Ingvar Pärnamäe – “Rahvusvaheline relvakaubandus, kuidas see tegelikult käib?”

27.10.2020

Kaitseministeeriumis oli relvastusdirektor, hangete osakonna juhataja

Täna räägime legaalsest relvakaubandusest, mitte illegaalsest, mida teame filmidest ja mis tundub väga põnev ja märulirohke. Üldiselt aetakse kõike siiski viisakalt. Relvaturg näeb välja nagu laat või tippkohtumine, kus viisakates riietes inimesed teevad tehinguid ja arutavad „surmigavaid teemasid“. Palju tehakse ka hankeid ja tehinguid ühiselt, sest nii on odavam.

Stockholmi Rahvusvaheline Rahu Uuringute Instituut (SIPRI) on peamine allikas, kust raportitest saab infot relvakaubanduse kohta, suurimad eksportijad, importijad jne.

Relvakaubandus oli 50date alguses madalseisus, kuid külma sõja ajal kogus korralikult tuure. Siis alates kaheksakümnendate teisest poolest langes relvakaubanduse maht üleilmselt korralikult, kuid 2000. aastate algusest on need numbrid jälle kasvanud ja praegu liigume relvakaubanduse numbrite järgi uue külma sõja suunas. Selles SIPRI graafikus ei arvestata muidugi igasuguseid käsitulirelvi ja illegaalset relvakaubandust, vaid ikka suuri asju (nagu lennukikandjad, tankid jne jne), sest selline tehnika määrab päriselt sõdade tulemused.

Toimub ka relvastuskontroll, mis aitab sõda ära hoida. Eriti oluline on see just tuumarelvade puhul, millest Eestis ehk räägitakse teenimatult vähe. Relvastuskontrolli vaates on küllaltki nutused, nt kaitsekulutuste kasv, keemiarelvade leviku suurenemine, aktiivsed konfliktid, rahvusvahelise õiguse ignoreerimine jne.

Aktiivseid relvastatud konflikte on õnneks siiski maailmas hetkel küllaltki vähe, kuid kogu aeg kuskil midagi siiski toimub, ja olemasoleva relvaarsenali potentsiaal on ikkagi hirmutavalt suur.

Ida-Euroopas on kaitsekulutused korralikult kasvanud. Praegu on Eesti kaitsekulutuse suurusjärk SKT-st kuskil 2,3%, mis on piisavalt väike, et õpetajatele palka maksta, kuid selle eest on juba täitsa korralikku tehnoloogiat võimalik osta.

Põhja-Aafrika (Liibüa konflikt, Egiptus, Alžeeria) on väga suuri kaitsekulutusi teinud viimasel ajal – nii ka Ida-Aasia (Hiina).

Kokku kulutatakse terves maailmas relvastatuse peale kuskil 2 triljonit. Tore oleks muidugi, kui ei kulutataks üldse, kuid kuna maailm on selline, siis ka Eesti-sugune väikeriik peab kulutama

Suurim relvaeksportija on USA, teisel kohal on Venemaa, kellele järgnevad veel Prantsusmaa, Saksamaa ja Hiina. Suurim importija on Saudi-Araabia, kellele järgnevad India, Egiptus, Austraalia ja Alžeeria.

Hiinat pole tavaliselt uudistes kuskil konfliktides väga näha, kuid kulisside taga sebivad korralikult, nt on pea pooled ISIS-e relvad pärit Hiinast. Sama agaralt sebivad kulisside taga ka venelased.

KÜSIMUS: Millised on kõige mahukamad relvasuhted (kellelt-kellele)? VASTUS: Relvakaubandus on väga seotud diplomaatiliste suhetega. Lääneriigid müüvad lääneriikidele ja idas müüakse siis oma sõpradele. Vahel on isegi nii, et diplomaatilised suhted põhinevad julgeolekualastel suhetel. Venemaa ja Hiina müüvad palju Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas.

KÜSIMUS: Kui edukas on Euroopa kaitsetööstus oma edendamisel (kuidas on mõjutanud Kaitseagentuur)? VASTUS: Kui võrrelda USA-ga, siis ei ole Euroopa väga kuhugi jõudnud. On mõned üksikud ettevõtted, mis on hästi hakkama saanud, aga see pole juhtunud täna Kaitseagentuurile, vaid tänu suurriikide omavahelistele kokkulepetele. Tundub, et relvakaubanduses ei vii selline suur ümarlaua jutt väga kuhugi, vaja on raha.

KÜSIMUS: Milline on Hiina fookus (maavägi, õhuvägi, merevägi või…), kuidas on see võrreldes USAga. VASTUS: USA on praegu ainus, kes kannab välja kõik domeenid (maa, õhk, vesi, küber). Hiina on kasvanud nagu Eestigi, kõige odavam on maavägi, sealt hakkad pihta ja lähed suuremaks. Merevägi on küll kallis, aga Hiina ehitab juba täitsa mitmendat lennukikandjat. Sama asi ka õhuväega, et palju on teadusarendust, kuidas asju paremaks teha, nt kiiremad lennukid jne. Kokkuvõttes on Hiina ikka jõudnud suht igale poole, sest neil nüüd raha nagu on juba.

Eesti relvakaubandusest ja kaitsetööstusest saab rääkida alles kuskil viimase 15 aasta peale, sest kui Vene väed välja läksid, ei jäänud siia väga midagi ja relvatööstust kui sellist meil siis ei olnud. Täna suudab Eesti kaitsetööstus mõnes valdkonnas juba ühtteist korraldada, kokku umbes sadakond ettevõtet, kes kuskil midagi teevad. Nt robootika, küberkaitse, droonid, sõjariided jne. Mingites kindlates valdkondades hakkavad tegema isegi klastrimoodi asjad, et ettevõtted pigem panevad rohkem seljad kokku, et välisturgudel läbi lüüa, mitte ei konkureeri omavahel.

