27.03 Matti Maasikas

Märtsikuu viimase loenguga kostitas Suurt Ringi Välisministeeriumi Euroopa küsimuste asekantsler Matti Maasikas. Eesti eesistumise ajal vastutas ta Euroopa Liidu institutsioonide vaheliste suhete eest ning hetkel juhib Ühendkuningriigi Euroopa Liidust väljaastumise läbirääkimise riigisisest töörühma.

Alustades kirdenurgast kattub Euroopa Liidu piir Soome idapiiriga, jätkub Balti riikide, Poola, Slovakkia ja Ungari idapiiri mööda. Seejärel kulgeb pikki Musta mere rannikut, läbi Bosporuse ja Dardanellide, põikab vilksamisi itta ja hõlmab ka Küprose ning jätkub lõunas Aafrika põhjarannikutpidi. Läänes kattuvad Euroopa Liidu äärealad mandri kaugeimate tippudega. Veel jäävad liidu piiridesse ka Suurbritannia ja Iiri saar. Põhjas kulgeb majandus-poliitilise liidu piir mööda Taani läänerannikut ja Norrat ning Rootsit lahutavat joont mööda. Jõudnud tagasi alguspunkti tuleb nentida, et nii-öelda tegeliku Euroopa kui maailmajao piir on oluliselt kaugemal. Kas Euroopa Liit laieneb või on ta piirid kivisse raiutud?

Luhtunud laienemised

Senimaani on Euroopa Liit laienenud kuuel korral. Kuigi pikaaegsemad liikmed võivad konservatiivselt uute laienemiste vastu olla, on liit siiski progressiivsusele orienteeritud klubi. Euroopa Liit on eelkõige rahuprojekt, mis pole veel täiust saavutanud. Ent rahuprojektis osalemiseks peavad olema täidetud hulk tingimusi. Seetõttu jääbki laienemine väiksematesse riikidesse haldussuutlikkuse, EL seaduste kohaldamise taha. Haldussuutlikkuse teema püstitati 2000ndate alguses, kui Eesti pürgis ELi, Brüsselis kardeti, et oleme liiga väikesed, et EL seadust kohaldada. Praegu on samad hirmud seoses Montenegroga. Samas ei pruugi liitumine soikuda või katkeda vaid majandusliku või haldusvõimekuse tõttu. 1960ndatel Euroopa Majandusühendusele liitumistaotluse esitanud Türgile anti Majanduseühenduse järglase, Euroopa Liidu, kandidaadistaatus alles 1999. aastal ning läbirääkimisi alustati kuus aastat hiljem. Läbirääkimisprotsessi iga viimsegi peatüki avamine ja sulgemine tuleb otsustamisel vastu võtta ühehäälselt, sest Euroopa Liit on vabatahtlik klubi ja see kätkeb endas klubis olevatele riikidele liidu suurimat tugevust. ELi liikmeks astumisel tähendab vabatahtlikkus teadlikku ja suveräänset otsust loobuda mingis osas oma vabadustest, alustades põllumajanduse korraldamisest ja lõpetades raha vermimisega. Liikmekspürgijatele võib ühehäälsuse näida suurima veskikivina. 2009. aasta lõpus blokeeris Küpros kuus peatükki Türgi liitumiskõnelustel. Alates 2010. aastast pole ühtegi peatükki avatud. Türgi-suhte üle strateegiliste valikute tegemine seisab ELil alles ees. Välispoliitiliselt pole Türgi liitumise vastu veenvaid argumente, sest suurerahvaarvulise ja sõjaliselt võimeka Türgi liikmelisus tohutult keerukas piirkonnas lahendaks nii mõnegi täna ELi laual oleva küsimuse. Türgi liitumine lõpetaks Euroopa Liidu kuvandi kristliku klubina, mis aitaks kaasa suhetele teiste islami  riikidega. Samuti pole naabri liitumisele vastu Kreeka, kuid just Lääne-Euroopa tugitalad, nagu Prantsusmaa, Saksamaa või Austria seisavad Türgi ELiga ühinemisele avalikult vastu. Türgile osakssaanud kohtlemine  on hirmutanud ka muid kaugemaid riike nagu näiteks  Iisraeli liikmetaotlust isegi mitte esitama, hoolimata faktist, et kolm põhikriteeriumit (õigusriigi, demokraatia ja vabaturumajanduse olemasolu) on täidetud.

