27.10 Trivimi Velliste

Rahvusvaheliste Suhete Ringis käis 27. novembril loengut andmas Trivim Velliste, kes arutles eesti rahva ja Eesti riigi kestmise loo üle läbi pöördeliste ajaloosündmuste, kui kaalul on olnud püsimajäämise küsimus. Trivimi Velliste lõpetas 1965. aastal Tartu 1. Keskkooli, aastal 1971 Tartu Riikliku Ülikooli inglise keele ja psühholoogia erialal. Samuti oli ta 1987. aastal üks peamisi muinsuskaitseliikumise initsiaatoreid ning ta valiti ka Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimeheks. Muinsuskaitseliikumine oli üks peamisi tõukejõude Eesti taasvabanemisel – rahvusliku mälu ja eneseväärikuse taastamisel. Esimehe rolli täitis ta kuni 1991. aastani. Aastatel 1992–1994 oli Trivimi Eesti välisminister ja aastatel 1994–1998 oli ta Eesti Vabariigi alaline esindaja ÜRO juures. Trivimi on olnud VII, IX, X ja XI riigikogu kooseisudes. Samuti on Trivimi täitnud asepresidendi ja presidendi kohustusi Balti assamblees. Loengu andmise hetkel on ta tegev Pro Patria instituudi esimehena.

Vellistes rääkis loengu alguses oma lapsepõlvemälestustest. Eriti pööras ta tähelepanu  NSVL-aegse kaupade defitsiidile. Eriti heldelt meenutas ta suhkruostmist. Ette oli nähtud 500 g suhkrut inimese kohta ning ootama pidi kohati terve öö, et seda saada. Vara sai ärgatud, et poe taga kaupa soetada. Velliste ema oli teinud aga kokkuleppe saamaks suhkrut teistest varem. Kahjuks ei kukkunud see plaan eriti hästi välja ning paljud pidasid tema ema nahaalseks. Seejärel tekkis kaklus, sest ema peeti trügijaks ning kõigil olid niigi nävid pingul. Seal edasi läks Velliste mõttega, mille kohaselt ei taipa noored õigel ajal küsida õigeid küsimusi. Miks ta ema kakles tegelikult? Ta kakles suhkru pärast oma lastele, mitte enda jaoks ainult, nagu võis rüseluse käigus kõrvaltvaatlejale tunduda. Sellise olukorra ja Eesti püsimajäämise kõrvutamisega võis Velliste meelest tõmmata mitu huvitavat paralleeli.

Järgnevalt alustas Trivimi Velliste mõttekäigiga, mille kohaselt maailma ei ole kunagi ühtlane, vaid stuktureeritud. Isegi veepiisad organiseeruvad jääkristallideks, seda võib igal pool leida looduses. Loomadki elavad rühmades, sest siis on lihtsam ellu jääda. Maailm on ju loodud olelusvõitlusena. Inimesedki olid juba aegade algusest kas klannides, hõimudes jne. Eesti ajaloos oli selleks näiteks külakogukond, millest edasi tuli kihelkond. Need omakorda moodustvad kobara; nii on tekkinud teede- ja veevõrk. Sellisel puhul võib suuremas plaanis rääkida juba maakonnast. Loomulike piiridega maakonnad ongi sellisel viisil kujunendud. 13. saj suur tuli aga suur  kultuurišokk: eestlased kummardasid oma muinasusundeid, kuid järsku ilmusid võõramaalased, kes rääkisid jeesus kristusest. Selles usus on tähtis ligimese armastus, mida toodi samas tule ja mõõgaga. Selles peitus ju ilmselge vastuolu. 

