bidenilt oodata Obama-aegse tuumaleppe taaselustamiseks? ja kas nad üldse tahavad seda või tahavad äkki midagi uut teha?

Tahetakse jah Iraaniga lepet sõlmida, kuid see uus lepe peaks rohkem sisaldama kui uraani sisalduse küsimus. Ameeriklased arvavad, et liialt tehti järeleandmisi eelmine kord. Seega see uus lepe peaks reguleerima ka Iraani tegevust regioonis, nt Hizbollah toetamist, ning ballistiliste rakettide kasutamist. See peaks seega laiem lepe olema kui Obama aegne.

Kuidas rahvas suhtub leppesse?

Iraanis on ikkagi palju inimesi kes režiimi ei toeta. Kuid tegu on kahetise asjaga. On suur umbusaldus siiski lääneriikide osas, eesotsas USA vastu. Leitakse et peab küll välisilmaga suhtlema, kuid inimesed ei ole veendunud et USAga on võimalik ausalt asju ajada. Mõttus arvab, et kuna Iraanis on siiski olnud mitmeid suuri meeleavaldusi, nt 2019, siis kuna need on kõik režiimi poolt maha surutud, siis on palju sellist suhtumist, et ega väga vahet ei ole kes seal režiimis on reformist ja kes konservatiiv. Iraanlased vast ei jälgi neid läbirääkimisi suurelt kuna majanduslikult ja poliitiliselt on raske, seega pigem apaatne suhtumine. Kuid nad kindlasti leiavad, et Iraanil peaks säilima suhe välismaailmaga, juba kasvõi Pärsia kultuuri tõttu. Kaupade sissevedu Hiinast ei saa asendada suhet siiski läänega. 

Kui rääkida Ameerikast ja Hiinast, siis kas Hiina on alternatiiv? Miks ei ole? Et kas on veel mõtteid ses osas? 

See mida öeldakse Iraani juhtkonna tasandil, on see, et Hiinaga võiks suhteid arendada, on kohtutud, kuid konkreetsete leppete osas ei ole selgust. Hiinal olevat huvi Iraani sadamate vastu. Hiina on nii või teisiti laiendamas oma mõjuvõimu. Ka sõjaliselt. mitmed investeeringud välisriikide sadamatesse nt Aafrikasse, on toonud kaasa endaga Hiina tugipunktid. Kuid Iraani põhiseadus ei luba võõrsõdureid ja baase enda maadele. Seega ollakse väga ettevaatlikud. Eriti uue siiditeega seotud läbikukkumiste tõttu. Kuid tavalise iraanlase peas seostub kvaliteet ja tehnoloogia just Euroopaga. Iraan ei ole seega Hiinale kerge saak. Tehnoparkide ja sadamate teemal on kindlasti Iraaniga Hiinal raske läbi rääkida võrreldes mõne Aafrika riigiga. 

Kas Iraan on ebausklik lääne suhtes või on just mõned lääne riigid, kellega on tihedam koostöö, et nad siiski tahavad läänt?

Ei saa öelda, et Iraanil oleks sõpru. Läänega on pigem love-hate relationship. Juba algusest, kui USA abiga kukutati rahvameelne peaminister. Seega umbusaldus on suur. Sunni riikidega on usulõhe, mis ei luba koostööks väga. Nad soovivad igal juhul Assadi võimule jäämist Süürias. See on sõnastatud mõtesse, et Iraan ei tohi liialt sõbruneda ei ida ega läänega. 

Diasporaa küsimus

Taanis on Iraan oma režiimi kriitilistele diasporaa liikmetele üritanud paika panna. Rahutuste osas ei tekkinud Iraani diasporaas väga suurt toetust. Kas nad arvasid, et see ei ole realistlik, või on lahkunud inimesed leidnud endale uues ühiskonnas uue koha ja seega optimism ja usk on puudu. Seega seni ei ole Iraani diasporaal mõju olnud. Nad on väga integreerunud kus iganes nad ka ei elaks. Seega nad on väga passiivsed.

etEesti