Tuhka pähe

Euroopa Majandusühenduse loomisega 1957. aastal loodeti lahendada muist välipoliitilisi ja majanduslikke probleeme ühiselt. Eriti 21. sajandi hakul on siginenud siseriiklike takistusi, mille lahendamisele on EL kaasa aidanud.  2010, eurokriisi puhkedes sai EL näiteks jahmatusega teada, et Kreeka pole kunagi mõnd Euroopa Liidu liikmelisuse reeglit täitnud, ükskõik milline valitsus on võimul olnud. Seeläbi on Kreeka majanduslikult vähem suveräänne, arvestades alates 2010. aastast pakutavaid abipakette. Siiski on säilinud lootus 2018. aastal abipakettidest lahti saada. Kuid kuidas osutada vabatahtlikus klubis viisakalt kellegi sobimatusele? Filosoofiline küsimus esimese kivi viskamisest jääb lõksu rahuprojekti ja viisakuse kammitsatesse. Üsna jõuliselt on aga osutatud Poola probleemile, sest see raputab üht põhisambaist, põhiväärtust. Ühtpidi on Euroopa Liidus kõik võrdsed, kuna on liikmekssaamiseks täitnud samad tingimused. Aga on fakt, et näiteks Belgia või Prantsusmaa valijad küsivad oma valitsuselt  tihti, kuidas on tekkinud olukord, kus kuulutakse samasse vabatahtlikku klubisse õigusriigi norme rikkuva Poolaga?

Piirid on alati geopoliitika, geopoliitika on alati ajalugu

Financial Timesi kolumnist Simon Kuper kirjutas 2014. aastal: History in the west often serves as entertainment, something to enjoy from a comfortable distance, rather like a horror movie. In the Balkans, though, history is fresher, more vicious, always about to jump out and bite the present. Balkani võib selles lauses ka Baltikumiga asendada. Eesti ajalugu on palju värskem ja reaalsem kui pikkade demokraatlike traditsioonidega riikide ajalugu. Muist Siberisse küüditatuist on veel elus ning tunnetasid Ukraina ründamist ja Krimmi annekteerimist kardinaalselt teisiti võrrelduna Euroopa pikema omariiklusega riikidega.. Laienemisvastane konservatiivne meelsus on põhjendatud teistsuguse ajalootunnetusega, mis on inimlikult mõistetav. Konservatiivne mõttelaad viis prantsuse presidendi Charles de Gaulle’i  Ühendkuningriigi liitumise vetostamiseni 1960ndatel. Kümnend hiljem ei soovitanud Euroopa Komisjon alustada liitumisläbirääkimisi Kreekaga, kuna riik polnud sugugi valömis. 1980ndatel kardeti, et Hispaania ja Portugai põllumajandussektor neelab kõik EL toetused ja vanemad riigid jäävad ilma. . Põhjamaade, Soome ja Rootsi, liitmisambitsioone taheti ohjeldada eraldiEuroopa majanduspiirkonna loomisega,. Kulisside taga nimetati neid ka põhja barbariteks (les barbares du nord).

