Mart Veliste: Kokkuvõte Marko Mihkelsoni loengust
Teisipäeval, 10. septembril käis Rahvusvaheliste Suhete Ringis loengut pidamas Riigikogu Väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson, kes rääkis teemal “Riigikogu Väliskomisjonist maailmapoliitikani“.
Taustaks:
1993 aastal lõpetas Marko Mihkelson Tartu Ülikooli ajaloo erialal. Ajaloo magistrikraadi sai ta 1999 aastal magistritööga, mille teemaks oli „Venemaa poliitiline areng 1990–1996″. Aastatel 1994 – 1997 tegutses ta Postimehe Moskva korrespondendina. Aastatel 1997 – 2000 oli ta Postimehe peatoimetaja. 2000. Aastal pani ta aluse Balti Venemaa uurimiskeskusele. (Mihkelson peab Vladimir Juðkinit parimaks spetsialistiks Eestis, kes suudab panna kokku seoseid Venemaa sündmustest). 2003 aastal saabus Mihkelsoni ellu poliitika, ühinedes värskelt loodud Res Publicaga. Nüüd on Marko Mihkelson tegelenud 10 aastat Eesti välispoliitikaga poliitilisel tasandil. Siiski omab ta oma akadeemilisest ja tööalasest karjäärist tulenevalt ka varasemaid kokku puuteid välispoliitikaga ja seega usub, et viimased 20 aastat on andud suure kogemuse neil teemadel kõnelemiseks.
Riigikogu väliskomisjonist
Riigikogu väliskomisjon on oluline Eesti välispoliitika kujundaja, mõjutaja ja teatud mõttes ka elluviija. Umbes kümmekond liiget ja kõik neli erakonda on esindatud selles komisjonis. Parlamendi ja sealhulgas väliskomisjoni roll on tegeleda seadusandlusega, eriti rahvusvaheliste lepingutega. Üks põnevamaid, mis lähiajal tulemas, on Eesti-Vene piirileping. Välispoliitika valdkonnas on paragrahvide keeramist ja igapäevast seadusandlust vähem võrreldes teiste komisjonidega – muidugi sõltub see teatud ulatuses ka komisjoni liikmetest. Väliskomisjoni rida on ära kuulata ja heaks kiita kõik EV välis-, kaitse- ja julgeolekupoliitikat puudutavad seadused. Soomes, Rootsis, Taanis on sarnane praktika.
Komisjoni töös on oluline moment see, et seal on koondunud erinevate erakondade esindajad ehk esineb erinevaid nägemusi Eesti välispoliitikast. Eesti kui väikeriigi poliitika on ikka kui lehmakauplemine ehk mitte just kõige meeldivam. Mis aga puudutab ELi, julgeoleku- ja välispoliitikat, siis parteide ülest koostööd on väga palju. Seda näeme ka väga sageli põhjamaade, kui ka teistes väikeriikides, kus demokraatia kogemus on olnud pikem. Riigikogu väliskomisjoni hääletused on peamiselt seotud olnud esimehe ja aseesimehe valikuga. Kord tekkis valimistel patiseis, kuid opositsioon otsustas liisu tõmbamise asemel taganeda. Antud koosseisu ajal on olnud maksimaalselt 5 teemat, kus oli vajadus hääletamiseks.
Väliskomisjonil on suur mõju Eesti välispoliitika mõjutamisel. Eesti peab aru saama, kus tekivad mõjukeskused nii julgeoleku kui ka majanduse mõttes. Ammugi on selge, kuidas toimub Aasia tõus ja milline on nende mõju maailmapoliitikale. Aasia ja Hiina on maailma ajaloos viimased 2000a jooksul mänginud olulist rolli, väljaarvatud viimased sadakond aastat (enne viimaste aastate taastulemist).
