30.09 Debatt

Alexander Lott: Kokkuvõte debatist "Kas Eesti on järgmine?"

Rahvusvaheliste Suhete Ringi ja Välispoliitika Instituudi poolt 30. septembril Tartu Ülikooli raamatukogu konverentsisaalis korraldatud debati „Kas Eesti on järgmine“ kokkuvõte. Debateerima olid kutsutud Mart Laar Isamaa ja Res Publica Liidust, Silver Meikar Reformierakonnast ja Sven Mikser Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast. Debatti juhatas Rein Toomla.

Esmalt anti kõnelejatele endile probleemi püstituse „Kas Eesti on järgmine“ kohta sõna.

Leiti, et Venemaa lootis rünnakutega Gruusiale oma Baltikumi naabrites selliseid tundeid nagu „Kas Eesti on järgmine“ esile kutsuda. Venemaa juhid soovivad näha Balti riike kangestumas ning Eesti, Läti ja Leedu peavad seda vältima. Vene-Gruusia sõjast võib teha kolm peamist järeldust:

1. Pilt Gruusiast on jätkuvalt pealiskaudne

2. Venemaal on endiselt inimesi, kes on valmis oma naabreid ründama

3. Jutud palgaarmeest võiks Eestis prügikasti heita

Valdavalt kinnitati, et vastus debati teemapüstitusele on eitav – Eesti ei ole järgmine. Ent Gruusia puhul ei olnud siiski tegemist üksikjuhtumiga. Eesti peab jätkuvalt tegema rahvusvahelise kogukonna seas lobby-tööd Venemaa suunal. Ennekõike näitab Vene-Gruusia sõda, et väikeriigil ei ole võimalik üksinda Venemaad heidutada. Mõnevõrra üllatav on Euroopa Liidu aeglane reaktsioon konfliktile, mis lubas kuni Euroopa-poolsete avaldusteni Vene vägedel Gruusia territooriumil võidukat välksõda pidada.

Lisati, et Valgevenes juureldakse samuti Vene agressiooni järelmite üle kodumaa jaoks. Seejuures ei ole Valgevene veel tunnustanud Abhaasiat ega Lõuna-Osseetiat, kuigi arvatavasti järgneva kuue kuu jooksul vastavad diplomaatilised sammud tehakse.

Eesti kaitsevõimekust suudab ennekõike tagada totaalkaitse. Venelasi heidutab meie endi kaitsevõimekus kombineerituna rahvusvahelise üldsuse toetusega. Samuti näitab augustikuine konflikt riiklike infokanalite olemasolu vajalikkust. Esimene pilt, mis säärastes konfliktides maalitakse, on sageli määrav.

Mida võiks Vene-Gruusia konfliktist õppida maailm?

Leiti, et sarnaste sündmuste kordumise puhul on oluline läänemaailma ühine seisukoht. Selle saavutamiseks peab Eesti kohati oma seisukohti pehmendama, nö alla neelama.

Usk Venemaa läänestumisse on valdavalt kadunud. Venemaa eesmärgid on teistsugused: Venemaale osaks saanud alanduste eest tuleb kätte maksta. Tänapäeval on külma sõja rollid mõnevõrra vahetunud. Kui toona uskus läänemaailm, et Venemaa ülemvõimu konventsionaalses relvastuses kompenseerib tuumaheidutus, siis nüüd on võtnud sama käitumismalli üle Venemaa lääne suhtes.

Praegused sündmused viitavad ajaloo tagasitulekule. Iidne tõdemus „Tahad rahu, valmistu sõjaks“ kehtib tänaseni. Samas oleks Venemaa rünnak Gruusiale jäänud toimumata, kui oleks rakendatud järgmisi tegureid:

1. NATO Bukaresti tippkohtumisel oleks Gruusiale pakutud MAP- tegevuskava.

2. Gruusia territooriumil olevatesse konfliktitsoonidesse oleks paigutud Euroopa rahuvalvajad

3. Lääs oleks reageerinud Venemaa varasematele provokatsioonidele Gruusia suunal

Kui Gruusia talve üle elab, siis võivad augustikuisele konfliktile lisanduda järgmised tagajärjed:

1. SRÜ-s nö mäss laeval

2. Kui Venemaa liidrite eesmärk Saakašvili riigipea kohalt kukutada ei täitu, siis võib Venemaa hakata oma jõudu ümber hindama; see mis õnnestus Ungaris 1956. a. ning Tšehhoslovakkias 1968. a, ei õnnestunud nüüd Gruusias. Ainuüksi tõik, et Thbilisis avaldasid Saakašvili toetuseks meelt 130 000 inimest, näitab, et Gruusia rahvas seisab Venemaa ees ühtsena.

Mida Eesti peaks tegema, et ta kindlalt ei satuks Vene rünnaku alla, mis juhtudel aga kindlalt satuks?

Eesti on Venemaa imperialistliku nõrkuse oskuslikult ära kasutanud läbi integratsiooni lääne organisatsioonidesse. Eesti osa NATO kaitsesüsteemist on väga oluline. Eesti peab olema suuteline Vene propagandale oskuslikult vastu seisma.