Lühikesed demokraatlikud ja omariiklikud traditsioonid kajastuvad seaduste mõistmises. Eelmise aastatuhande lõpul, kui endise Saksa Demokraatliku Vabariigi poliitikud olid liitunud ühendatud Saksamaa poliitskeenega, täheldati, et nad kasutasid mõisteid sõna-sõnalt. Sõnavabadus tähendas neile (ja tähendab tükati meile praegu) igaühe õigust ükskõik kus, ükskõik kuidas öelda või kirjutada. Lisaks sõnavabadusele võetakse sõnasõnalt ka koalitsiooni võimu. Häälte enamusega langetatud otsus võib küll olla legitiimne, kuid opositsiooni arvestamata mõjuda laastavalt nii ühiskondlikule moraalile kui ka demokraatiale üldiselt. Turumajandus Euroopa Liidus pole vaid kõigi õigus vabalt kaubelda. Turumajanduse juurde käivad ka kohustused kõigiga arvestada ja jääda reeglite ning viisakuse piiridesse. Traditsioonide nappuses oli 2004. aasta liitumine märgiline. Eales varem polnud liitunud korraga nii palju nii lühikeste demokraatlike tavadega riike. David Cameroni jaoks tähendasid need samad riigid ka lühikeste vabaturumajandustraditsioonidega riike, ent Ühendkuningriigi majandusele kujunes see kasulikuks, kuna rakendati kohe inimeste vaba liikumise printsiipi. 2004. aasta liitumise võib julgelt kanda missioonitundega poliitikute märkimisväärsemate tegude hulka. Eesti ei olnud veel päris valmis, ükski liituv riik pole kunagi päris valmis olnudseadused olid kehtestatud, aga nende järgimine praktikas polnud veel kinnitust leidnud.

Eesti pooldab järgmist laienemist, sest oskame mõista Lääne-Balkani väikeriike. Laienemispoliitika on muutnud suurt osa kontinendist paremaks. Riigid on tulnud läbi reformide kadalipu, et saada osaks millestki suuremast. Seejuures tundub kohati ka eestlastele, et käitume liiga viisakalt ja võtame kõik ELi otsused alandlikult vastu. Just selleks puhuks ongi tarvis konservatiivset meelt – et mitte muutuda vabatahtlikust igamehe klubiks. Eesti on järgmise laienemise poolt, sest uus laienemine nihutaks Euroopa piire idapoole. Selleks aga, et Ukraina liituks ja Euroopa Liidu piirid lükkuksid ida suunas, on tarvilik laienemine Balkanile. Balkanile saab laieneda alles siis, kui EL tunnetab, et on võimeline neid ja hiljem ka Ukrainat ning Gruusiat kaitsma.

 

Küsimused

  1. Mida mõeldakse lausega: „EL peab olema võimeline oma liikmeid kaitsma? EL pole ju sõjaline liit.

Euroopa Liidus  riike, mis mõistavad jõu keelt. Need on endised suurriigid, koloniaalimpeeriumid. Euroopa Liit jääb ühenduseks, mis peab vajadusel oma liikmete eest seisma ka jõuga, kui tarvis.

  1. Eesti huvides on luua puhver enda ja Venemaa vahele. Kuidas investeerida Ukrainasse arvestades fakti, et see on väga pikaajaline investeering?

Ukrainasse peab investeerima nii, et nad saaksid Euroopa sarnaseks. Brüsselist saadavatest rahaülekannetest on olulisem Euroopa turg, mis pakub majandusele kasvulava. Selleks aga tuleb saavutada teatud majanduslik tase. Seega on tähtis elavdada Ukraina majandust.

  1. Kes on hetkel perspektiivikaim liituja ja millal ta võiks liituda?

Läbirääkimiste osas Serbia ja Montenegro. Türgiga lähiaastatel läbirääkimistes muutust ei nähta. Albaania ootab kutset. Kosovo ja Bosnia on küsimärgi all. Junckeri sõnade kohaselt tema presidendiajal ajal laienemist ei toimu. Lääne-Balkanil suhtuti uudisesse eshatoloogiliselt ega nähtud enam põhjust pingutada. Samas hiljem mängis Juncker mõttega anda Serbiale ja Montenegrole liitumiskuupäev 2025. aastaks. Tehniliselt pole aga võimalik läbirääkimisi kiirendada.

Kõigi potentsiaalsete kandidaatide kahepoolseid probleeme pole võimalik ilma ELi vahendamiseta lahendada. Näiteks Makedoonia nimeküsimus, mida pole suudetud siluda alates 1993. aastast. Ilma ELi vahendamiseta ei saa ka Lääne-Balkan liituda. Aga kui nad liituvad, teevad nad seda tõenäoliselt koos.

