27.10 Trivimi Velliste

Rahvusvaheliste Suhete Ringis käis 27. novembril loengut andmas Trivim Velliste, kes arutles eesti rahva ja Eesti riigi kestmise loo üle läbi pöördeliste ajaloosündmuste, kui kaalul on olnud püsimajäämise küsimus. Trivimi Velliste lõpetas 1965. aastal Tartu 1. Keskkooli, aastal 1971 Tartu Riikliku Ülikooli inglise keele ja psühholoogia erialal. Samuti oli ta 1987. aastal üks peamisi muinsuskaitseliikumise initsiaatoreid ning ta valiti ka Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimeheks. Muinsuskaitseliikumine oli üks peamisi tõukejõude Eesti taasvabanemisel – rahvusliku mälu ja eneseväärikuse taastamisel. Esimehe rolli täitis ta kuni 1991. aastani. Aastatel 1992–1994 oli Trivimi Eesti välisminister ja aastatel 1994–1998 oli ta Eesti Vabariigi alaline esindaja ÜRO juures. Trivimi on olnud VII, IX, X ja XI riigikogu kooseisudes. Samuti on Trivimi täitnud asepresidendi ja presidendi kohustusi Balti assamblees. Loengu andmise hetkel on ta tegev Pro Patria instituudi esimehena.

Vellistes rääkis loengu alguses oma lapsepõlvemälestustest. Eriti pööras ta tähelepanu  NSVL-aegse kaupade defitsiidile. Eriti heldelt meenutas ta suhkruostmist. Ette oli nähtud 500 g suhkrut inimese kohta ning ootama pidi kohati terve öö, et seda saada. Vara sai ärgatud, et poe taga kaupa soetada. Velliste ema oli teinud aga kokkuleppe saamaks suhkrut teistest varem. Kahjuks ei kukkunud see plaan eriti hästi välja ning paljud pidasid tema ema nahaalseks. Seejärel tekkis kaklus, sest ema peeti trügijaks ning kõigil olid niigi nävid pingul. Seal edasi läks Velliste mõttega, mille kohaselt ei taipa noored õigel ajal küsida õigeid küsimusi. Miks ta ema kakles tegelikult? Ta kakles suhkru pärast oma lastele, mitte enda jaoks ainult, nagu võis rüseluse käigus kõrvaltvaatlejale tunduda. Sellise olukorra ja Eesti püsimajäämise kõrvutamisega võis Velliste meelest tõmmata mitu huvitavat paralleeli.

Järgnevalt alustas Trivimi Velliste mõttekäigiga, mille kohaselt maailma ei ole kunagi ühtlane, vaid stuktureeritud. Isegi veepiisad organiseeruvad jääkristallideks, seda võib igal pool leida looduses. Loomadki elavad rühmades, sest siis on lihtsam ellu jääda. Maailm on ju loodud olelusvõitlusena. Inimesedki olid juba aegade algusest kas klannides, hõimudes jne. Eesti ajaloos oli selleks näiteks külakogukond, millest edasi tuli kihelkond. Need omakorda moodustvad kobara; nii on tekkinud teede- ja veevõrk. Sellisel puhul võib suuremas plaanis rääkida juba maakonnast. Loomulike piiridega maakonnad ongi sellisel viisil kujunendud. 13. saj suur tuli aga suur  kultuurišokk: eestlased kummardasid oma muinasusundeid, kuid järsku ilmusid võõramaalased, kes rääkisid jeesus kristusest. Selles usus on tähtis ligimese armastus, mida toodi samas tule ja mõõgaga. Selles peitus ju ilmselge vastuolu. 

Edasi läks jutt 19. sajandi juurde, kus Trivimi Velliste tõi ennekõike välja Jakobsoni loodud müüdi, mis on väga kaua kestnud eesti rahva seas – meil oli 700 aastat orjaaega. 19. saj keskel tekkis aga tahtmine rahvuslikuks ärkamiseks ning sakslased välja ajada. Jakobsoni sõnum võeti tol ajal väga kiiresti omaks. Nüüd on võimalus uurida ajalugu objektiivsemalt ehk ilma liigse kireta. Sellest lähtuvalt võib mainida, et muinasjal ei olnud see pilt nii must-valge, paljud esivanemad olid teenijad, kutsarid. Sealjuures saadi mõjutusi teistest kultuuridest, tehti koostööd sakslastega. Meie rahvas muutus selle aja jooksul. Pöördeline hetk oli kolme katku vahel, Liivi sõja ajal, mis tähistas feodaalriikide lõppu. Algas hoopis võitlus erinevate võõrvõimude vahel. Tsaar Ivan IV üritas Venemaad Läänemere kallasteni viia. Tallinn otsustas 1561. a alistuda Rootsile ning Venemaa tõrjuti lõplikult välja. Huvitav mõelda, et Tallinn on suurel määral alati terveks jäänud Eesti ajaloo jooksul. 

