Henrik Praks: “NATO kui allianss – mis ta on ja mida mitte?”

Teisipäeval, 6. oktoobril käis RSRis vestlemas Rahvusvaheliste Kaitseuuringute Keskuse teadur Henrik Praks. Loengus heideti sügavama pilk NATOsse – kuhu maani ulatuvad NATO pädevuse piirid ja kust algab riikide endi vastutus, millised on eri riikide rollid NATOs. Ühtlasi räägiti ka artikkel viiest ning teistest Washingtoni lepingu mehhanismidest.

Mida NATO endast õigupoolest kujutab?

NATO on eelkõige poliitilissõjaline organisatsioon, kus poliitilise tahte elluviimine on kõige aluseks. Spetsiifiliselt on NATO näol tegu sõjalise operatsiooniga. Tegu ei ole kindlasti staatilise organisatsiooniga, valdkonnad, millega NATO tegeleb, on kümne aasta jooksul laienenud. Näiteks küberjulgeolek 10 aastat tagasi NATO alla ei laienenud, ka energiajulgeolekus mängib NATO üha suuremat rolli. Ometi kuulub energiajulgeolek veel peamiselt Euroopa Liidu alla. Kuigi NATOl on Vilniuses kompetentsikeskus, siis olukorras, kus keegi gaasijuhtme välja keerab, pole NATOl väga palju ikkagi teha. See on pigem Euroopa Liidu roll,

NATO ühtsusest

Aja jooksul on NATOle palju kuulutatud „surma“, eriti pärast Külma sõja lõppu, Varssavi pakti lagunemisel, kuid NATO jäi alles ja adapteerus. Teine hetk, mil NATO ühtsus suurema küsimärgi ette sattus oli 2003. aasta Iraagi kriisi ajal, kui oli tõsine lõhe Bushi administratsiooni ja suure osa Euroopa riikide vahel. Kuid ka sellest kriisist saadi üle – tänaseks on organisatsioon alles ja oma liikmeskonda pidevalt suurendanud.

Mis hoiab NATOt koos?

  • erinevate riikide ühine vastane – seistakse selle ühise vastase vastu ning hoitakse seejuures hoitakse kokku
  • läänelikud demokraatlikud väärtused
  • reaalpoliitiline vaade – kui täidab organisatsioon täidab oma liikmete huvisid, on põhjust teda alles jätta

Eelkõige on NATOst olnud huvitatud Euroopa, et saada USA kaasatud. Kuid selgelt on mängus ka USA huvid. NATO kasuks mängib suuresti asjaolu, et iga riik üritab saavutada julgeolekut võimalikult väikeste kulutustega, kõige väiksema panusega.

NATO tegevuse põhimõtted

NATO näol on tegemist iseseisvate riikide alliansiga, millel puudub keskne struktuur, mis saaks riike millelegi käskida (nagu näiteks Euroopa Komisjon). Keskaparaat, mis Brüsselis tegutseb on suhteliselt väikesearvuline. Ka NATO juht, peasekretär (secretary general), on oma olemusel rohkem secretary kui general, kellel täidesaatev võim puudub ning kelle ülesandeks on pigem leida erinevate liikmesriikide vahel konsensust ning soodustada kokkulepetele jõudmist. Lõplik otsustusõigus NATOs on ikkagi liikmesriikidel. Kui miski nende poliitilistele huvidele ei vasta, siis seda ka vastu ei võeta (konsensuslikkuse põhimõte). NATO tegevus sõltubki suuresti liikmesriikide poliitilisest tahtest. See on loogiline, sest rahvuslik julgeolek on suveräänsuse nurgakiviks ning riigid ei taha sellest loobuda.

Formaalselt on kõik liitlased võrdsed, aga reaalsus on see, et suurtel riikidel on konsensust murda lihtsam. Prantsusmaa nt on olnud paljudes küsimustes olnud jäigas positsioonis. Põhiline argument on see, et kuna kõik NATO vahendid on liikmesriikide rahvuslikud vahendid, nende omand, siis on see ka riikide otsustada, kuidas nad käituvad. Otsuste tegemine alliansis on seetõttu keeruline ja aeganõudev.

Artikkel viis

NATO keskmeks on artikkel viis. Kui külma sõja teises pooles NATO fookus laienes – osaleti aktiivselt kriisiohjeoperatsioonidel ja sõlmiti partnerlusleppeid – siis nüüd on fookusesse tagasi pöördunud kollektiivkaitse aspekt.

Artikkel viis sätestab musketärliku mõtte, et rünnak ühe liikmesriigi vastu on rünnak kogu alliansi vastu. Kui NATO võtab artikli vastu, siis tähendab see, et liikmesriigid on kohustatud võtma vastu meetmeid rünnaku alla sattunud liikmesriiki aidata. Seejuures peab aga silmas pidama, et need meetmed ei pea olema tingimata sõjalised, relvastatud, sest artiklis meetmete iseloomu täpsemalt ei defineerita. See oli omal ajal kompromiss Euroopa ja Ameerika Ühendriikide vahel. Euroopa huviks oli teise maailmasõja  järgselt, et relvastatud rünnaku korral oleks ka vastus sõjaline, kuid USA sellega ei nõustunud.  

Siiamaani on NATO ajaloost teada ainult üks juhtum, kus viiendat artiklit on reaalselt rakendatud, 12.09. 2001. Tegu oli ootamatu juhtumiga nii sündmuse kui vormi mõttes, sest enne ei olnud allianss terrorismiga väga tegelenud. Terrorism (IRA, baskid) olid olnud eelkõige rahvuslik vastutus.

Millised on artikkel viie kriteeriumid?