Edasi läks jutt 19. sajandi juurde, kus Trivimi Velliste tõi ennekõike välja Jakobsoni loodud müüdi, mis on väga kaua kestnud eesti rahva seas – meil oli 700 aastat orjaaega. 19. saj keskel tekkis aga tahtmine rahvuslikuks ärkamiseks ning sakslased välja ajada. Jakobsoni sõnum võeti tol ajal väga kiiresti omaks. Nüüd on võimalus uurida ajalugu objektiivsemalt ehk ilma liigse kireta. Sellest lähtuvalt võib mainida, et muinasjal ei olnud see pilt nii must-valge, paljud esivanemad olid teenijad, kutsarid. Sealjuures saadi mõjutusi teistest kultuuridest, tehti koostööd sakslastega. Meie rahvas muutus selle aja jooksul. Pöördeline hetk oli kolme katku vahel, Liivi sõja ajal, mis tähistas feodaalriikide lõppu. Algas hoopis võitlus erinevate võõrvõimude vahel. Tsaar Ivan IV üritas Venemaad Läänemere kallasteni viia. Tallinn otsustas 1561. a alistuda Rootsile ning Venemaa tõrjuti lõplikult välja. Huvitav mõelda, et Tallinn on suurel määral alati terveks jäänud Eesti ajaloo jooksul. 

1710 alistus Tallinn Venemaale. Tartu hävitati täiesti, kuna ei avanud kohe väravaid vene vägedele. Siin tekib küsimus, kas alistumine on siis rumal või tark tegu, väärikas või alatu? Tänapäeval võib aga uhkustada, kuna Tallinn on UNESCO maailmapärandite nimekirjas. Näib, et alistumine on ennast isegi ära tasunud.

Paljudes teistes kohtades on palju ressursse olnud, saadi muuta ja üles ehitada. Eestimaal on aga teisiti olnud. Neile, kes elasid 19. sajandil Lõuna-Viljandimaal, oli pealinn kunagi olnud Riia. 1710. a alistumine Põhjasõjas oli Trivimi Velliste arvates märgilise tähendusega, mille mõju kestab tänapäevanigi.

Velliste pööras tähelepanu ärkamisajale, mil Jansen uhkusega populariseeris mõiste “meie eestlased”. Enne oli maarahvas olnud meie üldnimetus, kuid järsku võisid eestlased olla ka linnarahvas. Eesti oli oma arengus tähtsal kohal, sest pikalt olime olnud vene impeeriumi provints. Pikemat aega ei olnud sõdu ja laastamisi, mistõttu kasvas eestlaste rahvaarv. Sellest veel omakorda tekkis eestlastel eliit, järjest rohkem inimesi sai ülikooli minna.

Peeter I ajal kinnitati saksa rüütelkondade privileegid haridusvaldkonnas Liivimaal. See tähendas, et ülikool oli põhimõtteliselt saksa hariduskeskus. Hakkajad noormehed kes olid tulnud taludest, läksid saksa keele peale üle. Lõpuks jõudis kätte aeg, mil kaalul oli küsimus, kuhu me kaldume? Saksakeelseks äkki? Ülakiht oli juba muutunud ning keskklassi ähvardas sama saatus. Seletamatul kombel tekkis aga mingi kriitiline mass Eesti haritlaste seas, kes teatasid, et räägivad hoopis eesti keeles. Eesti rahva ärkamist ei saanud enam peatada ning 1884ndal aastal Otepää kiriklas valiti rahvuslipp.

Sellel hetkel tuli loengus mõttekoht: kuidas sellised olukorrad tekivad? Antud olukorras oli Velliste meelest kindlasti väga mõjukaks faktoriks sõda Jaapani ja Venemaa vahel, mistõttu viimane nõrgenes tunduvalt. Vene impeeriumit ei peetud enam võitmatuks ning esimene kord tekkis TÜ ees kähmlus rahvuslipu pärast vene tudengitega. Vene keisrikoda oli palju leebemaks muutunud. Rahvale anti vabamad otsused, mille tulemusena lubati näiteks erakoole (Miina Härma Gümnaasium). Velliste tõi välja huvitava n-ö tolleaegse mentaliteedi, mille kohaselt haritud naised sünnitavad lapsi ja harivad neid lapsi eesti keeles. Selline robustne järeldus tasus tema meelest end lõpuks ära.