Venemaa imperialistlikud ambitsioonid ei ole taandunud pelgalt Lõuna-Osseetia liidendamisega. Üheks ohustatud riigiks, millele ei ole piisavalt tähelepanu juhitud, on Aserbaidžaan. Maailmas lahvatavad sõjad, suured looduskatastroofid, olümpiamängud on kõige ohtlikumad momendid Eesti julgeoleku seisukohalt.

Rein Toomla täpsustab eelmist küsimust: mis peaks Eestis juhtuma, et Venemaa meid ründaks?

Venemaa agressioon on mõeldav ainult siis, kui sealsed juhid arvavad, et nad ei pea väga pikaajalisi tagasilööke rahvusvahelisel areenil taluma. Heidutuspoliitika Venemaa suunal ei sõltu mitte niivõrd Eesti siseriiklikest arengutest kui rahvusvahelisest foonist.

Samuti nähakse vastust küsimusele Eesti NATO-st ja Euroopa Liidust välja astumises, mille tulemusena Eesti muutuks paariaks ning seeläbi kergemini allutatavamaks Venemaa imperialistlikele taotlustele.

Eesti vajab üksust, mis oleks spetsialiseerunud infosõja pidamisele. Selles vallas võib eeskuju võtta Venemaa propagandatalituselt, mille kaudu olid ajakirjanikud enne konflikti puhkemist paigutatud Tshinvalisse kõrgeimasse valmisolekusse tulevasi sündmusi kajastama. Samuti oli venelastelt valminud film Gruusia vägede poolt teostatud genotsiidist konfliktikoldes enne sõja puhkemist. Gruusia juhid ei püüdnud konstitutsioonilist valitsust Lõuna-Osseetias taastada. Saakašvili andis käsu Vene väed peatada alles siis, kui viimased Gruusia piirile jõudsid.

Kõige olulisemad sammud Eesti julgeoleku kindlustamiseks on sooritatud viimase 15 aasta jooksul. Tegurid, mis soodustaksid Venemaa agressiooni Eesti suunal oleksid aga järgmised:

1. Rahvusvaheliste kohustuste täitmata jätmine Eesti poolt

2. Eestlaste muutumine rahvusvahelise üldsuse silmis liigseteks radikaalideks

3. Sisepoliitiliselt marurahvuslike tunnete laiaulatuslik levimine. Sellega seondub Eesti-Vene piirilepingu küsimus, mis tuleb kindlasti lahendada. Kui Eestil oleks selliseid separatistlikke piirkondi, nagu Kosovo, Abhaasia, Lõuna-Osseetia, siis oleks piirilepingu puudumine Eesti julgeoleku seisukohalt väga problemaatiline.

Gruusiast üldmobilisatsiooni käigus sõjategevusse kaasatud mehed olid võrreldaval tasemel Eesti reservväelastega. Gruusia armee ei olnud aga sõjaks valmis ning neil olid sõjategevuse plaanid välja töötamata. Gruusia professionaalsed üksused olid välja õpetatud nn väikese taktika jaoks Iraagi näitel. Sellegipoolest pidas Gruusia sõjavägi 3-4 päeva Lõuna-Osseetias Vene tulele vastu. See näitab Gruusia väekontingendi võimekust, sest esimese 2-3 lahingtegevuse päeva jooksul lääs konfliktile ei reageerinud. Ilma sellise tõrjevõiduta oleksid Vene väed Thbilisisse jõudnud. Kui Eesti armee Vene täisrünnaku korral nii hästi vastu peaks, oleks see kiiduväärt.

Gruusia sõjalises mõttes siiski kaotas Venemaale, mitte ei jäänud teiseks. Sõjalises mõttes on esmaoluline see, kui hästi on välja õpetatud Eesti armee. Kui Eesti peaks sattuma uue külma sõja eesliinile, siis hoolimata Eesti keerulisest geostrateegilisest asupaigast oleksime vajadusel samuti kaitstavad nagu Lääne-Berliin külmas sõjaski.

Aega rünnaku tajumiseks Gruusial ei olnud osaliselt seetõttu, et Vene vägede koondamise ajal Gruusia piirile ei olnud Ameerika Ühendriikide satelliite neid kaardistamas. Järelikult on Venemaa võimeline üllatusrünnakuks.

Millal võiks Eesti tunnustada Abhaasia iseseisvust?

Konflikti juured peituvad Abhaasia puhul 1990. aastatel tehtud suurtes eksisammudes Gruusia poolelt. Samuti ignoreerisid grusiinid Lõuna- Osseetia õigusi. Samas, kui Gruusia oleks möödunud kümnendil pakkunud ulatuslikku autonoomiat Abhaasiale ja Lõuna-Osseetiale, oleksid praegused eraldumispüüded välistatud. Hetkel aduvad abhaasid, et iseseisvuse asemel on nad hoopis Venemaa katlas. Kui sõjalise konflikti eelsed läbirääkimised ei oleks katkenud, seisnuks Abhaasia arvatavasti ulatusliku autonoomiaga Gruusia osana. Eesti tunnustus Abhaasia iseseisvusele võib järgneda alles siis, kui Gruusia on seda teinud. Küll aga oleks Abhaasias saanud teostada rahvahääletuse nende inimeste seas, kes elasid seal enne 1991. a. Abhaasia iseseisvuse küsimuse osas. Pärast augustikuiseid sündmusi ei ole see aga enam reaalne.

Konspekteeris Alexander Lott

12.09 
David Vseviov
"Kuidas mõtestada minevikku?"