Karin Dean – “Kas India Arunachal Pradesh või Hiina Lõuna-Tiibet?”

Karin Dean, PhD

Aasia uuringute vanemteadur

Käesoleva loenguga näitab Karin Dean, et just Hiina süstemaatiline ja järjest kasvav agressiivsus ning provotseeringud Himaalajas – lisaks muudele piirkondadele – on peamine põhjus, miks Himaalaja võimas maastik on jäädavalt muutumas ning miks sel alal võivad toimuda verised konfliktid (nagu juuni keskel vähemasti 20 India sõduri hukkumisega verine kokkupõrge Galwani orus Ladakhis). Sealset suurejoonelist maastikku võidakse muuta militariseerimise ja sellega seotud taristuehituse tagajärjel igaveseks.

Miks on põhjust rääkida Arunachal Pradeshist? 2020.a. juuni keskel toimus Galwani orus India ja Hiina sõdurite vahel veriseim kokkupõrge viimase 45 aasta jooksul; 4300 m kõrgusel; 20 India sõdurit hukkus. India meediaraportite järgi telgivad hetkel 10,000 Hiina armee sõdurit territooriumil, mida India peab enda omaks. Galwani oru juhtum on vaid üks viimastest sündmustest, mis ületanud uudiskünniseid.

2017.a. juuni keskel hakkasid Hiina sõdurid Doklami platool—mis kuulub Bhutaanile—teed ehitama, India aga saatis väed koos buldooseritega (et tee lõhkuda!) protsessi peatama. Hiina süüdistas Indiat nende riiki loata sisenemises. Platoo asub Bhutaani ja Hiina piirialadel ja lähedal muudele vaidlustatud territooriumidele; India peab seda enda ja Hiina vahel olevaks puhvertsooniks, see on Indiale strateegiliselt tähtis, sest Hiina valdusse langedes annaks Hiinale juurdepääsu kitsale maaribale, mis ühendab India kirdeosariike ülejäänud riigiga. India on Bhutaanile julgeoleku tagajaks. Loobiti teineteist kividega. Augustis tõmbusid mõlemad platoolt tagasi ja Hiina lõpetas tee ehitamise. Arvatakse, et Hiina oli üllatunud, et India asub Bhutaani kaitsma.

Mitmetes piirkondades, sh Arunachal Pradeshis ületavad Hiina sõdurid McMahoni joont (ehk kokkulepitud piiri) süstemaatiliselt, märgistades objekte (jõed, joad jms) hiinakeelsete nimedega, selle kohta on mul kohalike külaeleanike ütlused ehk välitööde materjal. Selliseid sissetunge on olnud palju, valdavalt on need Tawangi lähistel. Nt ehitatud on Indiale kuuluval territooriumil mitmesuguseid rajatisi.

Hiina on hakanud Arunachal Pradeshi kuulumist Indiale üha tugevamini vaidlustama, ning seda mitmel rindel:

  • reaalselt territooriumidel
  • kaartidel
  • narratiivides

20. saj. alguseks oli Ida-Himaalaja muutunud paigaks, mille üle soovisid oma mõjusfääri laiendada nii Suurbritannia kui ka Hiina Qingi imperium: mõlemad saatsid piirkonda ekspeditsioone ja sõjaväge; mõlemad nõustusid (nagu hiljem ka India), et Himaalaja on ‘looduslik’ piir erinevate suurriikide vahel, olles nii geograafiliseks kui ka tsivilisatsiooniliseks lahkmeks—eriarvamus on selles, kus see piir asub.

Tiibet kuulutas välja iseseisvuse 1912.a. (mida Hiina ei aktsepteerinud). 1913—14 aastatel kohtusid Briti, Hiina ja Tiibeti esindajad Shimlas, et paika panna ühised piirid. Eelkõige vedasid seda britid, kes tuldki konverentsile kaardiga, mis näitas ‘looduslikku’ piiri Välis-Tiibeti (Outer Tibet, mida valitsesid tiibetlased) ja Sise-Tiibeti (Inner Tibet, mida valitses Hiina) vahel. Kõik piirid olid tõmmatud mööda mäeahelikke brittide poolt, eestvedajaks Briti koloniaalametnik Sir Henry McMahon. Selle järgi kuulusid nii Ladakh (Jammu ja Kashmiri osana) kui Aksai Chin brittidele.

Hiinlased lahkusid Shimla konverentsilt enne lepingu allkirjastamist, kuna ei tunnistanud tiibetlaste õigust rahvusvahelisele lepingule alla kirjutada. Seetõttu ei tunnusta nad tänaseni ka piiri, kinnitades, et kõik alad, kus elavad tiibetlased kuuluvad Hiinale. Läbi 5000 meetri kõrguse Šveitsi suuruse maatüki Aksai Chini ehitasid hiinlased 1950—57 aastatel tee (millest India sai teada alles 1958.a. Hiina avaldatud kaartide järgi) ning see oli peamiseks 1962.a. Hiina-India sõja põhjuseks.

