Keit Kasemets: Euroopa Liit Covid-19 kriisis

Aasta aega tagasi nägime Euroopas olukorda, mida peale II Maailmasõda pole olnud – kellelgi polnud täit arusaama sellest, kuidas kriisiolukorrale reageerida. Üheltpoolt pidime lahendama tervishoiukriisi ja teiselt poolt kõiki majandusteemasid. Kuna ettevõtted ja riigid läksid kinni, pidid riigid majanduslikult tegema väga keerulisi otsuseid, tulema välja garantiide ja toetustega.

Alguses oli paanikat päris palju. Euroopa Liit lõppes mingiks perioodiks praktiliselt toimimise. Inimestel tekkisid Euroopa Liidule suured ootused, mis ei vastanud tihtipeale nendele pädevustele, mis Euroopa Liidul on (EL on liikmesriikide liit ning liikmesriigid ei ole Euroopa Liidule vajalikku pädevust andnud). Euroopa Liidul endal ei olnud eriti otsustamisõigust, otsused tehti liikmesriikide poolt. Suur murekoht oli kaupade vaba liikumine, mis saadi Euroopa Komisjoni abil enam-vähem toimima. Isikute liikumisega on veidi keerulisem, sest liikmesriikidel on õigus piire sulgeda (konkreetsete tähtaegade ja põhjendustega) ning Euroopa Komisjon saab jagada vaid sellesuunalisi soovitusi. Mida oleks saanud teha teisiti – ootusi paremini juhtida. Kriisi alguses võeti endale päris palju sõnaõigust kriisi kontrolli alla saamise osas ja see küttis inimeste ootused ebarealistlikult kõrgeks. 

Kriisi alguses polnud piisavas koguses isikukaitsevahendeid. Kuna neid on soodsam toota EL-ist väljaspool, toodeti suur osa Hiinas. Samuti tekkis riikidevaheline konkurents, mis tingis olukorra, kus osad riigid suutsid end isikukaitsevahenditega varustada ning teistele annetati enda ülejääkidest. See kõik rikkus liikmesriikide ühtsust – Itaalias ja Hispaanias oli toetus EL-i poolt rekordiliselt madal. Kriisi alguses puudus koordineeritud lahendus, kuid nüüdseks on suudetud kokku leppida EL-i eelarves. Euroopa Komisjon võtab ühise laenu ning see jagatakse erinevate kriteeriumite alusel liikmesriikide vahel. Eesti saab ca miljon eurot, mis investeeritakse kliimaprojektidesse, Tallinna haigla ehitusse jne. See oli suur kompromiss, mille juures jääb vastutus tagasimaksmise eest liikmesriikidele. Euroopa Komisjoni kohus on jälgida, kuhu liikmesriigid raha kulutavad. Lähtuma peab õigusriigi põhimõttest, sest raha ei tohi minna kuhugi, kuhu see ei peaks minema. Vastasel juhul raha sissevool külmutatakse. 

Seda ühist laenu peetakse EL-i edulooks, mis mõnede arust kahvatub Joe Bideni abipaketi kõrval. Samas on see suur samm edasi, võrreldes sellega, mida Euroopa Liit varem kriisiolukordades on teinud. Samas ei ole EL-il endiselt vahendeid, et takistada riike piire kinni panemast. Isikukaitsevahendeid saab endale nüüd soetada ka Komisjoni kaudu, kuid uus probleem kerkis vaktsiinide küsimuses. Mida Euroopa Liit isikukaitse teemast õppis – ei tohi kriisile läheneda “igaüks iseenda eest” printsiibiga. Täna on meil vaktsiinitehased Belgias, Hollandis, Itaalias ja Saksamaal. Kui need riigid oleksid otsustanud hakata iseseisvalt vaktsineerima, oleks see olnud väga suur pauk Euroopa Liidu ühtsusele. Pfizeri vaktsiin on ju välja arendatud suuresti tänu sakslastele ning neile on kriis olnud ka kõige keerulisem. Euroopa Liidus tuleb end alati panna teise riigi olukorda. Kui meie Eestis oleme rahulolematud, sest vaktsiine pole piisavalt, peame me mõtlema selle peale, et sakslased oleks iseseisvalt paremini kriisiga toime tulnud. Saksamaa on väga eeskujulikult Euroopa Liidu solidaarsuse eest seisnud. AstraZeneca doosidega varustamise koguseline eesmärk oli algusest peale ebarealistlik. Kui liikmesriigid oleks Inglismaaga iseseisvad lepingud sõlminud, oleks vaktsiinidega varustamine olnud palju keerulisem ja aeganõudvam. 