Riigikogu tellis raporti ja analüüsi Tallinna Ülikoolilt. See on suhteliselt levinud praktika komisjonis. Kirjutati kokku raport „Eesti Aasia strateegia aastani 2025“ ehk millised on arengud ja milliseid suundi võiks Eesti eelisarendada. Mihkelsonil on hea meel, et see ei ole jäänud vaid strateegiaks vaid on taga ka reaalset rahastust. Toimub järjest suurem ühise sünergia/koostöö loomine ülikoolide ja riigi vahel. On paratamatu, et me ei saa eeldada, et kogu maailma otsustuskeksus on Euroopas/USAs. Mõistagi on Eesti lähinaabrid ja partnerid kellega on vaja suhteid edendada. Aasiasse õnne otsimist ei ole. Tuleb osata tänast maailma lugeda ja sealhulgas ka enda võimalusi (raha) hinnata ning teha vastavaid otsuseid. Kui vaadata majanduskasvu perspektiive, siis kasvutrend vaatamata raskustele, on lähema 20-30 aasta jooksul Aasias. Oleks lühinägelik, kui me ei üritaks ka ise kasu lõigata. Mitte vaid majanduslikku vaid ka poliitilist.
See kuidas Hiina enesekindlus on viimastel aastatel kasvanud on hämmastav. Samamoodi on nähtavas tulevikus ka Hiina tõus esimeseks sõjajõuks maailmas. Selle aasta lõpus saab Eesti saatkond oma maja valmis. Siiani (viimased 20a) on saatkond olnud ühes hotellis.
Tehti Põhjala- ja Balti mere regiooni ohtude analüüs. Polnud ette näha seda arengut, kus me täna juba oleme. On tekkinud mitmeid selliseid küsimusi, millele on vaja terast tähelepanu pöörata. Näiteks on see seotud meie idanaabriga, kes, mitte ainult meie regiooni piiridel, on kasvatanud sõjalist aktiivsust. Venemaa õppuste „Lääs 2013“aktiivfaas on alles algamas. Kaitseväe Peastaabis sai väliskomisjon sellegi kohtagi ülevaade. „Lääs 2009“ deklareeriti, et õppus on peaasjalikult kaitse eesmärgil. Avaliku infona on teada, et planeeriti terroristide lokaliseerimist Balti riikides. Andmed räägivad sellest, et Venemaa aktiivsuse ja mõttetegevusega peab pidevalt koos parteritega tegelema. Venemaa lennukite õppused on pannud ka Rootsi mõtlema NATO peale. Soomes ja Rootsis pole NATO enam nii suur tabu teema kui varem. Siiski rahva vastuseis NATOle on mõlemas riigis endiselt kõrge.
Piirileping Venemaaga
See kõik, mis täna toimub Süüria ümber, Venemaal ja ka mujal, on muutnud piirilepingu aktuaalsemaks kui kunagi varem. Meie rahvuslikes huvides on omada võimalikult vähe provokatiivseid halle tsoone. Hetkeline olukord võib võimaldada provokatiivseid akte. Eesti-Vene piirilepingust on räägitud üle 20 aasta. Vahepeal oli kalevi all, kuna Venemaa arvas et piirilepingu puudumisel ei võetaks meid NATOsse ja Euroopa Liitu. Riigikogu ratifitseeris ühe kuuga piirilepingu. Ratifitseerimise seaduse preambula lõi aluse Vene poolele öelda, et nad ei ole nõus. Kardeti territoriaalseid nõudmisi Eesti poolt – otsistud viga. Vahepeal oli Pronksiöö ja suhete madalseis 2007-2008. Eesti poolele on oluline protsessi avatus ja kaasatus. Oluline on, et piirilepingu lahendus mitte mingilgi viisil ei kompromiteeriks Eesti õigusjätkusuutlikust, mis oli ka 2008 preambulas. Toimus kolm kohtumist. Eesti saadik oli Jüri Luik, üks kogenenumaid Eesti diplomaate.
Ta viis läbi ka läbi rääkimisi läbi ka siis kui Vene väed välja viidi. Õigusteadlase Lauri Mälksoo ühe ettepaneku näol lisati konsultatsioonide käigus artikkel9, mis ütleb et käsitletakse vaid piirijoont. Vene poolt tegi ka pakkumisi. Näiteks, et see leping muudab kehtetuks kõik varasemad piiriga seotud lepingud. Selge on see, et Venemaaga läbirääkimisi pidada ükskõik mis küsimuses, ei ole lihtne. Kui on konkreetne eesmärk, siis on võimalik midagi saavutada. Sama kehtib kattuvate huvide puhul. Nagu Lennart Merigi ütles: „Alati on oluline tunnetada võimaluste akent“. Mai lõpus saavutati poolte kokkulepe teksti muudatuste osas. Eesti valitsus kiitis ka need heaks, pärast seda kui erinevad erakonnad ütlesid oma seisukohad. Hetkel on asi seisma jäänud suve tõttu. Puhkasid nii eestlased kui ka venelased. Täiesti normaalne kooskõlastamise protsess on käimas. Hetkel ei ole tunnetatav mingit poliitilist mõju sellele.