1710 alistus Tallinn Venemaale. Tartu hävitati täiesti, kuna ei avanud kohe väravaid vene vägedele. Siin tekib küsimus, kas alistumine on siis rumal või tark tegu, väärikas või alatu? Tänapäeval võib aga uhkustada, kuna Tallinn on UNESCO maailmapärandite nimekirjas. Näib, et alistumine on ennast isegi ära tasunud.

Paljudes teistes kohtades on palju ressursse olnud, saadi muuta ja üles ehitada. Eestimaal on aga teisiti olnud. Neile, kes elasid 19. sajandil Lõuna-Viljandimaal, oli pealinn kunagi olnud Riia. 1710. a alistumine Põhjasõjas oli Trivimi Velliste arvates märgilise tähendusega, mille mõju kestab tänapäevanigi.

Velliste pööras tähelepanu ärkamisajale, mil Jansen uhkusega populariseeris mõiste “meie eestlased”. Enne oli maarahvas olnud meie üldnimetus, kuid järsku võisid eestlased olla ka linnarahvas. Eesti oli oma arengus tähtsal kohal, sest pikalt olime olnud vene impeeriumi provints. Pikemat aega ei olnud sõdu ja laastamisi, mistõttu kasvas eestlaste rahvaarv. Sellest veel omakorda tekkis eestlastel eliit, järjest rohkem inimesi sai ülikooli minna.

Peeter I ajal kinnitati saksa rüütelkondade privileegid haridusvaldkonnas Liivimaal. See tähendas, et ülikool oli põhimõtteliselt saksa hariduskeskus. Hakkajad noormehed kes olid tulnud taludest, läksid saksa keele peale üle. Lõpuks jõudis kätte aeg, mil kaalul oli küsimus, kuhu me kaldume? Saksakeelseks äkki? Ülakiht oli juba muutunud ning keskklassi ähvardas sama saatus. Seletamatul kombel tekkis aga mingi kriitiline mass Eesti haritlaste seas, kes teatasid, et räägivad hoopis eesti keeles. Eesti rahva ärkamist ei saanud enam peatada ning 1884ndal aastal Otepää kiriklas valiti rahvuslipp.

Sellel hetkel tuli loengus mõttekoht: kuidas sellised olukorrad tekivad? Antud olukorras oli Velliste meelest kindlasti väga mõjukaks faktoriks sõda Jaapani ja Venemaa vahel, mistõttu viimane nõrgenes tunduvalt. Vene impeeriumit ei peetud enam võitmatuks ning esimene kord tekkis TÜ ees kähmlus rahvuslipu pärast vene tudengitega. Vene keisrikoda oli palju leebemaks muutunud. Rahvale anti vabamad otsused, mille tulemusena lubati näiteks erakoole (Miina Härma Gümnaasium). Velliste tõi välja huvitava n-ö tolleaegse mentaliteedi, mille kohaselt haritud naised sünnitavad lapsi ja harivad neid lapsi eesti keeles. Selline robustne järeldus tasus tema meelest end lõpuks ära.

1917. aasta veebruarirevolutsioon oli järgmine tähtis punkt, mille esineja välja tõi, sest tolleks hetkeks oli Vene impeerium täiesti jõust tühi. Saabus aeg, mil meie eliit sai võimaluse. Vene eliit hakkas pidama kõnesid revolutsiooni auks. Eesti saadikud olevat peale kõnesid kuulamist otsustanud Venemaalt lahkuda, sest nende meelest oli selle riigi põhjakäimine selgemast selgemaks saanud. Samal ajal korraldasid eestlased Petrogradis rongkäigu, mille jooksul nähti lõpuks suurt eestlaste massi, mis impeeriumi pealinnas viibis. Sellel teguviisil oli põhjapanev mõju, kuna selle aktsiooni tulemusena saadi rohkem õigusi nagu näiteks Eestimaa kubermangu komissari ameti loomine, mis anti Jaan Poskale.

Tegemist oli muutuste ajaga. Kas tõepoolest võib juhtuda selline asi, mida Juhan Liiv luuletas “aga ükskord Eesti riik!"?

Venemaal said võimu enamlased, mis oli täiesti ettearvamatu. Keegi ei suutnud aimatagi, et nii hulluks läheb. Eesti poliitikud Estonia seltsi ruumides kogunesid salaja ja arutasid, et päris keeruline on kujunenud olukord impeeriumis. Esimest korda tuli tõsiselt kõne alla, et äkki peaks iseseisvuse välja kuulutama. Soomest saadi eeskuju. Trotski pidas Saksamaaga läbirääkimisi, tegi imeliku kokkleppe, mille järgi Venemaa ei sõdi, aga ei lepi allaandmistingimustega ka. Saksa väed kihutasid edasi ning 24. veebraril olid nad Tartus. Pärnus iseseisvuse väljakuulutamine toimus Endla teatri rõdult. Eriti tähtis oli iseseisvuse väljakuulutamise juures ka eelnevalt saadud luba luua eesti rahvusväeosasid. Tähtsal kohal terves vabadussõjakonfliktis oli eesti poiste võime seista oma esiisade õlgadel ning näha kaugemale, kuni silmapiiril on see eesti riik.

