29.10 Raivo Vare

Raivo vare alustab oma ettekandega mõttest, et iga vaade, mis meid ümbritseb, on subjektiive. Ehk meie vaated sõltuvad vastavalt istekohast ehk ameti või vaatekohast. Üks ja sama objekt paistab täiesti erinevalt - olenevalt sellest millise nurga alt vaadata.

Maailm on palju muutunud. Seda ilmestavad punktid, kus sõjajärgne maailmakord on mitmel viisil murenemas. Maailma majandus on mõõtmatult kasvanud ning majanduslik raskuskese on nihkunud läänest itta. Vaesus on suhtarvuna märgatavalt vähenenud ning tehnoloogiline progress on kiirenenud. Massiivne rahvasteränne on kasvamas üle maailma (enim Euroopa ümbruses) ning senine eurotsentristlik maailm nõrgeneb ja liberaalse demokraatia mudeli populaarsus on vähenemas riigipakitalistliku kasuks. Maailmas on tugevnemas protektsionistlikud tendentsid, kus globaliseerumine on asendumas regionaliseerumisega. Erinevate ühiskondade arengumudelite võistlus on nihkunud autokraatlikumaks, kus ideoloogiline alus asendub üha enam ühiskonna kontrolliga läbi aina tõhusamate tehnoloogiliste vahendite ja võtete.  

Olulisemad globaalsed trendid: rahvusvaheliste konfliktide ning julgeolekuohtude olemus on muutumas, tehnoloogia muutub järjest kiiremini, poliitilised süsteemid ja riigivalitsemine muutub, ränne ja linnastumine kasvab ning rahvusvahelised institutsioonid nõrgenevad, (riikidevahelised jõujooned muutuvad, kus Aasia tõuseb teistest ette). Samal ajal on aga  tegelikult toimunud tohutud edusammud üle maailma ekstreemses vaesuses, põhihariduses, demokraatias, kirjaoskuses ning vaktsineerimises. Aga samal ajal ei tohi ära unustada, et ka loodusseadused kehtivad. Ehk kliimamuutused jätkuvad ning keskkonnaseisund on halvenemas ning loodusvarasid napib järjest enam. Kliimamuutuse mõju keskkonnale ja majandusele on Euroopas üldiselt kõigile negatiivseks mõjuks. Küll aga näiteks Balti riikidele ning Põhjamaadele võivad kliimamuutused majandusele väikest positiivset mõju avaldada - seda aga siis kui kasutame seda õigesti enda kasuks ära. Tehnoloogia arengu kiirenedes tekivad erinevad uued äri- ja elustiili mudelid, kus kõik ei suuda nende murranguliste muutustega ühes tempos kohaneda ning see tekitab ühiskonnas rohkelt ebastabiilsust. Tehnoloogia survestab juba praegu ühiskondi - nt Hiina sotsiaalse krediidi süsteem ning näotuvastusfunktsioonid, mis on piisavalt arenenud töötamaks igal tänavanurgal.  

Maailmas on jõuvahekorrad muutumas - kui aastal 2010 moodustas USA 13.3% maailma majanduslikust jõust, siis Hiina samal ajal oli 12.3% peal. Erinevate ennustuse järgi moodustab aastaks 2030 Hiina maailmamajanduslikust jõust 18% ning USA 10.1%. Multipolaarne maailm on muutumas jällegi bilateraalseks, kus kehtib uus geopoliitiline reaalsus, mille põhiteguriteks on USA, Euroopa Liit, Hiina (+ India ja Aasia üldisemalt) ja Venemaa.

Venemaa
Geopoliitika on poliitilise mõtte ja praktilise tegevuse suund või kontseptsioon kontrollist territooriumi üle ning erinevate riikide ja riikide vaheliste ühenduste mõjusfääride jaotumisest ja ümberjaotamisest. Venemaa geopoliitika juured ulatuvad põhimõttesse, et omades südamaad, omad ka ääremaid. 