On oodata Venemaa välisministri Sergei Lavrovi saabumist Tallinna allakirjutamiseks ja siis läheb asi riigikogule ratifitseerimiseks.
Süüria konfliktist:
Konflikti olulisust näitab see, et kordagi varem pole Mihkelsonilt ajakirjanik küsinud: „Mis te arvate, kas on tegemist kolmanda maailmasõja algusega?“ Alates 1991. aastast on raske meenutada sellist rahvusvahelist olukorda, mis võiks nii palju mõjutada meid ja meie partnereid. Sündmuste spiraal sai alguse 20. augustil, kui kasutati Süürias keemiarelva, mille käigus hukkus 1500 inimest Damaskuse eeslinnas (umbes Annelinna või Õismäe suurune ala). Mõistagi Obama ja rahvusvaheline üldsus reageeris. Teatati, et sekkumine on möödapääsmatu keemiarelva kasutamise puhul. Tegelikult ei olnud esimene kord kui keemiarelva kasutati. On olnud tosinkord, kuid need on olnud lokaalsed ja keeruliselt tuvastatavad. Tänase päeva seisuga, see info mis on olemas, räägib seda, et relva kasutas Assadi reþiim. Kasutas selleks, et operatiivtaktikaliselt tagasi lükata mässuliste edu antud piirkonnas.
Aga 2003 kui Iraaki mindi, siis selgus hiljem, et luure andmed päris selgelt vett ei pidanud. Täna võib ka küsida, miks ikkagi ja kelle huvides keemiarelva kasutati? Assadi valitsus teadis, et ÜRO inspektorid on kohal ja oli oodata USA ning liitlaste reaktsiooni. Lõplikult head vastust ei olegi sellele. Aga lõppkokkuvõttes, mis on ka Eesti positsioon olnud, pole tähtis kes seda relva kasutas – kasutamine kui selline on juba selgelt taunitav. Tegemist on väga erakordse juhtumiga. Viimati kasutati 1988 Sadam Husseini poolt Iraagi Kurdistanis ja enne seda II maailmasõjas. Keemiarelva kasutamist keelab rahvusvaheline konventsioon.
Kõikjal on rõhutatud, et siseriiklikult on Süürias vaja poliitilist lahendust. Süüria kodusõjas võitleb kuskil 30-40 tuhat moslemi äärmuslast, kes on ühel või teisel viisil seotud Al Qaedaga. Nende hulgas palju Euroopast ja Venemaalt võitlejaid. Need äärmuslased on kõige edukamad ja operatiivsemad. See tõstatab läänes jälle küsimusi Islami dþihaad. Samapingeline rahvusvaheline olukord oli 1983 aastal. Umbes samal ajal, kui NSVL tulistas alla lennuki, mis oli teel New Yorkist Souli. Novembris 1983 olid ka NATO õppused Euroopas, mida NSVL tõlgendas võimaliku ennetava tuumarünnakuna. Mihkelson mäletab koolipoisina õppusi sellest ajast. Külmasõja kõige teravam hetk oligi siis. Ja nüüd on saabunud uus teravus. Lokaalne konflikt, millel on suur eskaleerumise potentsiaal. Eesti peab ka panustama poliitilise-diplomaatilise lahenduse leidmiseks. Oletame, et USA kongress nõustub, et on vaja löök anda (signaali saatmine teistele vägivaldsetele reþiimidele).