Reeglina teevad Eestis relvakaubandusealaseid otsuseid pigem ettevõtjate taustaga inimesed, päriselt kaitseväelaseid on siiski vähe. Samas oleks kaitseväelaseid sinna vaja, sest nad näevad erinevalt ettevõtjatest lahinguvälja ikka teistsuguse pilguga. Eesti Parlamendis on isegi relvakaubanduse toetusrühm, mis võiks küll veidi aktiivsem olla, kuid eks see on natuke ettevõtete enda lobistamises ka kinni.

Euroopa Liit on hakanud ka nüüd ikkagi rohkem investeerima, sest muidu lihtsalt ei jõua kuidagi USA-le järele. Palju raha läheb innovatsioonile ja teadusrahastusele ikkagi, sest sealt voovad tulla need uued n-ö Nokiad, mis riiki ennast ka edasi viivad.

Kaitsetööstuse probleemid on sarnased tavaliste ettevõtetegi probleemidele ja on küllaltki universaalsed erinevates riikides ja erinevatele ettevõtetele

Piirangud kaitsetööstuses tegutsevatele ettevõtetele: tootmisload, personalialane julgeolekukontroll, füüsiline julgeolek, küberjulgeolek (kuidas IT-süsteemid on üles ehitatud), piiriületusload, kahese kasutusega kaup, strateegilise kauba sisse -ja väljaveoload sundkoormised, USA spetsiifilised piirangud, embargod

Strateegilised valikukohad:

  • Üksi hankimine või ühishanked (üksi, bilateraalne, regionaalne, NATO, EL)
  • Kaitsevägi vs sisseostmine
  • Kaitsetööstuse ümberehitamine
  • Subsideerimine vs vabaturg
  • Strateegiline partnerlus vs ühekordsed tehingud
  • Ettevõtete killustumine vs konsolideerimine
  • Tööstuskoostöö

Kui täna panna mingi suund paika panna, siis muutus ei sünni üleöö kaitsetööstuses, sest kõik on kallis ja vajab aega. Eesti peaks kaitsetööstuse mõttes mõtlema pigem homsele päevale, ja sellele, kuidas tuua turule asju, mida seal seni pole. Väikeriik peaks leidma oma niši, sest mahtudes ta suurtega võistelda ei suuda.

KÜSIMUS: Mida Eesti täna Eesti ekspordib ja kuhu? VASTUS: Eesti sensoreid on terve Ida-Euroopa täis, samuti tehakse Eestis laevu ja alamsektorites on täitsa mingid liidrid juba esile kerkimas Eestist

KÜSIMUS: Heremi satelliidiprogramm, mida arvata? VASTUS: Arvan hästi, ei ole utoopia ja kaitsetööstuse liit astub ka kosmosesuunas samme. Eestis puutuvad ca 90 ettevõtet kosmosega kokku, aga neid on vaja kuidagi koondada.

KÜSIMUS: Kui kaugel on Eesti uute automaatide kasutuselevõtuga? Vastus: Sellega tegelema ka meie 20 aastat peaks kestma, esimene saadetis tuli 20. juuli, järgmine nüüd varsti ja nii tuleb kolme aasta jooksul mitukümmend relva, tänu millele saab lõpuks Galil-id asendada

KÜSIMUS: Mis saab vanadest relvadest? VASTUS: Vanarauaks võib Kuusakioskis range valve all teha. Või siis võib ka edasi müüa, sest riikide nõudmised relvadele pole päris samad. Samas pole nende riikide seas kuigi häid sihtriike, sest sellised vaesemad riigid sahkerdavad palju ja/või saavad nt Venemaaga liiga hästi läbi. Eks ole ka Eestit kunagi korralikult kontrollitud, nt Holland on Eestile relvi müünud küll, kuid neid kadalippe, et kas Eesti on ikka OK riik, kuhu müüa, oli ikka palju. Kohe pärast taasiseseisvumist oli aga ainult kaks riiki, kes olid nõus Eestile relvi müüma ja kes olid ka Eestile endale aktsepteerivad: Iisrael ja LAV, aga kuna LAV-il oli apharteid, ja teda embargoti, siis jäi Iisrael.

KÜSIMUS: Kuidas leida tasakaal Euroopa ühtse kaitsetööstuse arendamisel ning liikmesriikide vahel, kahjustamata liikmesriikide suveräänsust? VASTUS: Regionaalne koostöö – meie peaksime palju tegema nt tööstuskoostööd Läti ja Leeduga, mis on suurema tõenäosusega töötav variant, kui hakata nt Portugaliga koostööd tegema. Aga see kõik on väga pikk protsess. Üldiselt võiksid olemas olla ka riiklikud juhised, et mida jääb relvatööstuses vajaka, ja mida oleks ka riigile (ja ka teistele sõbralikele riikidele), vaja, ning mida nad oleksid valmis ka reaalselt ostma, sest see annab lõpuks positiivse majandusliku efekti ja nii oleks see tegevus kõigile osapooltele mõttekas ja organiseeritud.

KÜSIMUS: Kas Euroopa Kaitsearengu Fond on piisavalt hea „präänik“, et ettevõtted tahaksid areneda? VASTUS: Veidi küll, sest see on hea algus, ja nii saab lõpuks ikkagi kiiremini paremate lahendusteni. Tõsi, kindlasti tuleb ka palju ebaõnnestumisi, kuid vaja on pikka visiooni, mis annaks sektorile kindluse, ja seda see vähemalt natuke annab.

etEesti