Venemaa on äärmiselt ebaühtlaselt arenev, kus üle poolte elanikest elab Lääne-Venemaal ning taristu on vaid seal heal tasemel. Tal on traditsioonilised ja ajaloolised hirmud lääne ees ning Venemaa huvi on taastada oma positsioon globaalse toimijana, milleks üldine majanduslik võimekus on ebapiisav. Ainukeseks alternatiiviks on sõjalise võimekuse ja suhteliselt agressiivse survestava välispoliitika kombinatsioon. Ta peab vajalikuks puhvertsoone, territoriaalset kontrolli ning mõjusfääride olemasolu. Peamine geopoliitiline vastane on USA ning NATO. Euroopat käsitletakse vajaliku partnerina majanduskoostöös ja tehnoloogilise moderniseerimise allikana, kuid seda võimalikult jagatuna. Hiina kui loomulik liitlane USA vastu ning majanduskoostöö partner. Euroopat on Venemaale vaja, kuid mitte ühtsena vaid rõhk suuremate pealinnadega. IT sektoris Venemaa sulgub, jälitab ja ründab. Ehk Hiina eeskujul eraldutakse internetis, jälgitakse sotsiaalvõrgustikke, telefonide registreerimine ja geojälgimine, virtuaalne isiku online-identifitseerimine, võimukritiseerimise ja “valeuudiste” levitamise eest karistamine.

Hiina
Tehnoloogia survestab Hiina ühiskonda. Sotsiaalse krediidi süsteem survestab inimesi ning näotuvastussüsteemid ühelt poolt pakuvad turvalisust, teiselt poolt aga suurt privaatsuse rikkumist. Aastaks 2030. on Hiina  maailma globaalne majanduslik jõud moodustades maailmamajandusest 18% (USA- 10.1%). Ajalooliselt moodustas Hiina 1800. aastal kolmandiku maailma majandusest, sellele järgnes mõõnaperiood, kus tõusis USA ning nüüd on jõuvahekorrad jällegi muutumas viies Hiina maailma majanduse liidriks. Sõjalis-poliitiliselt on Hiina peamine vastane USA ning peamine liitlane Venemaa ja teised Aasia riigid. Varem on Hiina majanduse nurgakiviks olnud USA, aga nüüd on see muutumas ning murenemas. Hiinal on kindel plaan saada maailma kõige mõjukamas nii majanduslikult kui ka sõjaliselt aastaks 2050. Selle jaoks on ta investeerimas suuri summasid välismaale (paljuski Euroopasse), lisaks selle rajab ta erinevaid kaubateid (siiditee) Euroopasse, vältimaks ohtu kui laevateed pannakse kinni. 

USA
USA domineerib vähem, eriti majanduslikust aspektist. Ta oli senise liberaalse maailmakorralduse peamine alussammas, aga sisemiselt on ta tõsiselt lõhki. “Trumpi eeldus”  - kõik on konkurendid ja hetkel on Ameerika võimsaim, seda seniks, kuni on veel üleolek majanduslikult. Selle hoidmiseks tuleb senise globaalse majanduskorralduse ümber formeerida. Peamisteks konkurentideks on Hiina igas valdkonnas ning Venemaa sõjalis-poliitilises vastasseisus. Ning eraldi võib arvestada isiklikku sisendit, kus Euroopa on kui majanduslik vastane.

Eesti jaoks on USA siiski meie kõige olulisem julgeolekugarantii, vaatamata kõigele ka edaspidi ning see eeldab tarka poliitikat, laveerimaks julgeolekugarantii vajaduste ja heaolu nimel tehtavate välispoliitiliste otsuste puhul.

