27.09 Katrin Merike Nyman-Metcalf

Katrin Merike Nyman-Metcalf on eestirootslane, spetsialiseerudes oma töös rahvusvahelisele meedia ja telekommunikatsiooni õigusele. Hetkel on ta TTÜ tehnoloogiaõiguse õppetooli professor, kuid varasemalt on ta osalenud näiteks käinud Rootsi valitsuse eksperdina Bosnias meedia-, telekommunikatsiooni ja inimõiguste valdkondade seaduste koostamisel, oli aastatel 1990-1992 Eesti eksiilvalitsuse riigisekretär

Loengus tuli teemaks Eesti võimalused panustada teiste riikide e-teenuste ülesehitusse. Räägiti pikalt, millised riigid huvituvad peamiselt Eesti kogemusest ning ekspertarvamusest infotehnoloogia valdkonnas.

e-Riigi Akadeemia (e-Governance Academy, lühendina eGA). Tegemist on sihtasutusega, mille peamiseks eesmärgiks on infoühiskonna ülesehitamine. See asutus loodi MTÜna umbes 14 aastat tagasi ning pidi esialgselt reklaamima Eestit kui e-riiki, kuna välismaine huvi oli nii suur. MTÜ alguses töötas asutuses ainult 2-5 inimest, aga järk-järgult on organisatsioon kasvanud. E-riik ehk e- valitsemine ei koosne ainult avalikest digiteenustest, vaid igapäevastest valdkondadest nagu pangandus ja muud eraettevõtete poolt pakutavad teenused. Seda kõike tehakse digitaalselt, milles Eesti on üks arenenumaid, riike maailmas koos Singapuri ja Lõuna-Koreaga. Sealjuures on infotehnoloogiline arengu ühtedeks näitajateks ID-kaart ja digiallkiri, mis tähtsus seisneb selles, et neid saab isegi kohtus kasutada usaldusväärse tõendina menetlemisprotsessi käigus. Väga tähtis osa riikliku infosüsteemi töös on X-Road’i funktsioonil, mis loodi, et lihtsustada andmebaaside omavahelist suhtlust. Seda funktsiooni saab kirjeldada mõistega interoperabiilsus. Maailmas on vähe sellist digitaalset tsentraliseeritust nagu seda võib täheldada Eestis.

Infotehnoloogilise süsteem üks peamistest positiivsetest omadustest on sellise nähtuse nagu single point of failure vältimine, mis tähendaks ühe osa kokkuvarisemise korral terve süsteemi rivist välja löömist.

Kõige paremad lahendused on arengumaades ning postsovietlikutes piirkondades. Eesti on väga hea näide riigist, kes oskas oma olukorda ära kasutada. Inimestel oli tol ajal vähe poliitilisi traditsioone, mida alles hoida, seetõttu oligi suurem motivatsioon võimalus nullist alustada. Huvitav on sealjuures teada, et Soome tahtis Eestile kinkida tehnoloogiat peale iseseisvumist. Eesti keeldus ning hakkas ise tegema, kuigi eksperdid olid skeptilised. Vastandina võib siinkohal näiteks tuua riigid nagu Rootsi, kes on maha jäänud, sest paljud olid ning on ikka ülemineku vastu e-riigi suunas. Peamiselt kardetakse peale vanade tavade muutmise ka suurehulgalist töökohtade kadu. Neid hirme aga ei esinenud peale taasiseseisvumist Eestis. Meie riigiga sarnane olukord on praegu paljudes arengumaades. Leap-frogging on siinkohal sobilik mõiste kirjeldamaks protsessi, kus arenenud riikidest mööda hüpatakse, sest neil on juba toimiv administratsioon, mida ei taheta kärpida.

Probleemid ja küsimused. Eestit on kasutatud paljudes kohtades positiivse näitena leap-frogging’u efekti toimimisest. Huvi Eesti saavutuste osas on üles näidanud näiteks Fääri saared, aga neid riike on veel, sest e-riigi akadeemia on külastanud üle 50 riigi, et reklaamida oma projekte. Rootsi rahastab huvitaval kombel paljusid akadeemia projekte. India on sealjuures samuti väga huvitatud ning võiks seeläbi saada Eesti üheks suuremaks infotehnoloogiliseks partneriks. Mõni aasta tagasi oli Indial kogunisti plaan saata umbes 100 praktikanti Eestisse, et omandada uusi teadmisi. E-riigi akadeemia projekte võib leida ka Aafrikas, eriti Namiibias. Toetust leidub palju ning on nüüd antakse seda välja isegi arenguabi osana, et lihtsustada administratsiooni paljudes Aafrika riikides. Viimasel ajal on arenguriigid ise hakanud näitama initsiatiivi ning otsima vajalikke infotehnoloogilisi uuendusi, mida rakendada riigiaparaadis.