Euroopa riigid ei suuda USA tootjatega sammu pidada. Euroopa Liit on teinud ka ettepaneku USA-ga ühise meditsiinilise arengu projekti loomiseks, kuid see aitaks pigem järgmise, mitte praeguse kriisiga. Kogu vaktsineerimise teema on ka strateegiline ja biopoliitiline. Trump oli kriisi alguses veel president ning Euroopa Liit pidi olema ülemaailmse multilateraalse koostöö eestvedaja. Loodi võrgustik, mille kaudu ülejäänud maailma vaktsiinidega varustada. Euroopa Liit on USA kõrval suurim vaktsiinide eksportija. Tänu sellele eestvedamisele saavad meie vaktsiine peale arenguriikide ka Austraalia, Kanada, Singapur jt. Euroopa Liidu teadlik poliitika on olnud see, et ülejäänud maailma peab aitama. Ekspordid nõuavad aga liikmesriikide nõusolekut. Niisiis on Euroopa Liit valmis vaktsiiniekspordi peatama riikidesse, kust midagi vastu ei saada/kus on suurem osa rahvastikust vaktsineeritud kui EL-is. 

Euroopa Liidu jaoks on test ka Komisjoni koostatud õigusakt rohelisest passist (tõend, mis võimaldab Euroopa Liidus vabalt, isolatsioonita reisida juhul kui inimene on vaktsineeritud, läbipõdenud, negatiivse testiga). Paljud liikmesriigid on selle vastu väites, et see on diskrimineeriv ja inimeste õiguste rikkumine. See kõik on oluline liikumisvabaduse taastamiseks. Ilmselt tekib siiski bilateraalsete lepete süsteem, mis on Euroopa Liidu perspektiivist kahjulik. Ravimitootjate ja riikide katseid Euroopa Liidu ühtsust rikkuda on olnud mitmeid, kuid seni on ühtsus säilitada. Kõik algatused, mis EL-i ühtsust murendavad, ei ole Eesti huvides. Ilma Euroopa Liidu eelarve toeta, siseturuta ning vaktsiinideta oleks Eesti kehvas seisus. 

Hiina ja Venemaa poolt on tehtud mitu väärinfo kampaaniat, mis on liikmesriikide meelsust mõjutanud. Hetkel kasutavad mõlemad riigid vaktsiine oma mõju suurendamiseks globaalsel areenil. Vaktsiini turundamiseks Euroopa Liidus peab ravimiamet esmakäeliselt kontrollima tehaste kvaliteeti ning ka kliinilisi uuringuid (mis pole näiteks Sputniku puhul täna veel lõpetatud) – kui testid läbitakse, saab EL-is ka Sputnikut turundada.  Teine küsimus on selles, kus Sputnikut Euroopas toota. Ilmselt jõuab Sputnik lähitulevikus Euroopa turule, kuid EL-i ühishanget pigem ei tehta. Hetkel on veel ca 80 ettevõtet, mis vaktsiini välja arendanud, kuid Euroopa Liit ei plaani ilmselt nendegi puhul vaktsiinide ühishanget teha. 

Tuleviku perspektiivist paistavad Euroopa Liidu suuremate katsumustena silma Saksamaa ja Prantsusmaa valimised. Kui Euroopa Liit ei suuda kriisiga pädevalt toime tulla, on kriisil nende kahe liikmesriigi valimistele suur mõju. Kui neis riikides peaks võimule saama paremäärmuslikud valitsused, väheneks ilmselt nende senine panus Euroopa Liitu.

etEesti