23.10 Merle Pajula

Katre Sai: Kokkuvõte Merle Pajula longust

Teisipäeval, 23.oktoobril 2012 külastas Rahvusvaheliste Suhete Ringi välisministeeriumi poliitikaosakonna planeerimise ja analüüsi büroo direktor Merle Pajula rääkides teemal "Kuidas on kujunenud Eesti välisesinduste võrgustik ja kuidas ta toimib".

Pajula alustas rõhutades välisesindajate suurt tähtsust esindades tervikuna Eesti riiki ja ühiskonda. Ta lisas, et kuigi välisministeerium toetab esindajad infopakettidega, siis on vajalik info otsimine iseseisvalt vastavate riikide kohta, et olla pidevalt toimuvaga kursis.

Eesti Vabariigi Välispoliitika põhiline eesmärk on julgeoleku tagamine. Välisesindajad peavad seega alati kohal olema, kui arutluse all on Eesti julgeolek ning arutelu on võimalik suunata Eesti julgeoleku suurendamiseks. Diplomaadid on aegade algusest olnud „kaupmehed“, kes üritavad läbirääkimistel saavutada oma riigi jaoks parim võimalik.

Konsulaartöö mõte pole seega vaid inimeste liikumise lihtsustamine erinevais paigus maailmas, vaid kasvanud on ka tänapäeval aina suureneva väliseestlaste hulga eluolu parandamine ning võõrsile kolinute aitamine. Pajula rõhutas, et kuigi EL on lihtne liigelda, siis mujal maailmas on inimeste aitamine tunduvalt keerulisem ja aeganõudvam.

Välisesindajad vastutavad osaliselt ka Eesti maine eest ning omavad suurt rolli inimõiguste ruumi laiendamisel, stimuleerides kohalikku ühiskonda parandamaks parima võimaliku piirini erinevate õiguste täitmist (tähtsustades eriti inimõiguste rolli).

Merle Pajula selgitas, et EV loob esindused peamiselt nendesse riikidesse, millega on meil tihedaimad sidemed. Selles osas pole Eesti teistest riikidest erinev – saatkonnad on tähtsaimad naaberriikides, suurte partnerite keskustes ning EL/NATO riikides (kasvõi ainult üks diplomaat ning tema abi). Väikseimat võimalikku diplomaatide meeskonda suudab Eesti siiski enamuses EL riikides säilitada. Tulevikus peaks Pajula arvates vaatama kaugemale tulevikku ning rajama esindused uutesse sihtpunktidesse (nt Indiasse kui kiiresti areneva majandusega riiki).

Pajula leiab, et kuigi riigi eesmärgid muutuvad, ei tohiks siiski lähemate välisesinduste tähtsust alahinnata. Ehkki lootused India suunas on suured, siis vajalikul hulgal ettevõtjaid, kes riskiks India turule sisenemisega, nii palju ei ole. Seetõttu tulebki endiselt palju tähelepanu pöörata nt Saksamaa, Soome ja Rootsi välisesinduste tööle.

Pajula selgitab, et uus lähenemine on kasutada teiste riikide saatkondi, et oma välisesindajad saaksid ennem saatkonna loomist „maad uurida“ ning kindlustada oma huvide täitmiseks vajalikud sidemed kohalikega (nt hetkel Indias, Brasiilias). Ta lisab, et mõned välisesindajad on saadetud ka vastavalt nõudlusele (nt välisesindaja Kabulis, Sydneys), kes aitavad meil Eestis olla paremini kursis kohalike sündmuste ja suundumustega. Kohapealne diplomaat aitab jälgida, et lepingud jms toimiks täpselt nii nagu kaugel Eestis eeldatakse ning kokku on lepitud.

Uus vahend säilitamaks teiste riikidega häid suhteid on ka „visiteerivate saadikute“ kasutamine, kes elavad küll Eestis, kuid kellele visiteeriva saadikuna võimaldatakse püsiv töökoht, vahendid ja toetus, et külastada aeg-ajalt oma sihtriike ning sõlmida kohalikega suhteid (hetkel üks visiteeriv saadik Kagu-Aasias ning teine Balkanil).

Möödunud aastal tulevikku prognoosides peeti kõige tähtsamaks mitte kahjustada olevasolevaid sidemeid. Seda ilmselt siiski mitte välisesindajate töö läbi, vaid peamiselt saatkondi sulgedes ning diplomaatide hulka vähendades. Pajula kinnitas, et suurim katsumus ootab meid kindlasti ees olles EL eesistujamaa aastal 2018 ning kuigi Eesti kandideerib ka Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks, siis ei pruugi isegi väga läbimõeldud ning hea kampaania tagada kohta valitute hulgas nagu võisime näha Soome näitel.

Konspekteeris Katre Sai

12.09 
David Vseviov
"Kuidas mõtestada minevikku?"