1917. aasta veebruarirevolutsioon oli järgmine tähtis punkt, mille esineja välja tõi, sest tolleks hetkeks oli Vene impeerium täiesti jõust tühi. Saabus aeg, mil meie eliit sai võimaluse. Vene eliit hakkas pidama kõnesid revolutsiooni auks. Eesti saadikud olevat peale kõnesid kuulamist otsustanud Venemaalt lahkuda, sest nende meelest oli selle riigi põhjakäimine selgemast selgemaks saanud. Samal ajal korraldasid eestlased Petrogradis rongkäigu, mille jooksul nähti lõpuks suurt eestlaste massi, mis impeeriumi pealinnas viibis. Sellel teguviisil oli põhjapanev mõju, kuna selle aktsiooni tulemusena saadi rohkem õigusi nagu näiteks Eestimaa kubermangu komissari ameti loomine, mis anti Jaan Poskale.

Tegemist oli muutuste ajaga. Kas tõepoolest võib juhtuda selline asi, mida Juhan Liiv luuletas “aga ükskord Eesti riik!"?

Venemaal said võimu enamlased, mis oli täiesti ettearvamatu. Keegi ei suutnud aimatagi, et nii hulluks läheb. Eesti poliitikud Estonia seltsi ruumides kogunesid salaja ja arutasid, et päris keeruline on kujunenud olukord impeeriumis. Esimest korda tuli tõsiselt kõne alla, et äkki peaks iseseisvuse välja kuulutama. Soomest saadi eeskuju. Trotski pidas Saksamaaga läbirääkimisi, tegi imeliku kokkleppe, mille järgi Venemaa ei sõdi, aga ei lepi allaandmistingimustega ka. Saksa väed kihutasid edasi ning 24. veebraril olid nad Tartus. Pärnus iseseisvuse väljakuulutamine toimus Endla teatri rõdult. Eriti tähtis oli iseseisvuse väljakuulutamise juures ka eelnevalt saadud luba luua eesti rahvusväeosasid. Tähtsal kohal terves vabadussõjakonfliktis oli eesti poiste võime seista oma esiisade õlgadel ning näha kaugemale, kuni silmapiiril on see eesti riik.

Inimese kui liigi seisukohalt on noorem põlvkond kõige parem, tuletas oma jutust Velliste. Kiiresti ja otsustavalt tegutseti, muidu poleks võidetud. Julgusest jäi samuti palju puudu. Pätsi valitsus organiseeris mobilisatsiooni. Kui see oli vabatahtlik, siis saadi ainult 800 meest, kuid sunniviisiline mobilisatsioon tõi kokku vajaliku väe. Mehed, kellel oli sõjakogemust, aga vähe varustust ja usku, organiseeriti kiiresti väeosadesse. Pöörde tõi briti laevastiku saabumine Tallinna lähedale pärast kahte nädalat vabadussõja puhkemist, mis andis eestlastele ka rahvusvahelist tuge. Siis tulid soome vabatahtlikud laevaga ning küsisid: “Missä on rindama?”, selle asemel et pärida, kus hotell on, nagu tänapäeval nende turistidel kombeks on. Kolme kuninga päeval toimus vastupealetung punaste vastu, mis mõjus neile tohutu üllatusena. Soomurongide abiga vabastati Tartu ning sõda muutus eestlastele lõpuks nii soodsaks, et saadi väga head rahutingimused.

