22.02 Rait Maruste

Kaisa Alliksaar ja Ants Siim: Kokkuvõte Rait Maruste loengust

Teisipäeval, 22. veebruaril käis Rahvusvaheliste Suhete Ringile loengut pidamas õigusteadlane Rait Maruste, kes rääkis teemal "Euroopa Inimõiguste Kohus seest ja väljast - eile, täna ja homme".

Esinejast: Rait Maruste on sündinud Pärnus 27. septembril 1953 aastal. Ta kasvas üles ning käis koolis Pärnumaal. 1977. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Ülikoolis jätkas ta ka akadeemilist teed, tema erialaks oli kriminalistika ja õiguspsühholoogia, hiljem, doktoriõpingute aegu õigused ja vabadused kriminaalmenetluses. 1984. aastal omandas ta Leningradis õigusteaduse kandidaadi kraadi, tõusis dotsendi ametikohale ning hiljem kriminaalõiguse ja -protsessi kateedri juhatajaks. 1992. aastal valis Riigikogu Rait Maruste Riigikohtu esimeheks. Tema esmaseks tööks sai likvideerida nõukogude ülemkohus Tallinnas, luua uus kõrgem kohus - Riigikohus Tartus, rehabiliteerida nõukogude võimu poolt alusetult süüdimõistetud ning alustada kohtureformiga. Riigikohtu esimehena töötas ta 1998.a. keskpaigani. 1998. aastal valiti Rait Maruste töötama Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunikuna. Ametit pidas ta eelmise aasta lõpuni. Teist perioodi on ta Haagis asuva Rahvusvahelise Vahekohtu liige. Rait Maruste on ka Tartu Ülikooli külalisprofessor.

Mis on inimõigused? Laias mõttes räägitakse I generatsiooni (kodaniku- ja poliitilised õigused), II generatsiooni (majanduslikud ja kultuurilised) ja III generatsiooni (seotud nt looduskeskkonna ja õigusega nö puhtale elukeskkonnale, erinevalt eelnevatest on tegu kollektiivse inimõiguste rühmaga) inimõigustest. Inimõigused, kodanikuvabadused ilmusid „päevakorda“ seoses Prantsuse revolutsiooniga, need pole antavad, neid käsitleti kui midagi loomulikku (st, et ilmusid I generatsiooni inimõigused). II generatsiooni inimõigused levisid seoses heaoluühiskondade tekkega ja III generatsiooni inimõigused kerkisid päevakorda seoses arengumaade probleemide aktualiseerumisega.

Üks esimesi näiteid valitseja voli piiramisest ja seega kaudselt ka samm edasi inimõiguste arengus oli Magna Charta (1215) Suurbritannias. Ameeriklased kirjutasid õigused ja vabadused oma põhiseadusesse, see muutis asjad reaalseks, asi polnud enam ainult sõnade ja retoorika tasemel. Pärast II maailmasõda jõuti nn tsiviliseeritud maailmas arusaamisele, et totalitarismist tekkida võivate kataklüsmide vältimiseks on vaja rahvusvahelisi lepinguid, ühtset süsteemi jne, mis kaitsevad inimõiguseid (1946 ÜRO inimõiguste deklaratsioon).

Inimõiguste deklaratsioon muutus tähtsaks kasutuse kaudu, st sai rahvusvahelise õiguse aluseks. Inimõiguste deklaratsioon oli üldine ja vajas aluseid. Selle vea parandamiseks töötati Euroopas välja Euroopa Inimõiguste konventsioon (1949. aastaks), seal olid põhilised inimõiguseid, aga konkreetsemalt kui ÜRO deklaratsioonis. Euroopa konventsiooni juures olid klauslid, mis sätestasid, mis juhul võib sekkuda mingi institutsioon jne – loodi ka inimõiguste kohus. Paljud riigid olid skeptilised, näiteks Rootsi polnud konventsiooni esmaallakirjutanute seas. Konventsioon sätestas, et igast osalevast riigist määratakse kohtunik inimõiguste kohtusse. 10 aasta jooksul tuli kohtusse 130 pöördumist. Hiljem see arv suurenes. 90ndate alguse järel rohkem osalisi. Praeguseks 47 osalisriiki (igast ainult 1 kohtunik!).

Euroopa inimõiguste kohtus kehtib subsidiaarsusele rajanev printsiip. Õigusi ja vabadusi tuleb täita osalisriigis. Konventsiooni eeltingimus on, et kohtupraktika viiakse riikides kooskõlla nõutuga. Lubatud on teatavad reservatsioonid. Konventsioon tuleb integreerida siseriiklikkusse õigusess, asub põhiseaduse nö vahepeal. Mõnel pool on konventsioon ühendatud põhiseadusega, mõnel pool eraldi. Konventsiooni vastu eksimise järel tuleks probleem lahendada riigi sees (läbida kodumaa vastavad kohtuastmed) enne kui asi inimõiguste kohtusse läheb: alles siis kui kõik alamastme kohtud on läbi käidud võib euro kohtusse pöörduda.

Praktikast. Inimõiguste kohtusse tuleb minna enne 6 kuu möödumist eelmise kohtu otsusest (6 kuu reegel). Kuni 1998 polnud Euroopa kohus alaliselt koos, seejärel muutus kohus alaliseks. 10 aastaga kasvas pöördumiste arv 10 korda. Hetkel on kohtul liiga suur töökoormus. Rahvusvahelistes organisatsioonides venivad otsused, sama oli ja on ka kohtuga. Praeguseks Euroopa inimõiguste kohtus 650 ametnikku, kelle töö koordineerimine on vaevarikas ja kulukas. Kohus on väidetavalt liiga kaebajasõbralik. Kohus peaks olema siiski ainult vahendajaks, seega erapooletu.

