Katre Sai: Kokkuvõte Urmas Pappeli longust
Teisipäeval, 26. märtsil 2013 pidas TÜ Riigiteaduste instituudi doktorant Urmas Pappel Rahvusvaheliste Suhete Ringile loengu teemal „Kunagi ei tohi unustada rahvuslikku häbistamist!“ (Hiina-Jaapani suhted)“.
Pappel keskendus oma loengus Hiina ajaloolise narratiivi tekitamisele, milles on oluline roll Senkaku (jaapani k) / Diaoyu (hiina k) saarte piiritülil. Antud konfliktis kerkib esile kolm osapoolt – Hiina, Jaapan, Taiwan, kes kõik on esitanud soovi saarte üle (Taiwan & Hiina vs Jaapan). Saarte küsimus on oluline nii ajalooliselt kui ka geopoliitiliselt, kuna see on rikas kalastuspiirkond ja seal asuvad nafta- ja gaasimaardlad. Lisaks ressurssidele saaksid riigid oma geograafilisi piire laiendada. Hiina huvi selgitamiseks on viidatud ka katsele omandada Blue Water Access, kuid vastupidiselt mõningalt levinud seisukohtadele, ei aitaks see olemasolevate piiride tõttu ligipääsu ookeanile siiski saavutada.
Jaapan põhjendab oma õigust saartele viidates nende 1895. aastani kehtinud terra nulliuse staatusele, mille järgselt Jaapan saared enda koosseisu võttis. Hetkel omab Jaapan saarte üle de facto kontrolli ja hiinlased ei või saarele vabalt siseneda ega kalastuspaatidega läheneda. Saarel kehtib ka Jaapani õigussüsteem, millega mõistetakse kohut sisserännanute üle. Hiina jaoks tekitab lisaprobleeme USA kaitseleping Jaapaniga, mis peaks laienema ka kõnealustele saartele. Jaapan kaitseb enda õigust argumendiga, et kui Hiina saavutab saarte üle õiguse, siis see oleks alles Hiina esimene samm oma imperialistlike eesmärkide täitmisel ning kindlasti ei piirdutaks Senkaku saartega (ilmselt oleksid Jaapan ja Korea järgmised). Hiinlased nimelt leiavad tänapäevani, et Jaapan asub Hiina kultuuriruumis ning peaks kuuluma Hiina koosseisu (samamoodi Mongoolia jt lähemad ja kaugemad piirkonnad).
Hiina ajaloolased otsivad omakorda põhjuseid, kuidas tõestada saarte kuulumist Hiinale. Viidatakse varasemale ajaloole, mil Hiina kalamehed ja kaubitsejad kasutasid saari peatuspunktina ning on mõeldud ka argumendile, mis paigutaks saared Hiina kontinentaalplatoole (maismaa ranniku veealune jätk, kus peaks kehtima Hiina mõjuvõim kuni süvamere piirini). See argument on siiski vastuoluline, kuna sellisel juhul peaksid nad loobuma mõnest teisest saarest, mis kuulub hetkel küll Hiina koosseisu, kuid ei asu nende kontinetaalplatoo peal.
Pappel viitas, et Mao ajastul ei omanud piiritüli suurt tähtsust ja Hiina poliitiline identiteet oli üles ehitatud teistel sammastel (tugev ideoloogia ja klassivõitlus). Kommunistlik „Kõigi maade proletariaadid ühinege!“ ei vastandanud rahvusi ja riike, kus antud klass elab ja seega vaadeldi Jaapanit erinevatel tasanditel ning ei nähtud terviklikult vaenlasena. Võib väita, et veel 80ndatel viha Jaapani vastu puudus – sealt levis Hiinasse suur osa popkultuurist ning alles 90ndatel tekkinud rahvuslik viha oli põhimõtteliselt konstrueeritud.
Kui pärast Maod hakati tähtsustama rohkem majanduskasvu ning vähem ideoloogiat, mis päädis Tiananmeni rahutustega Taevase Rahu väljakul, siis hakati mõistma asjaolu, et pärast tugevat majanduse arendamist on hiinlaste hingeelu tagaplaanile jäänud ning lõhed ühiskonnas olid kasvanud äärmuslikuks (soositi rikkaid ja linnastunuid). 90ndatel alustati hingeravi rahvustunde tekitamisega – loodi rahvuslusel põhinev narratiiv, milles jaapanlasi esitati kui suuri vaenlasi. Isegi noored hiinlased olid kursis Jaapani kurjade plaanidega. Antud narratiiviga kaasnes 1992. aasta territoriaalmerd ja sellega piirnevat vett puudutava seaduse vastu võtmine, millega kuulutati Senkaku/Diaoyu saared Hiinale kuuluvaks. Loetletud põhjustel Jaapani positsioon mõnevõrra nõrgenes ning probleeme tekitas ka 1996. aastal USA poolt Jaapanisse lähetatud saadik, kes viitas saarte de jure mittekuulumisest Jaapanile ning sellega kaasnevast USA kaitselepingu piiratusest antud aladel (USA lükkas selle väite ümber).