Namiibia sai aasta enne Eestit iseseisvaks, siis hakkas takistustega riigi ülesehitamine. Namiibia saatis mõned aastat pärast iseseisvumist delegatsioonid eelnevatesse riikidesse, aga Eesti meeldis kõige rohkem. Üks peamistest probleemidest Aafrikas ning eriti Namiibias on rahvastiku registreerimine, sest raske on minna sündi ja surma registreerima, kuna infrastruktuur on nii nõrk ja riigis on ohtlikud olud. Raskendavaks teguriks on näiteks tõsiasi, et Namiibias esineb juhtumeid, kus ühel inimesel on mitu nime ning isikut, kuna tegemist oli hea meetodiga ennast kaitsta aparteide ajal võimu käest. Samuti võisid mitu inimest kasutada ühte ja sama dokumenti, kuna ei viitsitud endale uut minna tegema. Keenias on aga teistsugused raskused: Kisuma provintsis abikuberner märkas, et ühiskonnas on palju noori, kes ei läinud edasi õppima kõrgemasse õppeasutusse, kuna vanematel polnud raha või halvad tulemused. Ta märkas, et riigil oleks rohkem tööd pakkuda, kui oleks parem haridus ning väljaõpe. E-riigi võimalused saaksid suurema tõenäosusega seda paremini võimaldada. Keenias proovitakse iseseisvalt laiaulatuslikult õpetada arvuti kasutamist ehk tahetakse seda oskust teha isegi maainimestele rohkem kättesaadavaks. Samas kardetakse, et see e-riigi süsteem võib jääda ainult linnaeliidile kättesaadavaks. Ideaalis peaksid pikemas perspektiivis tekkima ka e-riiki reguleerivad seadused. Siin võib näitena ära tuua Eesti, kus on seaduses isegi määratletud, et x arvuga inimestega asulale peab riigi poolt olema võimaldatud tasuta internetiga varustatud punkt.

Kas me aga usaldame valitsust piisavalt, et oma andmeid hoida paigas, kus valitsuse luureorganid saaksid neid vaatamas käia?

Paberi peal pole rahva andmed vähem ohtlikud kui digitaalsel kujul. Eesti.ee-st saab näha, kui mingi asutus on meie andmeid vaadanud. Paberi peal pole see aga kunagi kindel. Sealjuures hoiab ka andmekaitse inspektsioon silma peal sellel. Suurimaks prioriteediks on e-riigis läbipaistvus. Samas rõhutatakse, et rahval peab ennekõike olema suur usaldus oma riigi vastu.

Kas Ladina-Ameerikaga on kokkupuuteid olnud?

Mehhiko ja Brasiilia on kontakti otsinud, kuid ilma suurema koostöötaheta. Delegatsioonid on käinud vaatlemas, ainult Mehhikos on mingeid arenguid olnud. Õnneks on vähemalt Trinidadis palju e-teenuseid saadaval.

Kas e-teenustega saab korruptsiooni vähendada?

Absoluutselt, sest arvuti ei nõua raha oma otsuste eest. Kaheldav, kas korruptsiooni saaks üleüldse ära kaotada, aga kindlasti see väheneks. Kui aga saab ühes kohas kõik asjaajamised ära teha, siis väheneb ka paikade arv, kus nõuakse pistist. Sellised juhtumid on eriti sagedased Aafrikas, kus on tavaks käia mitmes institutsioonis, kui vajalik on tegeleda bürokraatlike protsessidega.

Missugustest teenustest on riigid enim huvitatud?

Esimesena e-teenuste peale läheb maksuamet, sest seda on tavaliselt kõige sagedamini vaja. Sellele järgneb e-viisa taotlemine, milles on eesrindlik olnud Armeenia, kus selline teenus on juba viis aastat saadaval olnud.

Kas suurte riikide puhul on see e-teenuste rakendamine raskem?

Tehnoloogiliselt pole tegemist raskema ülesandega, peamine mure seisneb ikkagi suurte riikide mentaliteedis ning traditsioonides, mis ei luba olemasolevat süsteem hakata ümber ehitama.

Kas tellitakse inimesed, kes lähevad ja loovad e-riigi jaoks vajalikud tingimused või võetakse inimesed kohapealt?

Eelistatakse kohalikke kaasata. Alguses võetakse kohaliku saatkonnaga kontakt. Kontakt võib väga juhuslikult tulla, soovitatakse tulla alguses Eestisse vaatama, mille järel korraldatakse külalistele kursusi ja viiakse kurssi erinevate projektidega, mida e-riigi akadeemia pakub. E-riigi akadeemias on praeguseks 15 inimest ehk pole palju, keda pidevalt saata välismaale.

Eesti seadused jälgivas EL direktiivi. Kuidas Eesti seadused võivad piirata õpetusprotsessi aasia riikides näiteks?

Juristid tavaliselt pelgavad tehnilisi asju, samas IT-inimesed on rohkem avatud ning teevad suurem entusiasmiga koostööd. Tavaliselt seadused ei piira e-riigi rajamist, kui puudub rõhuv ning ebakompetentne valitsus. EList väljaspool ei eksisteerigi erilisi andmekaitseseadusi, mistõttu pole mõtet karta juriidilisi raskusi välismaal. Muidu on EL seadused andmekaitse kohta väga heaks eeskujuks, kuna on mõeldud tervele riikide rühmale korraga ning pole ainult ühe riigi eeskujul loodud.

Konspekteeris Randon Värsi