Kolm gruppi tegelasi, kes inimõiguste kohtus töötavad: I – akadeemiline seltskond, II – tsiviilteenistujad, III – professionaalsed juristid. Akadeemiline seltskond on nö kaebajasõbralik. Kaebajasõbralikkust soodustab see, et Euroopa kohtus puudub riigilõiv, kaebuse võib esitada ka oma keeles. Kodanikul on ainult paberikulu. Kohtulõivude puudumine tekitab kohtus ülekoormust. Omandiõigusega seotud kaebused on eriti tüütud (mängus on palju vara, keegi pole füüsilist kahju kannatanud, samas omandiõiguse küsimuse lahendamine jääb Euroopa kohtu vaevaks). Euroopa maksumaksja maksab asja kinni. Maruste vihjas sellele, et kaebuste korral, milles pole nö eetilisi probleeme (kedagi väärkoheldi rassi või soo alusel jne), võiksid kehtida lõivud. Arutatakse, et võiks viia sisse lõivu varaga seotud kaebuste esitamisel.

Süsteemireform. Avalduse vastuvõetavuse otsustaks ainult 1 kohtunik mitte 3, pretsedentidega kaebuste puhul otsustavad 3 kohtunikku, tööorgan on 7 kontunikust koosnev kogu, nö grand chamber otsustab riikidevahelisi suuri asju. Venemaa blokeeris reformi, talle ei meeldinud, et 1 kohtunik saab kaebusi tagasi lükata. Venemaast õnnestus siiski mööda minna, 14 protokollile kirjutas ta lõpuks alla pärast kaheaastast lobitööd. Venemaa toodab neljandiku pöördumistest, talle järgnevad Türgi, Rumeenia jt. Eestis pole tõsisemaid rikkumisi olnud. Lätis, Leedus, Venemaal raskemaid rikkumisi kümnete-sadade viisi. Avalik kuulamine – olulisimiate kaebuste puhul. Eestis on pisikaebusi suur hulk.

Siiamaani valitses sõjakurjategijate kohtu puhul võitjate kohus – natse ja kaastöötajaid aeti taga, võitjapooled olidki kohtumõistjad. NSVL oli sõjakuritegude doktriini ja lepingute väljatöötaja, konkreetseid paragrahve aga NSVL kriminaalseaduses polnud. Sõjakuriteod – aegumatud kuriteod? Tagasiulatuvalt üldiselt ei otsustata asju. Õiguslik pähkel. Mis saab edasi süsteemist? Kui praegune olukord jääb kestma, kukub süsteem vb kokku.

2 sammu, mis on praegu käigus: Üks nendest on Euroopa Liidu ühinemine süsteemiga. Konventsiooni ühinemise mõte on see, et Euroopa Liidule on antud arengu läbi mitmesugused avaliku võimu volitusi, millest tuntuim on arreteerimiskäsund, seal on mitmesuguseid Euroopa Liidud õigusakte, mis tulevad Euroopa Liidust. Nüüd on küsimus, kas Euroopa Liit vastutab millegi eest (täideviimist)? Ei vastuta, vastutab õiguse kohaldamise eest. Euroopa legitiimsuse tõusuks oleks vaja, et see allutatakse konventsiooni süsteemile – see on idee. Kuigi sellele on paljud ka vastu, kuid siiski liigutakse selle poole. Teiseks, see süsteem on aegunud. Äärmiselt heterogeenne. See süsteemi kooshoidmine on väga raske. Arengu üks võimalus on konstitutsiooni kohtu positsioon. Ehk võetakse 1 probleem nt eutanaasia, mis töötatakse põhjalikult läbi. Analüüsitakse riikide praktikat ja pretsedent saadetakse osalusriigile tagasi, et nad lahendaksid selle ise. Ülemkohus ise valib, millise asja ta võtab. See on ameerikalik pich and choose süsteem. See ühinemine ei tähenda, et hakatakse Lissaboni lepingut revideerima. Liitumine on kindel, kui küsimus on tesotamises.

Kui konventsioon liitub Euroopa Liiduga, siis mis õigus on ülemuslik? Kui EL ühinebki, siis konventsioon on õiguste-vabaduste kitsas aspektis (see, mis konventsioonis kirjas on) ülimuslik. Tavaline inimene ei võida eriti midagi – võimalik, et riigi ja Kohtu tasandite vahele tuleb EL-i riikide puhul veel ka EL-i tasand. Pole praegu lahendust sellele, arutatakse.

Venemaa ühinemine oli teatud kriisipunkt konventsiooni süsteemis. Leiti, et vana hea Euroopa väärtuste süsteem võidakse ära lõhkuda – Venemaa on liiga suur ja nende õiguskultuur/demokraatia on niivõrd erinevad. Mõni kõrgem ametnik lahkus, ütles, et ta seda alla ei neela. Aga parem Euroopa sees Venemaa kui Euroopast tõrjutud Venemaa? Kui tegu on näiteks tapmiste või kadunuks jäämistega, näiteks tðetðeenide puhul, siis kannatanute pereliikmetele määratud hüvitised võiks olla kuni 50 000 EURi. Pole kuulnud kaebusi, et Venemaa poleks maksnud seda. Ukraina tõrgub (vaesus ilmselt.) Samas kui riik ei maksa, ei anna nagu väga midagi teha, kohtutäitureid üldiselt kohale ei saadeta. Kui riik pole teinud seda, mida otsus ette nägi, järgneb poliitiline surve parlamentaarse assamblee tasandil. Üldiselt ükski klubi liige ei taha olla must lammas inimõiguste koha pealt.

Konspekteerisid Kaisa Alliksaar ja Ants Siim

12.09 
David Vseviov
"Kuidas mõtestada minevikku?"