Hiina püüdis riiki sisemiselt tugevdada ka läbi võimsa motiivi Century of humiliation, mida propageeritakse igal pool Hiinas väga tugevalt. Lääne ja Jaapani imperialismile vastuseisva Hiina ideel on üles ehitatud terve meedia. Hiinas räägitakse I oopiumisõjast, mis lahvatas otseselt Briti Impeeriumi mõjuvõimu suurendamise eesmärgil. Nimelt himustasid britid Hiina kallihinnalisi luksuskaupu, mida vahetati salakaubana sisseveetud oopiumi vastu ning kui hiinlased osutasid vastupanu, siis otsustati rünnaku kasuks. Kuigi Hiina propaganda on pärast seda suunatud paljude Lääneriikide vastu, siis kõige vihasemalt vastandutakse endiselt Jaapanile.
I Hiina-Jaapani sõda oli esimene suuremahuline konflikt kahe riigi vahel. Kuna Jaapan oli kiiresti moderniseerunud ühiskond, mida Lääneriigid pidasid liitlaseks, siis nõudis ka Jaapan Hiinalt sisuliselt samu asju. Üks antud sõja tulemeid on Hiina rahvusriigi identiteedi väljatöötamine. Kui varem nähti ennast tugeva kultuurina, mida Lääs ei suuda murendada, siis samasse kultuuriruumi kuuluva Jaapani vastuseis sundis hiinlasi tõlgendama oma identiteeti teise nurga alt (kultuuride konflikt ei olnud enam piisavalt mõjuv põhjus). Hiinlased väidavad, et Senkaku saared hõivanud Jaapan ei saa toetuda 1895. aastal sõlmitud Shimonoseki rahule, kuna rahuleping oli sundolukorras sõlmitud ja seega rahvusvaheliselt kehtetu. Jaapanlased väidavad omakorda, et saartest pole rahulepingus juttu ning need hõivati samal aastal täiesti juhuslikult (leping võib olla kehtetu, aga saari endiselt tagasi ei saa).
Järgmine tüli lahvatas 1919. aastal, kui Saksamaa koloonia Hiina piirkonnas anti Jaapanile, mitte Hiinale. Seejärel hõivas Jaapan ka Mandþuuria ning alustas 1937. aastal sissetungi Hiina emamaa piirkonda (alustati Shanghaist). Kui 1937. aastal toimunud Nanjingi veresaun oli Jaapanlaste arvates üsna tagasihoidlik ja kooskõlas ausate sõjaseadustega, milles esines veriseid vastuseise nagu sõjas ikka, siis Hiina väidab, et tegemist oli massiivse veresaunaga, milles hukkus 300 000 hiinlast (Jaapan pakub hukkunute arvuga 20 000 ja mõni eitab üldse selle toimumist).
Narratiivi kulminatsioon on Hiina kommunistliku partei võimuletulek. Partei reklaamis ennast kui jaapanlaste väljapeksjat, ainsat võimu Läänele vastuseismiseks ning Hiina identiteedi tugevdajat. 90ndatel püüdsid Peking ja Tokyo Senkaku piiritüli rahustada, kuid see ärritas Jaapani marurahvuslasi, kes taastasid küsimuse terava vastuseisu. Kui Jaapan alustas merealuste maardlate uurimist ning maad liisiti pealinnale, siis Hiina polnud sellest kuni aasta teadlik ning hiljem ei saanud enam midagi teha. Jaapani mõjuvõimu suurendab ka see, et saartel kehtib Jaapani jurisdiktsioon, millele Hiina ei saa vastu.
Jaapan püüab sõdu ja inimkaotusi tänaseni maha vaikida ning seda iseloomustab Jaapanis asuv sõjaajaloo muuseum, mis nimetab II Hiina-Jaapani sõda China incident´ks, mis jutustaks justkui lühiajalisest konfliktist, mida ajaloos ikka ette tuli ja millele erilist tähelepanu ei tohiks pöörata. Seega vaikitakse palju siiani maha. Sarnaselt toimib ka Hiina propaganda Jaapani vastu. 2012. aprillis tahtis Tokyo linn seni üksnes liisitud saared ära osta ning see õnnestus neid väidetavalt juba detsembris, hoolimata Hiina vastuseisust. Hiina riiklik meedia väidab siiamaani, et nad omavad nimetatud saarte üle kontrolli ning patrullivad nende ümbruses. Hiina on väidetavalt hõivanud ka mõne saare, korraldamaks nn „sõjamänge“, mida võiks seostada tulevikuks „harjutamisega“.
Sellegipoolest viitab Pappel, et Hiina-Jaapani majandussuhted on endiselt väga pragmaatilised ning antud suhete säilitamine on oluline mõlema jaoks. Seetõttu manitseb Peking tihti Jaapani-vastaste meeleavaldustel ülekäte läinud tegevusi lõpetama. Kokku on tulnud ka Hiina-Jaapani-Korea spetsialistid, kes üritavad kirjutada koos ajalugu, mida sobiks tõese ajaloo õpikuna kõigi riikide koolides kasutada.
Konspekteeris Katre Sai