  • rünnaku näol peab olema tegu relvastatud rünnakuga – ei pea olema traditsiooniliste sõjavahendite kasutamisega (tank või mürsk), Walesi tippkohtumise kommünikees deklareeriti, et ka küberrünnak võib olla artikkel viie käivitajaks.
  • rünnak peab toimuma väljastpoolt. Kui 2001. aastal oleks USAd rünnanud kodumaised terroristid, siis poleks saanud viiendat artiklit rakendada. Kui 12. septembril otsus vastu võeti, ei oldud veel kindlad, kes rünnakute taga on. Seetõttu tehti ka otsus, et kui saab kinnitust, et tegu on sisemaise teoga, siis artikkel viis ei rakendu.
  • rünnaku ulatus e kahju ulatus – kindlasti mängib artikkel viie rakendumisel rolli ka rünnaku ning tekitatud kahju ulatus. 11. septembril sai surma mitu tuhat inimest ning Ameerika Ühendriikidele tekitati tohutu majanduslik kahju. On väheusutav, et kui oleks surma saanud näiteks paarkümmend inimest, et siis oleks samuti artikkel viit rakendatud. See, kas tekitatud kahju ühiskonnale on piisavalt suur, et artiklit rakendada jääb arvatavasti alati küsimuseks. Pole võimalik ka kuidagi täpsustada, kui suur peaks kahju olema, et artikkel rakenduks, sest seda võivad jälle välisjõud enda huvides halvasti ära kasutada (näiteks tegutsevad täpselt piiri peal).

Küsimused, mis seisavad alliansi ees

Peamisteks probleemideks NATO ees on praeguse seisuga eelkõige Venemaa käitumine ning teine NATO lõuna- ja kagutiib, sealne vägivaldne islamistlik ekstremism.

Probleemiks võib osutuda ka asjaolu, et NATOs võivad tekkida igasugu regionaalsed grupeeringud.  Näiteks teatud küsimustega tegelemine jääb põhjapoolsete riikide õlule ja teatud asjad lõunatiiva riikide ülesandeks.

Alati jääb alliansi ees seisvaks küsimuseks ka raha. Hetkel ei ole näha, et liikmesriikide kaitse-eelarved väga kasvaksid.

Henrik Praks leidis, et kui NATOt ei oleks olemas olnud Külma sõja jäänukina, siis sellist kollektiivkaitse põhimõtet nagu artikkel 5 sinna sisse ei kirjutataks. Kui algselt võis NATO eesmärgiks lugeda põhimõtet Americans in, Germans down, Russians out, siis esimene ja viimane pool sellest on ka tähapäeval olulised ja aktuaalsed. Keskmiseks mõtteks võiks olla aga pigem Europeans engaged.

Küsimused kuulajaskonna hulgast

Kui Venemaa ründaks mõnda NATO liikmesriiki, kas see oleks NATO jaoks ühendavaks jõuks või ajaks NATO lahku?

Henrik Praks oli veendumusel, et selline stsenaarium oleks NATOle pigem ühendavaks jõuks. Venemaa on siiani rünnanud Gruusiat ja Ukrainat ja paradigmamuutus Ukraina järel on olnud täielik. Liitlaste ühtsus NATOs on olnud isegi suurem kui näiteks Euroopa Liidus, kus on mängus majanduslikud huvid. Ometi on aga ühtsus alati suhteline ning võib kergesti mõraneda.

Millises järgus on Ukraina liitumine NATOga?

Hetkel ei ole Ukraina liitumissoov NATOga aktuaalne. See on küll kaugem eesmärk, aga selle nimel hetkel ei töötata. Eestil vedas, et me omal ajal NATOsse sisse saime. Meil tekkis soodne võimaluste aken, kus Venemaa tegeles parajasti oma siseprobleemidega ning USA presidendiks oli George Bush. Praks usub, et kui me oleks välja jäänud, siis tänases seisus oleks see väga raske meile, et meid aktsepteeritaks. Seda on näha Gruusia pealt, kes tõesti püüdleb NATO poole, aga kellele pole siiani isegi liikmelisuse tegevuskava antud.

Mis juhtuks olukorras, kus rünnatakse mõnd NATO liikmesriiki, aga NATO ei saaks artikkel viit rakendada, sest üks liikmesriik paneb käe ette ja blokeerib (teatavasti on artikkel viie rakendamiseks vaja liikmesriikide konsensuslikku otsust)?

Kindlasti aeglustaks see NATO protsesse oluliselt, kuid see ei tähenda, et NATO ei reageeriks. Ka Ukraina sõja ajal võttis NATO masinavärgi kasutamine aega, mis ei välistanud aga võimalust liitlastel, kellel võimed olemas, konflikti individuaalselt, rahvuslikke huve järgides, sekkuda. Ukrainas tegutses näiteks USA kiiremini, kui NATO.

Kuna NATO masinavärk on aeglane, siis kipuvad olema suurriigid just need, kes on suutelised kiiremini reageerima. Tähtsat rolli mängib siinkohal ka see, et mida teevad Ameerika Ühendriigid.

Kuivõrd on veel laual NATO-RUS koostööküsimus?

NATO-RUS koostöö peatati pärast Krimmi sündmuste algust. Ainuke, mis on toimunud, on saadikute tasemel kohtumised (üksikud). Selleks, et olukord muutuks, peaks Venemaa käitumine ikka ulatuslikult muutuma. Kuigi praegu on koostöö täiesti külmutatud, leidub alati mõlemal poole inimesi, kes sooviksid võimalikult kiiresti business as usuali juurde tagasi pöörduda.

Konspekteeris Johannes Voltri

etEesti