Mis on rünnakute objekt? Mis juhtub päev pärast seda, kui rünnak on lõppenud? Kongress näeb ette 60 päeva pikkust sekkumist, mida on võimalik veel 30 päeva pikendada. Mis on aga seejärel uus samm? Mihkelsonile on väliskolleegid öelnud kartust, et seejärel muutuksid USA lennukid lennukiteks, sest see rühmitus on Assadi üks põhivastaseid. Viimaste päevade arengud on seotud keemiarelvade (1000 tonni) võtmine rahvusvahelise kontrolli alla ja nõudega, et Süüria liituks keemiarelva konventsiooniga. Raske on mõelda, et see kiirelt realiseeruks. Samas Obamal on olemas negatiivne kogemus Briti parlamendist, et sekkumist õigustada.
Eestil on vaja silmas pidada Venemaa uitmõtlejate väljaütlemisi, et kui USA peaks sõjaliselt Süüriat ründama või kui see konflikt peaks seal eskaleeruma, siis peaks Venemaa tooma väed sisse Balti riikidesse. Mihkelson ütleb kogemuste pealt, et imperiaalne mõtteviis elab idanaabris väga tugevalt edasi. Ega Putin ilmaasjata ei öelnud: „Nõukogude Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof“. Venemaa välispoliitikat juhib suuresti USA strateegilise võimu vähendamine ja nende mõnitamine. Eesti peab pidevalt jälgima üldist rahvusvahelist keskkonda ja piiril toimuvat. Ja selles osas on Riigikogu väliskomisjonil väga suur roll.
Küsimuste voor:
Kas viimased sõnad Baltikumi okupeerimisest võivad olla tähelepanu kõrvale juhtimiseks, et mitte Hiina kartust esile tuua?
Venemaa püüab olla Hiina sõber ja teda ka jäljendada (juba 1980ndatel aastatel Deng Xiaopingi mõtet- ükspartei aga vabamajandus). Ainuke mis paneb neid ühele tasandile on tuumarelvade olemasolu, Venemaa omab siiski numbriliselt veidi rohkem. Neid ühendab ka see, et nad näevad maailma ühtemoodi – autokraatlikud riigid ja seisukohad Süüria osas. See aga ei takista sõjaliste õppuste tegemist üksteise „vastu“. Venemaa korraldas ida pool kõige suuremad sõjaväe õppused alates NSV Liidu lagunemist alates. Kaasati 120 000 meest, lennukeid ja laevu ning ulatus Kamtðatkast Uurali mägedeni.
See siiski ei ole tähelepanu kõrvale juhtimine. Mihkelson tõi näite 1995 aastast, kui oli Venemaal niisama kuulamas ühte loengut liberalismi ajaloost Venemaal. Täiesti ootamatult ütles vanemapoolne õppejõud lause: „Teate, meie lapsed või lapselapsed hakkavad nii või teisiti Balti riikide sadamate pärast võitlema, sest need ju kuuluvad meile.“ See lause oli lihtsalt teksti sisse põigitud. See näitab, et kuskil alateadvuses on ikka see mõte olemas. Ei ole meeldiv selliseid asju kuulda ja see ei aita ka kahepoolsete suhete kasvatamisele kaasa. NATO peasekretäri väljendas sama mõtet, öeldes, et Venemaa peaks lahti ütlema neist sõnavõttudest. Venemaa poolt vaadatuna on strateegilised aktiivsed suunad just meie regioon ja Kaukasus. Tuleb pidevalt sündmustel silma peal hoida, ei tohi teha nii nagu vaikava ajastu ajal. Teadlik inimene teeb paremaid otsuseid alati, kui see kes üritab pead kuhugi tiiva alla sättida.
Millises suunas on Iisraeli huvid liikunud seoses Süüriaga ja lääne maailma huvides sinna sekkuda?
See otseselt mõjutab nende julgeoleku olukorda. Vaen, vastuolud ja rahulepingu puudumine ei tee asja paremaks. Iisrael on muidugi ka USA partner. Iisrael on viimastel nädalatel tugevdanud oma õhukaitse võimekust. Assad on ka öelnud, et konflikti laienedes võib üks tegevusi olla Iisraeli pommitamine ehk esimene võimalik kättemaks rünnakule võib olla Iisrael. Kui rünnati Iraaki Lahesõjas, siis Iraak pommitas ka Iisraeli. Otsustati aga mitte vastata ja eskaleerumist ei olnud. Muidugi peab kõike korraga jälgima. Türgi on ka mures. Üle 500000 põgeniku juba. Mõtteviis seal on selline, et toimub eraldumine – Assaadi meelsed läänekaldal ja ülejäänud muutub Afganistaniks.