India aktsepteeris brittide piirid. Hiina mittte. Hiina vallutas Tiibeti, ning esitab edasi nõudeid territoorimidele, mis tugineb tiibetlase etnilise identiteedi “ebatäpsel” määratlemisel: kus iganes elavad tiibetlased, kuulub territoorium Hiinale.

India jaoks on tegelik kontrolljoon tegelikult McMahoni joon, aga Hiina seda ei tunnista. See on MÕTTELINE joon Hiina ja India vahel, ehk siis TEGELIK piirijoon, ent selle asukoht on vaidlustatud ja Hiina muudab pidevalt oma seisukohti.

Praegu Himaalajates toimuvat ei saa vaadata muust Hiina käitumismustrist eraldi vaid osana Hiina üha enam agressiivsest territoriaalpoliitikast.

Hiina ‘Peopesa ja viie sõrme strateegia’: väljend Tiibeti viis sõrme on pärit Hiina juhi Mao Zedongi 1940. aastate kõnedest. Selles mõtteviisis on Tiibet Hiina parema käe peopesa ja viis sõrme on Himaalaja piirkonnad Ladakh, Nepaal, Sikkim, Bhutan ja Arunachal Pradesh, mille Hiina pidi ‘vabastama.’ Praeguse Hiina presidendi Xi Jinpingi tegevuste või poliitikate puhul on leitud, et need sarnanevad üsna paljugi Mao Zedongile.

See, et 15. juunil toimus verine käsitsivõitlus Himaalaja kõrgmäestikualal Hiina ja India sõdurite vahel, on lahutamatu osa Hiina piiritülide ärgitamise mustrist – “kiusavast käitumisest,” mida USA riigisekretär Mike Pompeo kutsub üles mitte tolereerima teiste riikide poolt (kasutab sõna bullying). Pompeo nimetab Hiina käitumist Himaalajas ‘uskumatult agressiivseks’ (incredibly aggressive action).

Nagu ka käe metafoor näitab, on just Tiibetil keskne koht Hiina territoriaalsetes nõuetes Himaalajas. Seda kahel põhjusel:

  • Geograafia: kõik Aasia jõed saavad alguse Tiibetist
  • Hiina nõuded Himaalajas ei tugine mitte etniliste hiinlaste ühendamisele, vaid tiibetlaste religioossetele või Tiibeti protektoraatide liitmisele

Alates dekoloniseerimisest, on India, Hiina (ja Pakistan) omavahel võidelnud territooriumide üle, millel elavad (nüüd, riigi välja kuulutades) vähemusrahvusteks muudetud rahvad. Püütud on ka nende rahvaste lojaalsust saavutada läbi uue taristu ja ühenduste loomise. Ent viimane on pigem olnud vaid sõnakõlks—taristut oli eelkõige vaja territoriaalse kontrolli kinnistamiseks ja militaarsetel-julgeolekulistel eesmärkidel. See võitlus on viinud regiooni militariseerimiseni ja intensiivistanud arengut. Antud kontekstis ei ole areng automaatselt healoomuline, kogu ühiskonda kaasav protsess; pigem tähendab see riiklikult strateegilise taristu rajamist, mis aitab kinnistada riigi kontrolli oma territoorimi üle. Teisisõnu, palju on piirkonnas sõjaväge ja rajatakse teid, tunneleid, hüdroelektrijaamu.

Teiselt poolt on tänane loeng üleskutse vaadata Himaalajas toimuvat mitte läbi traditsioonilise rahvusvaheliste suhete prisma—kus see on ruum, milles India (New Delhi), Hiina (Peking) ja nende liitlased kohtuvad, vaidlustavad, võitlevad ja otsivad/leiavad kompromisse, kus leiab aset geopoliitiline võitlus tuumariikide vahel, kus New Delhi, Pekingi ja Islamabadi otsustajad teevad otsuseid ning piirkonna ökoloogiline ja kultuuriline domeen on teisejärguline ja allutatud julgeolekulistele otsustele. Selline perspektiiv tuleneb sellest, et rahvusvahelistes suhetes on võimupoliitikal keskne roll. Selles perspektiivis on regiooni looduskeskkonnal ja kultuurilisel mitmekesisusel tavaliselt riikliku julgeoleku järel teisejärguline koht.

See perspektiiv on ebapiisav Himaalaja mõistmiseks kuna kustutab ära füüsilise keskkonna ja selle elanike rolli. Nad kasutavad mõistet “aeglane vägivald” (slow violence) ja väidavad, et looduskeskkond ja Himaalaja kultuuriline mitmekesisus on piirkonnas tihedalt omavahel seotud, ning et Himaalaja geopoliitika kõige olulism “draama” on kultuurilise ja loodusliku keskkonna hävitamisega seotud aeglane vägivald, mitte võimalus kiireks (ja eeldatavasti lühiajaliseks) riikidevaheliseks vägivaldseks konfliktiks.

etEesti