Eelviimase punktina räägib Velliste Eestist Teise maailmasõja ajal. Stalin kutsus Balti riigid ükshaaval enda juurde. Tolleaegne Eesti vabariigi välisminister Karl Selter esindas Eestit seal. Molotov saatis ta Stalini juurde, kes kurtis raskete aegade üle. Jutuks tuli Eesti panus, mille kohta Stalin andis teada, et punaarmee tahaks oma vägesid sinna paigutada. Polnud erilist valikut. Soome oli juba teatanud, et sõja puhkemisel ei saa ta aidata ning peab kõrvale jääma. Toompeal kogunes poliitiline eliit, aga aega anti kõigest mõnikümend tundi otsustamiseks. Erinevus oli Soome ja Eesti vahel oli see, et Soome meelest Stalin bluffis. Eestlased aga tundsid NSV Liidu juhti ning teadsid, et ta ei kohkuks mingil juhul jõudu kasutamast.

Velliste tõi välja oma võitluse selle nimel, et Toompea lossi Kuberneri aeda pannaks Pätsi mälestusmärk. Kas Päts pole seda ära teeninud? Praegusel hetkel saab ta peamiselt sõimu, samal ajal kui teisi tolleaegseid riigimehi austatakse. Pätsi plaan oli Velliste meelest olla aja võitmine ning sellega ka elude säästmine. Tolleks hetkeks oli saadud andmed Beriilinist, mille järgi oli sõda Saksamaa ja Venemaa vahel kõigest aja küsimus. Sellele lisaks oli punaarmee midagi täiesti muud kui 20ndatel. Oleks siis selleaegne valitsus pidanud laskma inimestel surra, kuna sellest oleks saanud parema loo/müüdi? Silmakirjalikud ja mugavad inimesed väidavad, kuidas nemad oleksid ise sel ajal käitunud, kuid neid polnud otsuste tegemise ajal kohal. Kui oleks aga teine tee valitud? Võib-olla sõimaksime me selleaegseid riigimehi sellegipoolest, aga nüüd hoopis hoopis sõja alustamise pärast. Ajaloolistele isikutele omistatakse tihtipeale aga tänapäevased hoiakud. Kõige suurem täppisteadus on tagantjärele tarkus - Aaviksoo. 

Viimase mõtteterana mainis Velliste, et esimene Eesti aeg kestis 24. veebruarist 1918  kuni 1940. aasta 17. juuni. Meie esimene vabariik kestis 7890 päeva. Kaua on see nüüd kestnud? 27. märts 2013 sai praegune vabaduspõli kauemaks kui eelmine. Palju päevi oleme aga elanud võõra võimu all? Millal koidab päevpäev, mil vabana elatud aeg on kestnud okupatsiooniajast rohkem. 30. novembril 2021 saame seda tunda. Kuidas oleks aga võimalik tulevikumaailmas ellu jääda? Trivimi Velliste illustreeris oma viimast punkti Lennart Meri mõtteteraga: “Eesti suur eelis on, et ta on väike ning saab kiiresti muuta kurssi ja kähku otsustada, mida suurriigid ei saa.” Vaja on kasutada seda eelist. Kas on aga oht liikuda tagasi 19. sajandi punkti, kui oli uhke rääkida saksa keeles? Äkki on inglise keel uus saksa keel? Mõiste “meie” muutub vaesemaks, kui kaotame ühise eesti keele. Velliste pani lõpetuseks kõigile südamele, et just meie oleme selle rahva eliit ning meie otsutame, mis hakkab juhtuma. Järgneva üleskutsega algas küsimuste voor: kui me vaid igal esmaspäeva hambaid pestes mõtleksime, mida mina saaksin teha uuel nädalal, et sellest oleks Eestile kasu? Kui kõik mõtlevad eesti noored nii teeksid? 

Kas mitte vaikiva ajastu eest peaks Pätsi jätma ilma mälestusmärgist?

