Oudekki Loone – “Koroonast räsitud Itaalia”

Ajalugu, Majandus, Poliitika

Kui küsida kui palju Itaaliast teate, siis võib avalduda teatud nõutus. Siiski seda mis on teada, tundub tulevat lähiajaloost. Sellest ongi paslik alustada.

Itaalia ühendamine toimus 1861. aastal, kuid ka praegu võib näha piirkonniti erisusi. Nii Itaalia piltilusas maastikus kui toodetes ning tootmisviisides. Samas mõttelaadi tunduvad kõik itaallased jagavat – „Kuidas saab asju teha muud moodi ja paremini?“ on äärmiselt levinud suhtumine. Seega on sel rahval palju fantaasiat ja leidlikkust. See avaldus ka koroonaviiruse tipphetkedel, kui ettevõtted kasutasid kavalaid meetodeid, et hoida enda tegevust töös. Näiteks Ferrari näiteks hakkas tootma näomaske, kuigi nende kvaliteet võis olla kaheldav. Ka rahvatasandil toimus kohanemine – koroonapiiranguid arvestades peeti maha laatu ja muid avalikke üritusi.

Võttes arvesse itaallaste loomust saab paremini vaadelda selle mõju majandusele. Kui Itaalia ühendati, siis said riigi majanduse fookuseks eksport. See tähendas, et polnud vaja väga tugevat siseturgu – leidub keegi muu tooteid ostma. Siiski selline mõtteviis eeldab muidugi globaalse majanduse olemasolu ning ühiskonna klassi, kes suudab neid tooteid tarbida (olgugi ta siis mujal riigis). See majandussüsteem kestis kuni Mussolini võimule tulekuni, kui toimus suuna muutus. Il Duce otsustas Itaaliale seada autarkia eesmärgi. Selleks aga oli vaja kolooniaid, mille hankimisega oli Itaalia kohutavalt hiljaks jäänud – britid ja prantslased kaitsesid oma valdusi kiivalt.

Pärast teist maailmasõda toimus teatud tagasipöördumine ekspordil põhinevale majandusele. Siiski ettevõtte omanikud ja tööstuseliit jäid isegi fašismi ajal suuresti samaks, isegi kui toimus riiklik sekkumine. See tähendas, et inimressurssi mõttes suurt katkestust eliidi seas ei toimunud. Fašismi ajastust säilitati ka mõningat positiivset nagu IRI. See oli kompanii, mille peamine eesmärk oli kujundada tööstuspoliitikaid ning 80.ndateks oli sellest saanud ülimalt edukas kompanii. Agipi nafta kompanii oli veel üks selline ettevõte. Seda üritati küll laiali saata, kuid Enrico Mattei leidis, et Itaalia riigil läheb vaja seesugust firmat (kasvõi energia julgeoleku tagamiseks) ning ehitas Agipist eduka kompanii.

Itaalia põhiseadus on tugevalt sotsialistlik kuna see oli kristlike demokraatide ja kommunistliku partei kompromiss. Põhiseadusest käib pidevalt läbi idee, et riik peab kandma hoolt oma rahva eest.

Itaalia sai küll rikkaks oma ekspordi meetodit kasutades, kuid varandus jõudis peamiselt ettevõtete omanike ning teatud riigitöötajate taskutesse. Tavatöölised aga seevastu olid tõelised töörügajad ning 60.ndatel leidsid nad, et asjad peavad muutuma. See osutus üllatuseks nii kristlike demokraatidele kui kommunistidele. Tekkima mõte, et sisetarbimine peaks olema majandust edasiviiv jõud. Selleks oli aga vaja riigipoolset lüket. Poliitiliselt tähendas see, et töötajad said suuremad õigused. Aldo Moro (üks juhtfiguur 70.ndatel kristlike demokraatide seas) ja Enrico Mattei, kes mõlemad olid innovaatorid omal moel langesid mõlemad terrorirühmituste ohvriks. Siiski uus kurss kandis vilja ja kuni 80.ndateni toimus rahva rikastumine. 70.ndate keskpaigast kuni 80.dateni toimus Itaalia kõige kiirem majanduskasv, inflatsiooni ohjeldati sidudes palga kasvu inflatsiooni kasvuga. 1981. toimus rahanduspoliitikas aga suur muutus ning sealt said algused palju Itaalia majandushädad. Nii Maastrich kui euroga toimusid suured muutused majanduses ning rahanduses, mis panid kasvu seisma (toimus erastamine ning liberaalmajandusele pöördumine). NSV lagunemine kindlustas uskumust, et ongi ainult üks viis majandust teha. Lisaks Hiina tõus sundis Itaalia tekstiilisektori suuresti turult välja, kuigi odav võõrtööjõu riiki imigeerumine aitas seda veidi leevendada.

Itaallased ei olnud aga harjunud suure sisserändega, mis tähendas tihtipeale võõrtööjõu ära kasutamist kuna polnud legaalset kaitset. Isegi nüüd on raske avastada rikkumisi, sest sisserändajad kipuvad pöörduma enda rahvuskaaslaste poole. Pärast kommunismi lagunemist toimus tagasipöördumine ekspordikesksele majandusele.

2008. aasta finantsikriis lõi ka selle süsteemi uppi ja itaallased hakkasid uuesti nägema, et peab olema teine viis majandust teha. Selle tahte muutuse järgi tabas ära Viie Tähe Liikumine. Reaalset muutust nad aga välja ei pakkunud, pigem rääkisid asjadest üldiselt ning keskendusid vastandumisele. Lisaks olid neil sidemed kuritegeliku maailmaga. Kui aga kohalikel valimistel võimule saadi, tuli tihti oma sõnu süüa – valitsemine oli kõvasti raskem kui arvati.

Viimase lahenduseni pakkusid nad välja konstitutsioonimuutuse, mis ebaõnnestus. Salvini juhtimise all ilmus  areenile tugevamini Liiga (Lega), kes keskendusid immigratsioonist tulenevatele probleemidele ning lubasid majanduses põhjalikku reformi. 2018. aastal astus Liiga koalitsiooni Viie Tähe Liikumisega, kuid kumbki ei suutnud reaalset muutust tuua ning koalitsioon lagunes. Peamine takistus oli liialt tasakaalutu eelarve, mida Euroopa Liit keeldus heaks kiitmast. Huvitaval kombel koalitsioon jõuliselt vastu otsusele ei astunud. Koalitsiooni lagunemine andis löögi nii Viie Tähe Liikumise kui Liiga populaarsusele.

Raske on ennustada, milliseks Itaalia tulevik kujuneb. Siiski ilmselt tagasi 80.ndate rikkuseaega kumbki suurematest parteidest ei suuda Itaaliat viia. Siiski tohutu riigipoolne investeering tuleb ning ilmselt mõjutab selle efektiivsus suuresti Itaalia käekäiku. Võib-olla ilmub poliitareenile uus partei mis pakub oma alternatiivi, kuigi Viie Tähe Liikumine just seda tegi ning kukkus läbi. Seega võib aega minna kuni itaallased jälle sedasorti parteid usaldavad. Samas ei saa välistada uue karismaatilise juhi ilmumist, kes suudab enda taha koondada arvestatava toetuse.

etEesti
en_USEnglish etEesti