Inimese kui liigi seisukohalt on noorem põlvkond kõige parem, tuletas oma jutust Velliste. Kiiresti ja otsustavalt tegutseti, muidu poleks võidetud. Julgusest jäi samuti palju puudu. Pätsi valitsus organiseeris mobilisatsiooni. Kui see oli vabatahtlik, siis saadi ainult 800 meest, kuid sunniviisiline mobilisatsioon tõi kokku vajaliku väe. Mehed, kellel oli sõjakogemust, aga vähe varustust ja usku, organiseeriti kiiresti väeosadesse. Pöörde tõi briti laevastiku saabumine Tallinna lähedale pärast kahte nädalat vabadussõja puhkemist, mis andis eestlastele ka rahvusvahelist tuge. Siis tulid soome vabatahtlikud laevaga ning küsisid: “Missä on rindama?”, selle asemel et pärida, kus hotell on, nagu tänapäeval nende turistidel kombeks on. Kolme kuninga päeval toimus vastupealetung punaste vastu, mis mõjus neile tohutu üllatusena. Soomurongide abiga vabastati Tartu ning sõda muutus eestlastele lõpuks nii soodsaks, et saadi väga head rahutingimused.

Eelviimase punktina räägib Velliste Eestist Teise maailmasõja ajal. Stalin kutsus Balti riigid ükshaaval enda juurde. Tolleaegne Eesti vabariigi välisminister Karl Selter esindas Eestit seal. Molotov saatis ta Stalini juurde, kes kurtis raskete aegade üle. Jutuks tuli Eesti panus, mille kohta Stalin andis teada, et punaarmee tahaks oma vägesid sinna paigutada. Polnud erilist valikut. Soome oli juba teatanud, et sõja puhkemisel ei saa ta aidata ning peab kõrvale jääma. Toompeal kogunes poliitiline eliit, aga aega anti kõigest mõnikümend tundi otsustamiseks. Erinevus oli Soome ja Eesti vahel oli see, et Soome meelest Stalin bluffis. Eestlased aga tundsid NSV Liidu juhti ning teadsid, et ta ei kohkuks mingil juhul jõudu kasutamast.

Velliste tõi välja oma võitluse selle nimel, et Toompea lossi Kuberneri aeda pannaks Pätsi mälestusmärk. Kas Päts pole seda ära teeninud? Praegusel hetkel saab ta peamiselt sõimu, samal ajal kui teisi tolleaegseid riigimehi austatakse. Pätsi plaan oli Velliste meelest olla aja võitmine ning sellega ka elude säästmine. Tolleks hetkeks oli saadud andmed Beriilinist, mille järgi oli sõda Saksamaa ja Venemaa vahel kõigest aja küsimus. Sellele lisaks oli punaarmee midagi täiesti muud kui 20ndatel. Oleks siis selleaegne valitsus pidanud laskma inimestel surra, kuna sellest oleks saanud parema loo/müüdi? Silmakirjalikud ja mugavad inimesed väidavad, kuidas nemad oleksid ise sel ajal käitunud, kuid neid polnud otsuste tegemise ajal kohal. Kui oleks aga teine tee valitud? Võib-olla sõimaksime me selleaegseid riigimehi sellegipoolest, aga nüüd hoopis hoopis sõja alustamise pärast. Ajaloolistele isikutele omistatakse tihtipeale aga tänapäevased hoiakud. Kõige suurem täppisteadus on tagantjärele tarkus - Aaviksoo. 

Viimase mõtteterana mainis Velliste, et esimene Eesti aeg kestis 24. veebruarist 1918  kuni 1940. aasta 17. juuni. Meie esimene vabariik kestis 7890 päeva. Kaua on see nüüd kestnud? 27. märts 2013 sai praegune vabaduspõli kauemaks kui eelmine. Palju päevi oleme aga elanud võõra võimu all? Millal koidab päevpäev, mil vabana elatud aeg on kestnud okupatsiooniajast rohkem. 30. novembril 2021 saame seda tunda. Kuidas oleks aga võimalik tulevikumaailmas ellu jääda? Trivimi Velliste illustreeris oma viimast punkti Lennart Meri mõtteteraga: “Eesti suur eelis on, et ta on väike ning saab kiiresti muuta kurssi ja kähku otsustada, mida suurriigid ei saa.” Vaja on kasutada seda eelist. Kas on aga oht liikuda tagasi 19. sajandi punkti, kui oli uhke rääkida saksa keeles? Äkki on inglise keel uus saksa keel? Mõiste “meie” muutub vaesemaks, kui kaotame ühise eesti keele. Velliste pani lõpetuseks kõigile südamele, et just meie oleme selle rahva eliit ning meie otsutame, mis hakkab juhtuma. Järgneva üleskutsega algas küsimuste voor: kui me vaid igal esmaspäeva hambaid pestes mõtleksime, mida mina saaksin teha uuel nädalal, et sellest oleks Eestile kasu? Kui kõik mõtlevad eesti noored nii teeksid? 