Velliste soovitab kõigil lugeda üht tema arvamusartiklit, kus ta käsitles seda sama teemat.  1934. aasta oli kõige kerulisem aeg Pätsi elus. 12. märts 1934. oli ränga majanduskriisi aeg, sest siis oli vapside liikumine kui tüüpiline populistlik poliitika, mida võib kõrvutada saksa ja itaalia fašistlike liikumistega. Riigikogu oli ise otsustanud, et riigipeal on võimalik erivolituste abil kehtestada eriolukord ehk Päts tegutses eesti demokraatia tolleaegsetes piirides. Tõnisson kehtestas tegelikult esimesena kaitseseisukorra 1933. aastal. vapsid said lõpuks valimistel vähe hääli, aga nende põhiseadus võeti vastu. Selle tulemusena läksid nad närvi ning hakkasid ähvardusi loopima. Plaaniti isegi võimu ülevõtmist vägivallaga. Märtsiks oli ühiskond polariseerunud. Sotsid ja Tõnisson leidsid, et vapse tuleb takistada. Kas Pätsi otsus põhiseadusele tuginedes kaitseseisukord kehtestada oli halb? Kas vapside ähvardused olid piisavalt tõsised? See on väga vastuoluline teema. Ajaloolane Jaak Valge sõnul oli kõik juriidiliselt korrektne, aga ei oleks sellegipoolest tohtinud teha. Tegemist on aga ikkagi kõige vaieldavama peatükiga Pätsi eluloos. Paljud ei tea aga väikseid fakte, nagu näiteks seda, et Tõnisson avaldas tunnustust Pätsile koos sotside ja kirjanike liiduga pärast eriseisukorra kehtestamist. Lõppude lõpuks nentis Velliste, et liiga vähe inimesi teavad detaile ja kiputakse klišeesid kasutama.

Kuidas Pätsile see ausammas teha?

Pool kulutustest kataks Eesti riik ja teine pool korjandusega rahva hulgas näiteks? Ilmselt interneti teel erinevate annetuste näol. Velliste arvates peaks vanematele inimestele Päts rohkem korda minema. Selle korjanduse juures peaks kindlasti olema ka selgitav tekt, mis peaks olema ülimalt täpselt koostatud, et vaigistada paljusid levinuid valearvamusi Pätsi kohta. 

Kui tänapäeval läheks konfliktiks ja ajalugu korduks?

Suur eelis: Lennart Meri: “Meil on ainult piiratud võimaluste aken: NATO ja EL.” Meil on vedanud, et saime sinna, kuid pole olemas 100% garantiiga kindlustuspoliisi. Mis olukord on reaalne järgnevatel aastatel? Konventsionaalne sõda, siis on isegi hästi läinud. Sellisel juhul rakendub artikkel 5. Meie eesmärk on heidutada, mil vaenlane ei tuleks. Probleemiks on kerkinud nüüd Krimmi näitel n-ö rohelised mehikesed. Järsku nad ilmuvad, käituvad imelikult. Äkki ilmuvad kohale kui kaitseliidu mundrites mehed. Probleemiks ongi imelikud meetodid, mille vastu on raske ennast valmis seada. Sõda muutub pidevalt ja raske on selles valdkonnas ekspert olla.

Eesti keel võtab laensõnu, kas see on liiga suur probleem eesti kultuurile? Kas tegemist pole mitte möödapääsmatu protsessiga?

Olukord võib sarnaneda 19. saj olukorrale. Kui me aga ahendame teadlikult keelekasutust, kuidas see siis edasi läheb? Mis on meile keelekasutuse kohalt siis oluline? Öeldakse, et konkurentsivõimeline peab olema. Kuhu me aga tahame jõuda? Kas tahame rohkem kasumit, on see oluline või on tähtis, mis keeles me oma lastega räägime? Küsimus on sisemises valikus, mis ei allu ratsionaalsele mõtlemisele.  

 

Konspekti koostas Randon Värsi

On 28th November, the guest lecturer in RSR was Marina Kaljurand who gave lecture on “Cyber Security – challenges and potential responses”. She has served as the Ambassador of Estonia to USA, Mexico, Russia, Kazahstan and Israel. She has also been the Minister of Foreign Affairs of Estonia. Currently, she is a Chair of the Global Commission on the Stability of Cyberspace.