Mis annab aluse vene analüütikutele öelda, et USA rünnakule Süürias vastataks Balti riikide ründamisega? Mis on Venemaa huvi Süürias?
1991 aasta oli vene juhtidele tragöödia. Üks tegur oli Reagani salajane majandussõda, mis tõmbas jalgu alt. Saudi Araabia 1986 aastal otsustas nafta toodangut järsku kasvatada. Need inimesed, kes on eluaeg töötanud KGBs on nüüd Venemaa eriteenistuses ja sellest areneb nende välispoliitiline mõte. Kõik Snowdeni, Wikileaksi jms asjad on piisad, et USA mõjuvõimu vähendada. Eestile on kindlasti ebamugav, kui USA ja Venemaa on keerukates suhetes. Mõista, et sellised naljad polegi tegelikult väga suur nalja tegemine. Süüria puhul tuleneb Venemaa huvi sellest, et Külma sõja ajal oldi partnerid. Venemaa on müünud Süüriasse miljardite dollarite väärtuses relvi. Süürias asub väljaspool Venemaa piire ainukene mereväebaas. Kindlasti on ka mängus luurehuvid ja muud segused.
Venemaa jaoks on ka küsimus, kuidas julgeolekuga hakkama saada olümpiamängudel, toimuvad need nii lähedal kuumadele kolletele. Tðetðeenias on võitlus Venemaa vastu suuresti dþihaadi meeleoludega. Süüria on suurepärane treeninglaager kõigile äärmuslastele võimekuse kasvatamiseks ja uute kollete tekitamiseks. Araabia kevad andis ka sellele hea tõuke.
Venemaa vastuseis tuleb ka tema tugevusest. Venemaa pole olnud varem nii tugev kui ta on nüüd. 2008 Gruusiasse tungimine oli esimene näide sellest. Putin ja Medjedev on öelnud, et tegemist ei olnud sekkumisega tsiviilide kaitseks, vaid oli vaja peatada NATO mõjupiiride laienemist.
Kas 21. sajan on lõpp Teise maailmasõja järgselt loodud reþiimile ehk ÜRO Julgeolekunõukogu reþiimile? Kuidas reformida või mis küsimused on seal õhus?
Küsimus on, kas tänane maailm saab ilma suure sõjata hakkama maailmakorra reformimisel. Süüria näitab, et ÜROl ei ole võimalik reflekteerima seda maailma, mis meil täna on ja välja töötama sellised lahendusi, mis ei raskendaks koostööd vaid suurendaks. ÜRO reformimisest on väga pikalt räägitud, kuid rohelist tuld ei ole näha. Oluline muutus on olnud see, et varem mängis G7 ja siis hiljem G8 olulist rolli. Täna enam G8st eriti ei räägita, kuna seal pole kaasatud LAV, Hiinat, Brasiiliat, Indiat ja Saudi-Araabiat. Reformimine on mitme miljoni dollari küsimus. Väga keeruline lahendada ilma julgeolekuvahekordade selgeks tegemist. Maailm ei ole olnud kunagi nii globaalne ja läbipõimunud mõjuritega kui ta seda on täna.
Kas on võimalik, et Euroopa Liit võtab sarnaselt USAle vastu midagi Magnitski akti sarnast?
Ei näe seda võimalust, kuna 28 riigi seas sellist ühist otsust saada on väga keeruline. Liiga palju erinevad arusaamisi ja suhteid Venemaaga. Sõltub ka sellest, mis ideoloogilise taustaga on võimulolijad. Kindlasti oleks oluline samm mida astuda. Sa pead ise teadma, mida sa väärt oled ja pead neile seda Venemaale näitama. Ei saa sellist järelandmist ja veelkord järelandmist nii palju olla. Sellist tõsist jutuajamist saab teha vaid koos, mitte et ühed muutuvad patuoinaks. Ega USAs see ka lihtne ei olnud.