Kas mitte vaikiva ajastu eest peaks Pätsi jätma ilma mälestusmärgist?

Velliste soovitab kõigil lugeda üht tema arvamusartiklit, kus ta käsitles seda sama teemat.  1934. aasta oli kõige kerulisem aeg Pätsi elus. 12. märts 1934. oli ränga majanduskriisi aeg, sest siis oli vapside liikumine kui tüüpiline populistlik poliitika, mida võib kõrvutada saksa ja itaalia fašistlike liikumistega. Riigikogu oli ise otsustanud, et riigipeal on võimalik erivolituste abil kehtestada eriolukord ehk Päts tegutses eesti demokraatia tolleaegsetes piirides. Tõnisson kehtestas tegelikult esimesena kaitseseisukorra 1933. aastal. vapsid said lõpuks valimistel vähe hääli, aga nende põhiseadus võeti vastu. Selle tulemusena läksid nad närvi ning hakkasid ähvardusi loopima. Plaaniti isegi võimu ülevõtmist vägivallaga. Märtsiks oli ühiskond polariseerunud. Sotsid ja Tõnisson leidsid, et vapse tuleb takistada. Kas Pätsi otsus põhiseadusele tuginedes kaitseseisukord kehtestada oli halb? Kas vapside ähvardused olid piisavalt tõsised? See on väga vastuoluline teema. Ajaloolane Jaak Valge sõnul oli kõik juriidiliselt korrektne, aga ei oleks sellegipoolest tohtinud teha. Tegemist on aga ikkagi kõige vaieldavama peatükiga Pätsi eluloos. Paljud ei tea aga väikseid fakte, nagu näiteks seda, et Tõnisson avaldas tunnustust Pätsile koos sotside ja kirjanike liiduga pärast eriseisukorra kehtestamist. Lõppude lõpuks nentis Velliste, et liiga vähe inimesi teavad detaile ja kiputakse klišeesid kasutama.

Kuidas Pätsile see ausammas teha?

Pool kulutustest kataks Eesti riik ja teine pool korjandusega rahva hulgas näiteks? Ilmselt interneti teel erinevate annetuste näol. Velliste arvates peaks vanematele inimestele Päts rohkem korda minema. Selle korjanduse juures peaks kindlasti olema ka selgitav tekt, mis peaks olema ülimalt täpselt koostatud, et vaigistada paljusid levinuid valearvamusi Pätsi kohta. 

Kui tänapäeval läheks konfliktiks ja ajalugu korduks?

Suur eelis: Lennart Meri: “Meil on ainult piiratud võimaluste aken: NATO ja EL.” Meil on vedanud, et saime sinna, kuid pole olemas 100% garantiiga kindlustuspoliisi. Mis olukord on reaalne järgnevatel aastatel? Konventsionaalne sõda, siis on isegi hästi läinud. Sellisel juhul rakendub artikkel 5. Meie eesmärk on heidutada, mil vaenlane ei tuleks. Probleemiks on kerkinud nüüd Krimmi näitel n-ö rohelised mehikesed. Järsku nad ilmuvad, käituvad imelikult. Äkki ilmuvad kohale kui kaitseliidu mundrites mehed. Probleemiks ongi imelikud meetodid, mille vastu on raske ennast valmis seada. Sõda muutub pidevalt ja raske on selles valdkonnas ekspert olla.

Eesti keel võtab laensõnu, kas see on liiga suur probleem eesti kultuurile? Kas tegemist pole mitte möödapääsmatu protsessiga?

Olukord võib sarnaneda 19. saj olukorrale. Kui me aga ahendame teadlikult keelekasutust, kuidas see siis edasi läheb? Mis on meile keelekasutuse kohalt siis oluline? Öeldakse, et konkurentsivõimeline peab olema. Kuhu me aga tahame jõuda? Kas tahame rohkem kasumit, on see oluline või on tähtis, mis keeles me oma lastega räägime? Küsimus on sisemises valikus, mis ei allu ratsionaalsele mõtlemisele.  

 

Konspekti koostas Randon Värsi

12.09 
David Vseviov
"Kuidas mõtestada minevikku?"