  1. Kas Serbia puhul on eelduseks Kosovo tunnustamine?

Serbial on valik liituda ELiga ilma Kosovota või mitte liituda ELiga ilma Kosovota.

  1. Kas EL liikme ja mitte-liikme staatuse vahel on ka siirdevariante?

Vahevariante on mõeldud. Idapartneritega on loodud majandusruum, ehitatakse ühendusi. Majanduslik integratsioon aga siseriiklike reformide motivaatorina ei tööta. ELi ühinemiseks vajab riik selget perspektiivi ja peab rahvale kindlustama nö. „prääniku“. Eurointegratsiooniga seotud reforme saab rahvale müüa vaid „prääniku“ olemasolul. Näiteks maksab EL circa 100 miljonit eurot aastas Bosniale euroreformide läbiviimiseks, kuid Bosnia ei muutu oluliselt euroopalikumaks, sest stiimul on aastast aastasse sama.

Seda küsimust arutatakse intensiivselt ka Lääne-Euroopa akadeemilistes ringkondades, aga siiani on praktika näidanud, et hea teooria tihtipeale ei rakendu.

  1. Türgi on ligi 50 aastat pürginud ELi liikmeks. Kas põhjus, miks Türgi pole liikmeks saanud on Armeenia genotsiid või Küprose mitte-tunnustamine?

Endine Türgi peaminister Ahmet Davutoğlu on väitnud, et integreerumine ELi on osa Türgi moderniseerimisprotsessist, mis on kestnud juba 200 aastat. Türgi ei moderniseeru nii kiiresti kui Euroopa riigid arvestades tema suurust ja üldist madalat elatustaset.

ELi saamiseks  peavad nad  ühel hetkel Küprost tunnustama.

Euroopas tuntakse, et türklased ei ole eurooplased. Sarnaselt albaanlastele on nad moslemid, aga albaanlasi on kolm miljonit. Integratsioonis mängivad rahva usulised väärtused olulist rolli.

Türgi ei saa enne liikmeks, kui president Erdoğani valitsus oma poliitikat muudab, sest hetkel läheb see vastuollu ELi poliitikaga.

  1. Kuidas hoida Türgiga häid partnerlussuhteid, kui EL on andnud neile valguse tunneli lõpus, mis on peaaegu kustunud?

Kuni viimase ajani on mõlemad pooled, nii EL kui Türgi näinud, et valgus tunneli lõpus püsib. Nüüd on türklased ise, prantslased, sakslased, austerlased ja viimastena taanlased selgelt väitnud, et tuli on kustunud. Hiljutine EL retoorika sõnastab selgelt, et Türgi ei saa enne kõigi tingimuste täitmist ELi.

Ühendkuningriigi tulevikusuhe EL-iga  võib teoreetiliselt pakkuda ka Türgile vahestaatuse kui saavutatakse sügav vabakaubandusleping ning tihe koostöö välispoliitika alal ELiga.

EL ei mõtle geopoliitiliselt ega jõukategooriates kui asi puudutab potentsiaalsetele liikmetele „ei“ ütlemist. EL lähtub rangelt liikmekandidaadi tahte põhimõttest. Kui mõni riik tahab saada ELi liikmeks, alustab ta protsessi, kui riik soovib loobuda liikmelisuse taotlemisest, lõpetab ta ise läbirääkimised, mitte EL. Siinkohal on terav vastasseis president Erdoğaniga, kes on kindel, et EL peaks pöörduma Türgi poole öeldes, et Türgit kui riiki ei soovita klubisse vastu võtta. Üheltpoolt on ELi printsiip ise läbirääkimisi mitte lõpetada väga tugevalt juurdunud vaba- ja heatahtliku klubi dogmadesse, ent teiselt poolt väljendub selles ELi välispoliitiline nõrkus.

