Lauri Mälksoo- Kas rahvusvaheline õigus on universaalne?

Rahvusvaheline õigus oma praktikas ja aspektides on vähem universaalne, kui arvatakse. Seda universaalsust on võimalik mõtestada mitmeti, kuid peamiselt seisneb universaalsus selles, et kas rahvusvaheline õigus on igalpool algtasemel samamoodi rakendatav.

Lähenedes rahvusvahelisele õigusele universaalsuse poolest, rakenduvad sellele mingil määral piirid. Rahvusvahelise õiguse idee, kui universaalsus on pigem uue laadne idee, midagi, mis pole olnud kasutusel pikka aega. Rahvusvahelise õiguse juured on olnud möödunud sajanditel pigem regionaalsed. Eriti tugevalt on see sisse juurdunud Euroopas, lähtudes oma suurest võimupositsioonist minevikus. Tihtipeale määrati võrdusmärk Euroopa õiguse ja rahvusvahelise õiguse vahele, võidi rääkida rahvusvahelisest õigusest, kuid mõeldi Euroopa oma. Selle tulemusena on maailmas rakendatavast õigusest väga suurte Euroopa mõjutustega või Euroopa kallutustega. Tänapäevase Euroopa Liidu välised riigid pidid aktsepteerima seda ning üle võtma seda sama rahvusvahelise õigust. Rahvusvahelise kogukonna laienemisega 19. sajandi teisel poolel tuli ka rahvusvahelise õiguse laienemine. Selle tulemusena toimus ka mitmeid eraldumisi Euroopa kallutustega rahvusvahelisest õigusest, mis mitmetes regioonides ei möödunud rahumeelselt.

 Ajaloo vältel on selgelt näha, kuidas laieneb rahvusvaheline kogukond ja kuidas muutub rahvusvaheline õigus nende sees. Tähtsaimateks rahvusvahelise elu sündmusteks olid 1950. ja 1960ndatel dekoloniseerimine, mille tulemusena tekkis mitmeid uusi riike ja sellele jargnev 1991. aasta NSVL ja Jugoslaavia lagunemine. Selle tulemusena tekkis veel juurde riike Euroopasse, mis olid nüüdsest iseseisvad. Seda saab pidada suureks edulooks, sest lõppes laialdasem eri rahvustest inimeste diskrimineerimine ja universaalsuse saabumisega ei olnud enam oluline, kus kohast keegi pärit oli.  Väljaspool Euroopat kehtisid omad normatiivsed korrad, mis ei olnud päris Euroopa korra sarnased, kuid põhinesid sellel üpriski suurel määral. Probleem diskrediteeriva õigusega seisnes selles, et ta diskrimineeris end samal ajal – seda kasutati kolonialismi õigustamiseks. Euroopa riigid ei soovind tol rahvusvahelise kontingendi suurenemise ajal loobuda täielikult oma võimust ning oldi selgel üksmeelel, et mingit sorti valgete ülemvõim peaks alles jääme rahvusvahelisi õigusi adapteerides.

Peaaegu kõik riigid toetavad tänapäeval inimõiguseid, vähemalt formaalsel tasandil. Kindlasti on ka neid, kes ei pea kinni reglementatsioonist ja ei täida kõiki nõudeid, mis on sätestatud inimõiguste deklaratsiooni kaudu. Euroopas asuv inimõiguste kohus toetab ja kannab hoolt liikmesriikide probleemide lahendamisel. Aasias selle laadset inimõiguste kaitset, mis suveräänsusest üle oleks, ei ole. Lisaks on problemaatiline koht see, et ÜRO väljatöötatud lepingutele on teinud osad riigid interpretatsioone ja tõlgendusi. Tõlgendused on tehtud vastavalt kultuurile ja regioonile, kuid tegelikkuses tähendab see seda, et liitunud riikide hulgas ei ole rakendamine täielik. Selle põhjuseks võib välja tuua konflikti lääneriikide ja muu maailma vahel. Konflikt seisneb selles, et lääneriigid on üritanud rahvusvahelisele õigusele projektiseerida lääne kontseptsiooni, mille keskesd mõisted on demokraatia ja inimõigused. Suurjõud nagu näiteks Venemaa ja Hiina on kiitnud heaks rahvusvahelise õiguse, kuid rakendavad seda oma tavade ja normide järgi. Kõik räägivad universaalsest rahvusvahelisest õigusest, et põgeneda mitte universaalsest rahvusvahelisest õigusest, mis minevikus diskrimineeris väiksemaid ja nõrgemiad riike ning asumaid. Lääs ja lääneriigid soovivad, et suuremat rolli rahvusvahelise õiguse juures kannaks inimõigused.

Teatud mõttes väide, millesse formaalselt kõik usuvad, et rahvusvaheline õigus on universaalne, usutakse, et seljatada vana rahvusvaheliselt diskrimineerivat rahvusvahelist õigust. Lääneriikidel on võrreldes teiste riikidega erinevad hoiakud rahvusvahelise õiguse põhiküsimuste suhtes. Me peaksime püüdlema rahvusvahelist õigust tajuda võimalikult selliselt nagu ta on, mitte lähtuda ideoloogiliselt ilusatest printsiipidest. Kaunis on mõelda rahvusvahelisest õigusest kui universaalsest kehtivast printsiibist, kuid tegelikkuse tajumiseks tuleks seda alati vaadata reaalsuse kaudu.

etEesti