First time when Marina Kaljurand learned about cyber security was in 2007 when Estonia was under politically motivated cyberattacks. Back then she was an Estonian ambassador to Russia and she had to explain what is happening in Estonia – DDoS-attacks. It was important to talk about this because cyber does not have borders and in this field, cooperation is necessary. She said that states are not allowed to take any illegal actions and according to international law they must stop every illegal action that is transiting their country. It was known back then that cyberattacks came from Russian territory – Estonia had all the legal instruments in place, but the will was missing (there was a cooperation between allies but not with Russia).

In year of Snowden’s disclosure, Kaljurand was posted to the US. She said that the US changed a lot during these times and question of trust was the most important. Estonia was the first country to have a bilateral agreement in cyber security with the US and it was used as a hook to bring Obama to Tallinn (he came later, though). For Estonian diplomats, it is very important to represent our country because usually nobody cares about us and many even do not know (still think that we are part of the USSR). That was the reason we had to find our niche – which is cyber (e-lifestyle, cyber security) – and now it opens the doors and starts the conversations.

Currently there are 84 global bodies dealing with cyber security. Marina Kaljurand is the Chair of the Global Commission on the Stability of Cyberspace. At first, they were hesitating to include Russian and Chinese experts but as it is a global commission, they need people from different countries. They also have Jeff Moss and Joseph Nye, also human rights activists, and civil society experts. Commission is a multistakeholder. Governments need to cooperate in order to be successful because there are a lot of actors in cyber area. There is an ideological division in between of how the ICT is seen – one side (especially the West) sees it beneficial (lets do it!) and another (i.e. Russia and China) side sees the use of the ICT as interfering (colour revolutions, influencing internal politics). It is difficult to cooperate between two divisions.

Cyber is not only for IT geeks, there are so many fields – diplomacy, international affairs, law, etc. For Kaljurand, cyber security is about stability, it is an open, secure, stable, and accessible Internet. 65% of people are not online yet, they are to join us and we need to have stable and secure Internet. She said that we have to raise the awareness to countries who have no idea what is happening in cyber field. Thus, although she had no idea what all the 84 bodies are doing, she was happy that there are so many of them who are raising the awareness.

In 2013, it was decided by the UN GGE that international law applies to cyber space. The question is about how (jurisdiction and sovereignty). When is the sovereignty of a state violated (for example, in case of malware or when somebody really dies because of a cyber-attack?) UN is the only global organization, but it is from the 1940s. UN will never agree on everything, thus we need a division of like-minded states who have the same understanding and norms on how to behave in cyber space. For example, norm is that it is not okay to attack financial institutions during the peace time. Every country should be interested in having common norms, but it is not possible to agree because of the ideological divisions. If UN cannot work on that, then a group of likeminded countries can. Other bodies are the EU and NATO and both have its roles, for example, cyber is the 5th domain of operations (in addition to air, space, land, maritime). There is a NATO Centre of Excellence in Tallinn. The aim of cyber stability is to avoid misunderstandings (confidence building is getting people together, OECD is doing an excellent work there).

Kaljurand also spoke about Estonia’s e-voting. She used Hack the Pentagon – hackers were asked to hack a system to find vulnerabilities – example and she wants to do the same in Estonia with e-voting. She believes that we have a good system but there is so much criticism from abroad and we need a PR-event - Hack Estonian e-voting. We need international hackers for that. Government is not ready yet but she is still convincing it. We need to face challenges but not to step back. It may happen that people perceive it as negative PR (hackers are hacking Estonia) but we need to explain a lot what are we doing and why. We were lucky to have an ID-crisis in 2017 because we started to feel ourselves too comfortable.

