Oliver Mõru: Kokkuvõte Mart Nuti longust
Teisipäeval, 2. aprillil käis Rahvusvaheliste Suhete Ringis esinemas kauaaegne Riigikogu ja Inimõiguste Instituudi nõukogu liige Mart Nutt, kes rääkisid teemal „Inimõiguste rikkumise põhjustest Aafrikas“.
Aafrika jagunemine
Selleks, et teemast parem ülevaade anda, seletas Mart Nutt kõigepealt Aafrika riikide eripärasusi nende ajaloost tulenevalt, jagades Aafrika kaheks: 1) Sahara kõrbe aladel asuvad Aafrika riigid kui „Araabia Aafrika“ ja 2) Sahara kõrbest lõunapoole jäävad alad kui „Must-Aafrika“. Eristus on oluline, sest piirkonnad on kultuuriliselt väga erinevad. „Araabia-Aafrika“ on olnud 7. sajandist alates islamistlik, seal eksisteerib vähem klassikalist hõimuühiskonda (pigem külakogukonnad), parem haridustase ja majanduslik olukord ning naiste positsioon. „Musta-Aafrikat“ saab jagada omakorda kolmeks: Aafrika sarv (piirdub Somaalia ps peamiselt), kus asub peamiselt Etioopia, mis on Libeeria kõrval ainuke riik Aafrikas, kes ei allutatud koloniaalvõimule ja sai oma kultuuri arendada iseseisvalt; Lõuna-Aafrika, kus juba 16. asus Euroopa kaupmehi ja hiljem ususõdade tagajärjel põgenes hugenotte, mispärast tänase päevani on seal tugevaim Euroopa kultuuri mõju „Musta-Aafrika“ piirkonnas; ja ülejäänud
piirkond „Mustas-Aafrikas“, mis paikneb peamiselt Aafrika mandri keskosaga. Viimane piirkond elab kõige enam hõimusuhetes ja sai kannatada ka koloniseerimise perioodil enim, sest just sealt veeti välja kõige rohkem orje. Tänasel päeval vähim arenenud piirkond Aafrikas.
Tänapäeva Aafrika probleemid algasid kohe iseseisvate Aafrika riikide tekkimisega. Alustades sellest, et riigipiiride kehtestamisel ei arvestatud kultuurilisi ja etnilisi asjaolusid. Paljud rahvused paisati laiali mitme riigi erinevatele piiridele – näiteks tuareegid, kes hiljuti Mali sündmustega seoses endast märku andsid. Mart Nutt pidas seda ka üheks oluliseks põhjuseks, millest tulenevalt on kogu mandril olnud hulgaliselt konflikte ja pole jõutud normaalse arenguni, sest alatasa asetleidvad konfliktid pidurdavad paratamatult riigi arengut. Seni on iseseisvustaotlused Aafrikas olnud tulemuseta, kuid erandiks on Eritrea, kes eraldus Etioopiast (1993) ja Lõuna-Sudaan, kes eraldus Sudaanist (2011). Külaline ei pidanud Lääne mõistes Aafrikas just kõige rohkem turvalisi, demokraatlikke ja stabiilseid riike olevat, nimetades siiski mõningaste mööndustega „Araabia-Aafrikas“ Marokot ja Tuneesiat ning „Mustas-Aafrikas“ Namiibiat, Botswanat ja Lõuna-Aafrika Vabariiki.
Inimõigused (IÕ) ja Aafrika
Aafrika riikide koostööd reguleerib Aafrika Liit, kes on enda eeskujus võtnud Euroopa Liidu. Aafrika Liit on deklareerinud IÕ austamist ja teevad koostööd nende probleemida lahendamisega, mis on Mart Nutti arust märk sellest, et sealsed valitsused ei pruugigi alati IÕ kõrvale hoiduda, vaid neil lihtsalt puudub reaalne haldussuutlikkus nende tagamiseks. Viimase kasuks räägib ka see, et Aafrikal on oma IÕ komisjon, harta ja kohus ning sisuliselt kõik Aafrika riigid liitusid iseseisvudes Inimõiguste Ülddeklaratsiooniga. Oma eripärana inimõiguste valdkonnas tõstatavad nad kollektiivsete õiguste küsimuse – IÕ peaks olema ka grupiõigused, mitte nii indiviidi põhised. Nutt peab seda aga praktikas raskesti rakendatavaks.
Kui ühelt poolt tundub Aafrika riikidel olevat soov kaitsta IÕ, siis miks on nende rikkumine mandril nii tavapärane? Mart nutt eristas viite võimalikku põhjust:
1.Tihedad hõimukonfliktid – kuna Aafrika on suuresti hõimuühiskond, siis alati küsimus, milline hõim domineerib. Kui üks hõim pääseb võimule, asub ta oma positsioone tugevdama, tõrjudes teise hõimuliikmeid välja ja omandades kõik riigi peamised ressursid. Selline tegemine tekitab sõja ja pidevase võitluse, mille käigus pea võimatu IÕ tagamise peale mõelda.
2.Suur korruptsioon – tuleneb hõimuühiskonnast jälle. Korruptsioon normaalne nähtus, peetakse loomulikuks eelistada oma ligimisi ja hõimuliikmeid ametikohtadele, mitte avalikku konkurssi välja kuulutada ametipositsioonile nagu Läänes kombeks.
3.Vaesus – Kõige vaesem piirkond maailmas. Omavaheline võitlemine piiratud ressursside pärast.
4.Piiritülid – piiride üleselt elavad kultuurid teevad katseid iseseisvumiseks, mida püütakse vägivaldselt maha suruda. Kuid eksisteerib ka bilateraalseid piiritülisid riikide vahel. Näidetena Sudaan ja Lõuna-Sudaan, Maroko ja Lääne-Sahara.
5.Araabia-Kevad. IÕ on siseriikliku konflikti tulemusena jäänud kaitseta.
Nutti sõnade kohaselt ei ole IÕ olukorda Aafrikas liigitada lihtne, sest see on väga kiiresti muutuv, aga mõnede riikide näitel toob ta välja järgmise jaotuse: Kõige halvem IÕ olukord– Alþeeria, Mali, Zimbabwe, Nigeeria. Taltutav aga mitte austav IÕ – Egiptus, Liibüa, Etioopia, Kamerun, Madagaskar. Aafrika mõttes hea IÕ olukord – Maroko, Tuneesia, Uganda, Keenia. Rahvusvahelisel areenil hea tase IÕ valdkonnas – Lõuna-Aafrika Vabariik, Namiibia ja Botswana
Kokkuvõttes arvas Mart Nutt, et kuigi olukord ei ole kuigi hea IÕ valdkonnas Aafrikas, siis tuleb aru anda, et ka Läänel läks IÕ jõudmiseks kaua aega ning sellest tulenevalt ei saa Aafrikalt eeldada, et nendel toimuks see lihtsalt ja kiirelt. Ei või teada kaua selleks kulub, aga Mart Nutt usub, et lõpuks jõutakse siiski IÕ austamises Läänega samale tasemele – mõned positiivsed näited on juba olemas.
Konspekteeris Oliver Mõru
