Jaan-Kristjan Unt: Kokkuvõte Trivimi Velliste loengust
Teisipäeval, 9. aprillil käis Rahvusvaheliste Suhete Ringile loengut pidamas Trivimi Velliste teemal „Eesti – Vene suhted enne ja nüüd.“
Lektor alustas tõdemusega, et Venemaa mõistmiseks on tarvis vaadelda ka tema ajalugu. Muinasaja slaavi hõimud liikusid Ida-Euroopa metsaaladele. Riia – Moskva joonest põhjas elasid aga soome – ugri hõimud, kuid seda väga hajutatult. Seega neil puudus piisav vastupanuvõime. Ida-slaavi hõimud tungisid üha enam põhja poole viies ülejäänud rahvad õigeusu alla. Mida enam slaavlasi aladele liikus, seda enam võtsid soome-ugri rahvad nende keele üle. Ilmselt peituvad ka Moskva nime etümoloogilised juured kohalike hõimude keeles. Moskva vürstiriik sai ajapikku kõige võimsamaks piirkonnas. 13. sajandil algas aga mongoli-tatari ike. Mongolid ei jõudnud siiski okupeerida kõiki Venemaa alasid. Novgorod ja Pihkva säilitasid autonoomia, kuna mongolid nendeni ei jõudnud. Novgorod erines teistest vürstiriikidest, kuna meenutas pigem vabariiki, st seal eksisteeris primitiivne demokraatia rahvakoosoleku ehk veetðe näol.
Ida-slaavlaste osakaal Novgorodi aladel oli ka väiksem – piirkond oli pigem mitte-slaavi keelne (umbes 2/5 olid slaavlased). Hilisemas võimuvõitluses jäi peale aga Moskva ning Novgorod alistati. 15. sajandil tõusis võimule Ivan III, kes alustas nn Vene alade kogumist. 16. sajandil sai võimule tema pojapoeg Ivan IV, kes lõi opritðnina, mis on eelkäija tänasele julgeolekuteenistusele. Ivan IV on oluliselt mõjutanud Venemaa saatust ja sealse ühiskonna kujunemist. Liivi sõjas üritas valitseja ka Eesti ala endale saada. Hiljem viis Peeter I Põhjasõjas selle protsessi lõpuni. Läbi sajandite kujunes Venemaa mitte lihtsalt autoritaarseks, vaid totalitaarseks. Kui Peeter I allutas Põhjasõjas Eesti ala, siis Tallinn alistus, aga Tartu osutas kangekaelselt vastupanu. Linna hävitati ning selle elanikud küüditati.
19. sajandil valitsenud Alexander II oli üks vabameelsemaid Vene valitsejaid. See võimaldas rahvusliikumiste tekke. Valitsejale korraldati aga atentaat ning talle järgnenud Alexander III korraldas 19. sajandi lõpul taas venestamislaine. Hirmuvalitsejatel on võime panna inimesed massipsühhoosi alla. Näiteks kästi inimestel koolis eesti keele rääkijate peale kaevata ning seda korraldust ka agaralt järgiti.
Vene impeerium kurnas end 20. sajandi algul sõjas Jaapaniga välja. Sõjaga rahulolematusest puhkes 1905. aasta revolutsioon. Nõukogude ajalookirjutuses nimetatakse seda Punaseks revolutsiooniks. Eestlaste jaoks oli see esimene kord, kui välja toodi sinimustvalge lipp. Areng kulges 20. sajandil üllatavalt kiiresti. I maailmasõda kurnas Vene riigi lõplikult välja. Sai selgeks, et olukord peab kardinaalselt muutuma. Järgnesid streigid ja rahutused. Ühtlasi algas ka eesti väeosade moodustamine. Vene impeerium oli nii kurnatud, et inimesed „tegid, mis tahtsid.“ Eesti eliit sai aru, et on tulnud aeg otsustavalt tegutseda. Samas oli selge, et selline segadus ei saa Venemaal lõputult kesta. Julius Seljamaa on oma meenutustes kirjeldanud, kuids Venemaa duumas eestlased ütlesid üksteisele, et „lähme siit minema,“ sest oli selge, et asjast ei tule midagi välja. Venemaal puudub demokraatia traditsioon.
Eestlased kavatsesid nõuda autonoomiat. Vaja oli moodustada ühtne eestlaste kubermang. 1917. aasta märtsis toimus Peterburis meeleavaldus, kus osales 40 000 eestlast. See tuli Vene võimudele ootamatult. Meeleavaldus oli väga hästi organiseeritud.
Valitsus andis nõusoleku moodustada eestlaste asualal eraldi Eestimaa kubermang ja anti ka luba rahvusväeosade moodustamiseks. See oli peamine põhjus, miks oli järgmisel aastal võimalik edukalt Vabadussõjas võidelda.
Bolðevikud tulid võimule, kuna Venemaal valitses täielik korralagedus. Bolðevike peamine lubadus oli rahu sõlmimine Saksamaaga. Trotski teatas, et rahule alla ei kirjutata, aga sõdima ka ei hakata. Sakslased liikusid edasi (24. veebruaril jõuti Tartusse). Tallinna jõuti päev hiljem – seetõttu saadi välja kuulutada Eesti iseseisvus (manifesti oli juba 23. veebruaril jõutud ette lugeda Pärnus). Samas iseseisvuse kuulutamise ajal ei teadnud keegi veel, kui oluline see on ja kas iseseisvus jääb püsima. Alles praeguseks on selle tõeline tähtsus selgunud. Saksa okupatsioonivõimud Eesti Vabariiki ei tunnustanud. 1918. aasta suve kutsuti mustaks suveks. Kui lõpuks 1918. aasta novembris puhkes ka Saksamaal revolutsioon, mõtlesid siinsed Saksa ohvitserid ja sõdurid vaid kojupääsemisele. 11. novembril alustas avalikku tegevust Eesti Ajutine Valitsus. Selgus, et vastloodud Punaarmee juba tegutseb Narva ümbruses. Alguses liikus Punaarmee väga kiirelt edasi.
Eestlaste suurim probleem oli psühholoogiline – paljud ei uskunud, et suudetakse midagi Venemaa vastu. Suures osas aitasid eesti noored ja soome vabatahtlikud. Abiks oli ka Briti laevastiku saabumine Tallinna alla moonaga. Ilmselt oli mingil hetkel võimalik tajuda, et pärast maailmasõda on tekkinud mingisugune poliitiline vaakum. Eesti sõjavägi jõudis 100 000 meheni, Laidoner sai ülemjuhatajaks ja Punaarmee löödi kiirelt Eesti alalt välja ning peagi sõlmiti Tartu rahu.
Moskva ei ole suutnud leppida, et Eesti Vabariik on kestnud 95 aastat. Vene poliitiline eliit tajub meid endiselt Venemaa alana. Soomet käsitletakse teisiti, kuna see ala saadi hiljem ning Soomel oli tugevam autonoomia. Eestit, Lätit ja Leedut nii ei nähta. Võtmeküsimuseks on Eesti Vabariigi õiguslik järjepidevus. Praegune valitsus Moskvas ei taha seda tunnistada ning loeb meid endiseks Nõukogude Liidu vabariigiks, kes eraldus – nagu me ka 20. sajandi algul eraldusime Vene impeeriumist. Piirilepingusse on vaja kirjutada, et leping puudutab vaid piiri kulgemist – see ignoreeriks järjepidevuse küsimust. Praegused läbirääkimised on jõudnud väga kaugele. Küsimus on, kas Venemaa poolt on oodata veel mingeid ebameeldivusi.
Konspekteeris Jaan-Kristjan Unt