What is the future of UN GGE? Has it failed because in the last meeting the participating countries did not reach a consensus?

Internet of Things, terrorism, international law, norms, confidence building measures, capacity building – GGE is looking these five fields. GGE was supposed to write a report (goal was not to go back from what was agreed two years earlier). Kaljurand does not think that coming years show a will of agreeing on something, she said that coming years will be for educating.

She also said that we need to start asking something for return. For example, if some country wants assistance in e-taxation, then it must make a political statement (international law applies to cyber space or a statement about human rights). If a country is not willing to make a statement, then it should ask for an assistance from some other country.

How to deal with Russia and China?

She has no answer to that. Balkanization of Internet (different countries have different Internets). She does not see that we could find common ground with China or Russia because of the big ideological differences. It may happen that states reach the point where they agree that cyberattacks are not okay. 2007 nobody died, it was just humiliating. All the cyberattacks have been kind of mild but if cyber 9/11 happens then the world would come together, and states would have more will and intentions to agree on some rules. It is a grey zone if you do not have rules. People get to together usually when something bad happens, it has not happened with cyber yet.

Tech-people can do attribution, but it has a political dimension as well, as it depends on the politicians (do they have the courage to say it out or not). She referred to former Minister of Defence Jaak Aaviksoo who said that we did reasonable attribution and our conclusion is that when somebody does everything like a dog then most probably it is a dog. Attribution is a political question and increasingly states should say that they were attacked by this or that country.

You can buy cyber weapons from the black market but it’s too primitive. It will change with Artificial Intelligence (AI) and internet of things, it will be cheaper for terrorists. So far it has not been used. KRATT – Estonian law on AI (obligations, responsibilities). Finland, company who has AI in its board, EE-FIN are competing on who will have the law first.

Why are there so many diplomatic efforts (84)?

She does not know what all of them are doing. On the one side, it is good that so many institutions are discussing cyber security. 2004 or 2007 nobody was discussing cyber but today everybody is discussing it. Her commission tries to look at what others are doing. It is good to have so many even if they duplicate. It is important to discuss and educate people.

Cyber security is connected to open internet. Are the EU and US values the same if something goes south?

US is very vocal about open internet, freedom of the Internet. They are strong supporters of human rights online and open internet. There are differences how countries see intelligence etc but basically, we are on the same side. We may disagree on small things, but we share the same principles and understanding.

Could you elaborate more on EU’s role (EU diplomacy toolbox) concerning cyber security?

Cyber diplomacy toolbox – if something happens how do we react. International law allows retaliation. We have regulations. What are the measures in case of cyberattack against a member state? All the rules apply to cyber security (political statements, sanctions etc). The same as the EU has done in the case of Crimea. In the EU it is easier than in NATO. In NATO, there is no mechanism of what to do in case of an attack.

However, there is a problem with the EU and overregulation - EU is very happy when it can regulate something. EU is not a single market, with cyber it is more complicated, there are more regulations. Some regulations are needed because you need to have some frames. You have to know what is allowed and what is not. It is difficult to find a balance.

How Is the cooperation with industries?

Estonia is cooperating pretty well with the industries. All industries (Microsoft, Facebook) complained that governments were not cooperating enough. Industries have ideas. States will not give away authority on retaliation, attribution etc. It is about attitudes (I know how to do my job!). Governments are starting to understand that they can’t do anything without industries. In the end, they have IT-nerds, governments cannot afford them. Hackers are going to school and teach cyber hygiene to students. Teachers were negative until they started to cooperate with the policemen. She said that hackers despite their image are not bad guys.

How much is Estonia an ideal case? How to implement it to other countries?

Estonia is doing well. Other countries need to find what is suitable to them. They don’t need to copy; every country (state) can find something what is interesting to them. Estonia needs to introduce what we are doing and urge others to find what is interesting to them. You can always do the same thing but with going around the corner.

Konspekteeris Kert Ajamaa