  1. Kas „präänikupoliitika“ on ammendunud? Millised on alternatiivid prääniku puudumisele?

Alternatiive pole. Serbia jaoks ei suuda Venemaa olla alternatiiv, ei poliitilises ega majanduslikus mõttes. Balkani väikeriikidele saab EL olla ainus tõmbekeskus. Sama kehtib tegelikult suuresti ka Türgi puhul.

  1. Millised on perspektiivikad majanduslepingud? Kas Atlandi-ülene kaubandus- ja investeerimispartnerlus (TTIP) on lõpetatud?

Ukraina, Gruusia ja Moldova on sügavas ja kõikehõlmavas vabakaubandusalas (DCFTAs). Kuid DCFTA täielikuks toimimiseks peab Ukraina vastu võtma ja rakendama 368 EL õigusakti, mis käsitlevad peamiselt EL standardeid. Nende rakendamine muudaks Ukraina palju euroopalikumaks. Idapartneritele ja Lääne-Balkani riikidele on kaubandusleppeid pakutud. Euroopa Komisjoni kümnes president Romano Brodi pakkus välja, et idapartnerid ja Lääne-Balkani riigid võiks võtta liikmeteks laskmata neil hääletustel osaleda.

  1. Kuigi liikme vastuvõtmiseks peab konsensus niigi olema ühehäälne, siis kas ELi juhtival parteil on selles oma roll mängida? Ning milline osalus on liikmekandidaadi juhtival parteil?

Prantsuse ja saksa sotsiaaldemokraadid on Türgi liitumise osas tunduvalt positiivsemalt meelestatud kui konservatiivid. Prantslased toetasid Albaania kauaaegset peaministrit ja presidenti Sali Bersihat, kuna ta oli frankofoon. Parteilisus ja kuuluvus mängivad maailmas suuremat rolli, kui esialgu tundub.

  1. Kuivõrd tõenäoline on Moldova liitumine arvestades probleeme Transnistriaga?

Enne Eesti liitumist oli õhus piirileppe ratifitseerimisküsimus. Küsimus langes siiski ära, sest EL mõistis, kelle taga küsimuse lahendamine seisab. Kui ühel hetkel peaks minema Moldova liitumiseks, siis küllap EL teab, kelle süül Transnistria konflikt tekkis ja siiani vindub.

  1. EL loodi lahendamaks välispoliitilisi probleeme. Kui Ühendkuningriik EList lahkub, siis kas on võimalus, et Iirimaal kerkivad taas probleemid usulahkude vahel?

Sõda on kohutav, aga kodusõda veel kohutavam, sest sõja lõppedes naasevad ellujäänud kodumaale, aga kodusõja lõppedes naasevad vastaspooltel ellujäänud naabritena. Ühendkuningriigi lahkudes EList peab püsima jääma hetkel kehtiv 1998. aastal sõlmitud Suure Reede leppe kohane kord. Kui Põhja-Iirimaa ja Iirimaa vahele peaks tekkima väljaehitatud piir ja okastraat, meenuvad kõige jubedamad mälestused.

  1. Saades ELi liikmeks, ei ole võimalik kohe saada Schengeni liikmeks. Mida peaks EL tegema, et Bulgaaria ja Rumeenia saaksid liituda Schengeni ruumiga?

Tehnilised tingimused on mõlemal riigil täidetud, ent liitumisveteranidest poliitikud Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Hollandist ei usu Bulgaaria ja Rumeenia toimivasse õigusriiklusesse. Nenditakse ka, et Bulgaariale ja Rumeeniale anti liitumiskuupäev liiga rutakalt. Kuigi ükski riik pole liitumisel 100% valmis, levib arvamus, et Bulgaaria ja Rumeenia olid tegelikkuses vähem valmis, kui nad väitsid end olevat. Eesti eesistumise ajal tüüris siseminister Anvelt arutelu bulgaarlaste, järgmiste eesistujate suunas lubamaks neil oma eesistumise ajal panna päevakorda Bulgaaria ja Rumeenia Schengeniga liitumise küsimus.