Euroopa Liit
EL jätkab nõrgeneva globaalse konkurentsipositsiooniga majandusliku suurvõimuna, kuid sõjalis-poliitilise “kääbusena”. Seda eeldusel, et toimub väheintensiivne vastaseis USAga kaubandus- ja julgeolekupoliitikas, mõõdukas föderaliseerumise tendents ja vastuseisu võimekus kasvavale immigratsioonisurvele Lähis-Idast ja Aafrikast. Vastasel korral võib toimuda lagunemine kas mitme kiiruselitseks lõdvalt seotud riikide rühmitusteks või viib see riikide lahkumiseni. EL peaks püüdma laiendada globaalse vabakaubanduse režiimi kokkulepete võrgustikku teiste majanduskeskustega ilma USA osaluseta (nt Jaapan, Korea, India jt.). Eelduslik suurem majandus-poliitiline rõhuasetus edaspidi rohelisele agendale kui eristuvale konkurentsiargumendile tehnoloogia arendamisel. Sõjalises mõttes peaks Euroopa ning Euroopa liit  koostööd jätkama tihedalt NATO ja  USA-ga, sest samale tasemele jõudmine võtaks 30. aastat. EL peaks konkurentsipositsiooni nõrgenemisega võitlemiseks püüda jätkata senist maailmakorralduslikku perioodi nii kaua kui võimalik + oma (sõja) tööstuse eelistamine.  Esimesel võimalusel Venemaa “taas kaasata” oma konkurentsipositsiooni tugevdamiseks ressursside allikana ja sihtturuna, seismaks paremini vastu teiste majanduskeskuste konkurentsile. Oma turu kaitse konkureerivate majanduskeskuste eest. EL-i peamised konkurendid on samas koostööpartnerid: USA igas vallas, Hiina majanduses ja Venemaa sõjalises-poliitilises mõttes.

Eesti
EL on jätkuvalt Eest peamine turg ja peamine osalusvorm rahvusvahelises poliitikas, välja arvatud võimalikes vaidlustes NATO-ga seoses. EL-i roll meie elus pigem kasvab, kuna meil on ühine turg ning regulatsioonid (75%ekspordist ja 81% impordist tuleb EL-ist). Iga viies eelarve euro ning suurem osa investeeringutest tuleg EL-ilt, ehk ilma ELi rahastuseta meie taristud, teadus, sotsiaalne ning igasugune muu areng oleks pärsitud. Eesti on maailmas ääremaastuva Euroopa ääremaa ehk perifeeria, mis majanduslikult võib olla negatiivne, aga samas toob kaasa turvalisust ning ruumi, loodus, aega ja usaldust. 

Tänasel päeval on Eesti linnriigistumas kus tekib kaks peamist keskust: Harjumaa ning Tartumaa. Inimesed liiguvad sinna kus on töö, elukeskkond/eluviis, laste hariduse ja huvitegevuse võimalused, paremad elutingimused ja hea ühenduvus - Ehk Eestile on vajalik uus mudel: MAAELU 3.0. Meil on vaja millegi pooles erinevad, esile tõusta tagamaks järsku tõusu või vähemalt püsimist. Olemasolevate võtete rutiini ületamine ka siis kui need võtted on seni edu toonud. Poliitika peab looma selleks eeldused, ehk selles on kogu reformide ja rahvusvahelise toimimise sisu riigi jaoks. Eesti kui ekspordist sõltuvale riigile ainuvõimalik eduvalem seostub ekspordiga, mida piirab meie ressursi väiksus - ehk peaksime keskenduma niššidele (puidust asjad, tehnoloogia ja tarkvara, elektroonika lõpptooted ja arendus, väikelaevaehitus, inseneriteenused ja katsetootmine, logistikateenused, rohe- ja mahemajanduse tooted-teenused, toiduained (eriti piimast), terviseteenused ja meditsiin. 

Millise strateegia siis valida? Innovaatilisus, spetsialiseerumine, koostöö, julgus ette võtta, perspektiivi ja suurema pildi nägemine, pikaajaline süsteemne lähenemine ja planeerimine ning järjepidevus.  Majanduslikku arengut kõige paremini kasvatab taristu. Ehk peaksime arendama taristuid:  maanteed (neljarealised), Talsinki, raudteed (Railbaltic) jms. 

Venemaa oli, on ja jääb Eesti peamiseks julgeoleku väljakutseks sõltumata režiimist, kuid perspektiivis võib mõneti kasvada tema roll majanduspartnerina. Eesti peab ajama tarka ja paindlikku välispoliitikat, kus toimub õigeaegne käikude mõistmine ja adekvaatne reageerimine globaalses malemängus. Eesti EI TOHI JÄÄDA ÜKSI, ei poliitiliselt ega majanduslikult.