30.10 Anvar Samost

1)    Globaalne pilt

Meile tuttava globaalse meediapildi juured on 1994. aastas. Asjad algasid vaikselt ja märkamatult, on murrang Eestis olnud sünkroonis maailmaga. Mis juhtus? Interneti laialdane kättesaadavus. Ajalehed (ja üleüldse ajakirjandus) oli suur tulus äri, töötajaid oli oluliselt rohkem, kui praegu. Põhines reklaamituludel. Interneti kättesaadavus aga tegi inimesed nõutuks – kõik väljaanded hakkasid mõtlema, mida teha ja kuidas olla uues keskkonnas kohal.

Mis on ajaleht? See on konteiner: see hoiab koos infot. Mida teab inimene eelnevalt ajalehest? Ta eeldab, mis seal sees on (uudised, sport, välisuudised), aga täpselt ei tea, mis seal on. Toimetus on pannud lehe formaadis konteinerisse rea asju, mida lugeja ootab, aga ette ei tea, mis täpselt sees on. Mis aga juhtus „konteineriga“ 1995. aastal? Tekkisid otsingumootorid (Yahoo, Google), kes tegid traditsioonilise konteineri katki. Lugeja sai nüüdsest otsida seda, mida ta lugeda tahtis. Üllatusmoment lugeja jaoks kadus ära. Sama paralleel muusikaga: inimene ostis plaadi, sai kaasa hulga lugusid, mida ta ei tahtnud. Otsingupõhine meedia tappis ära ärimudeli. Tänaseks on jõutud kobamisi konteineri-mudeli juurde tagasi, tekkinud on küll meedia branding, aga see ei ole sama, mis vana mudel.

Keskmine inimene tarbib meediat üsna väheteadlikult, käies näiteks Delfis keskmiselt 2 korda nädalas. ERR on „kontrollportaal“, mida vaadatakse siis, kui mingi jama on.

2)    Sotsiaalmeedia

Sotsiaalmeedia on seda konteinerit eriti palju lõhkunud. Toimus ärimudeli muutumine, mille tagajärjel võeti reklaamitulu veelgi meediast ära. Murettekitav meediakanalitele, sest raha läheb kohtadesse, kus uut sisu ei looda (Facebook ei tegele sisuloomega). Erinev vana vs uue meedia vahel: vanasti said paratamatult infot asjadest, mis sind ei huvitanud. Tänapäeval tekib sotsiaalmeediaga kõlakamber, kus sa ei puutu kokku asjadega, mis su maailmapilti häirivad või purustavad. Ilmselt on radikaliseerumine jmt seotud loogiliselt ka sotsiaalmeedia algoritmidega.

Facebook tõi tagasi hierarhilise võrgustiku. Tavakasutaja ei saa aru, mida ta meedias tarbib.

3)    Praktikas

Kust tekivad uudised, mida järgmisel hommikul loeme? Uudiseajakirjanduses on olulisim planeerimine. Toimetaja planeerib. Kuidas seda teha, kui ei tea, mis toimuma hakkab? See on segu kõhutundest, sidemetest, kogemusest ja taustainfost. Päevas, nädalas toimub mitu planeerimiskoosolekut. Püütakse leida asju, mis võiksid saada uudisteks. Muidugi on palju asju, mis sajavad uksest sisse, aga ka selleks on vaja planeerida valmisolekut.

Kes Eestis on suurema mõjuga, kas poliitikud või ajakirjandus? Eestis on üsna tasakaalus. Aga selline võitlus ei ole hea, ajakirjandus ei tohiks ärgata teadmisega, et täna peab poliitikud paika panema.

4)    Küsimused

Miks Varro Vooglaid Facebookist bänni sai?

Ei tea, aga siin kerkib küsimus. Ei ole täpselt aru saada, mis Facebook on. Kas see on platvorm? Kas seda toimetatakse? Veel olulisem: me ei tea, kelle käest küsida, et vastused saada (vs ajalehetoimetaja).

Kui tõenäoline on, et tulevikus on tippkohtumistel kohal Zuckerberg võrdselt teiste maailmajuhtidega?

Sisuliselt nad juba istuvad seal.

Sotsiaalmeedia on andnud poliitikutele võimaluse pildis püsida (Trump säutsub, CNN arutab paneelis pikalt, mida säuts tähendab). Kas kõik säutsud jm ongi uudised, kas piisab sensatsioonilisusest, või kas toimetajad/ajakirjanikud peaksid vahepeal välja tooma, et uudisväärtus puudub?

See toob meid tagasi meedia vaesumise juurde, meedia võimupositsioon on muutumas ja mõnele väljaandele tundubki, et ühe säutsu analüüsimine ongi meedia. See näitab, kui kehvad lood on meediaga.

Milliseid meediakanaleid te jälgite?

Igapäevaseks benchmarkinguks agentuure; meedias orienteerumiseks ja ringi peale tegemiseks YLE TV, Helsingin Sanomat, Rootsi, Briti, USA väljaandeid; aga ka palju Youtube’i. Usaldusväärsuse kontrolliks Reuters. Soovitab ka Wall Street Journalit. Samost lisab, et tänapäeval tõepärasuskontroll sama keeruline, kui enne.

Kuidas sünnib välisuudis ja milline on uudise valideerimisprotsess? Näiteks: 20 min jooksul Twitteris, 2 tunni jooksul Russia Todays, 2 päeva hiljem Aktuaalses Kaameras.

Välismaal toimuva juures tuleb eristada veebiajakirjandust, ajalisi piiranguid, tavaliselt Eesti ajakirjanikud kontrollivad vastuolulisi asju mitmeid allikaid pidi.

04.09 
Endine kongressman David Minge 
The Effect of the Shifting Character of American Politics on Its International Role

11.09 
Martti Kalda
"Prostitutsiooni põhjustest ja tagajärgedest Lõuna- ja Kagu-Aasias"

25.09 
Alar Kilp
"Konservatismi ja liberalismi konstrueerimine"

16.10 
Ilmar Raag 
"Segane seis rahukaitses ja terroritõrjes"

23.10
Tarmo Jüristo
"Anarhia poliitikas"

30.10
Anvar Samost
"Kuidas saab uudisest uudis?"

06.11
Rein Lang

13.11
Daniel Schaer

27.11
Indrek Schwede

11.12
Ringo Ringvee