2017 kevad Riias

Ehitagem müür ning las Läti maksab selle eest! - (see ei ole RSRi ametlik seisukoht)

Reisimuljeid vahendab Randon Värsi

Kell lõi 05.00 ning nii mõnigi mõtles pärast äratuskella helisemist süngeid mõtteid. Kas mu valikud on mind tõesti juhatanud sellesse hetkesse, et pean kell pool seitse sõitma Lätti? Nii see tõesti oli, sest 17. veebruari tärkavas aovalguses kogunesid Rahvusvaheliste Suhete Ringi unimütsikesed Vanemuise alumisse parklasse, et kolmele autole tuurid sisse lükata ning seada rattad Riia poole. Reis sai korraldatud puht uudishimu toimel, kuid lihtsam polnud see sellegipoolest: näiteks ööbimine sai alles nädal aega varem paika pandud. “Leegid!” kõlas võimas Harju Hiiglase hüüe, mis nii mõndagi varajaselt peolt tulnud tuigerdajat hingeni ehmatas. Autosid juhtisid vägagi eeskujulikult saatusekaaslased Mets, Kullamaa ning Nemsitsveridze, kellest keegi ei saanud trahvi teel sinna ja tagasi. Mis algas tõsise sõiduna muutus peatselt omamoodi ralliks, kus kiirusepiiranguist kinni hoides prooviti üksteisest möödudes esimesena Liivimaa pealinna jõuda. Valgas tangiti ning pärast piiriületust hakkasid uudishimulikud silmad juba luurama, kus need Alko1000 poed ennast peidavad? Meil oli võrratu võimalus uurida rahvusvahelise alkoholipoliitika toimimist ning seda otse kiviviske kaugusel, aga meie autojuhid ei tahtnud sellest midagi kuulda ja hoidsid RSRi liikmed õigel ja pühal teel. 

Meile pakkus üheks ööks peavarju Krišjāņa Barona tänava hostel, mis asus 1,5 km kaugusel kesklinnast ja maksis seitse eurot öö... Loomulikult kaasnevad sellise hinna ja asukohaga asutuse puhul ka teatud miinused, sest kõike häid asju ei saa ikka elus, eks? 12 inimest ööbisid ühes toas, kolmekorruselistel naridel, mis ähvardasid pelgalt aevastamise peale koost laguneda ning mõned madratsid oli kummalisel kombel õrnalt niisked. Loodetavasti ikka sellest, et neid pesti hiljuti? Sellest on vist juba saamas traditsioon, et RSR ennast alati väga hipsterliku õhkkonnaga hostelis leiab. Samas pole selles midagi paradoksaalset: kõik on odav ning iga inimene näeb välja, nagu tal oleks huvitav lugu rääkida. Selliste elamuste eest tuleks ikka ja alati tänada kallist RSRi reisigruppi, kes ilmselt suudaks viia terve organisatsiooni tähtedeni ja kaugemale. Tuleb tunnistada, et kell tiksus armutult meie tegutsemiste vastu ning juba kell 11 pidi meil olema kohtumine Läti parlamendisaadiku Veiko Spoilitisega, kes oli juba eelmise aasta Arvamusfestivalil näidanud üles suurt soovi RSRi liikmeid Riias võõrustada. Sealt algas Taxify ning Uberi käibe tõstmine. Meil ei läinud kunagi rohkem kui viis eurot ühest sihtpunktist teise jõudmiseks.  Siinkohal tuleb tõsta müts Panda-Taxi firmale,  kelle üle mõistuse odavad hinnad meid jalust rabasid. Suur muie tuleb näole, kui mõelda, kuidas üks Panda takso ei tahtnud meid alguses peale võtta, sest tal oli muu klient ootel, kuid Johanna kutsikasilmad ei vedanud meid alt. Lõpuks jõudsime kõik õigeaegselt Seimi. Siinkirjutaja nimi ei esinenud aga külaliste nimekirjas ning tema pärast tuli õige mitut nööri tõmmata, et ta sisse saaks. Tegelikult käis ta niisama Spoilitisega ümber nurga valvepunktis, kus selgus, et turvauuenduste tõttu oli ta nimi sedapuhku kaotsi läinud.

Äärmiselt avatud vestlus Seimi istungisaalis avas meie silmi Läti poliitikavaldkonnas. Tunnistati ausalt, et mõnda erakonda kuulumine on kui sotsiaalne stigma – parteidel on halb maine rahva seas. Peamine süü selles kuulub kurikuulsale Aivars Lembergsile, Ventspilsi linnapeale. Tegemist olevat mehega, kes suutis alates 2000ndate algusest hakata endale suures koguses poliitilist mõjujõudu ostma. Viis, kuidas ta on vältinud vanglat ning karistamist, on imetlusväärne, kuid lõppkokkuvõttes täiesti laastav rahva usaldusele poliitikute vastu. Praegu on vaja 200 inimest, et partei luua, kuid seda plaanitakse tõsta 500ni. Samas väitis Spoilitis, et 200 on juba suur väljakutse.  Järgnevalt küsiti palju Läti julgeoleku kohta ning plaanist kunagi saavutada maagiline 2% NATO kriteeriumites.  See protsent pidavat konstantselt tõusma lähiaastate jooksul. Põhjus, miks Läti kaitsekulutused üldse nii drastiliselt langesid, oli puhtalt MASU-perioodist tingitud, mil igas suuremas sektoris kärbiti riigieelarvet ligi poole võrra. Alles nüüd on kaitsekulutused hakanud sellest toibuma.  Isegi on toimunud debatte kohustusliku ajateenistuse tagasitoomisest, kuid praegu on see teema aktuaalne vaid konservatiivse ning parempoolse Rahvusliidu ja venelaste õiguste eest seisva Läti Vene Liidu liikmete seas.  Konservatiivid tahavad Venemaa ohu tõttu teha sõjaväge efektiivsemaks ja Vene Liidul oleks sellisel juhul palju venekeelseid inimesi Läti sõjaväes, kuid tegemist on puhtalt spekulatsiooniga, mida ei saa väita 100% tõsimeeli. Me ei puudutanud - eriti eestlase jaoks vägagi segadusttekitavat- plusside-mahatõmbamiste süsteemi valimistel, mis omakorda annavad teatuid punkte, mille kokkulugemisel selgub, kas kandidaat saab parlamenti või mitte. Liiga suur infotulv nii väsinud peadele. Väsimus kadus aga nagu tina tuhka, kui oli vaja fotograafi käest nuruda endale uusi Facebooki profiilipilte Seimi spiikri kõnepuldi taga Läti lipp taustaks. Pärast ühispilti leidsime ennast kiiresti Riia kesklinnast sammumas Eesti saatkonna poole.

Eesti Saatkond aadressil Skolas 13 pole just kõige pilkupüüdvam ehitis – kui seal poleks Eesti lippu väljas olnud, oleksime ilmselt esimesel korral rahulikult mööda jalutanud. See on osa kvartalist, kus ongi palju juugendstiilis arhitektuuri, nii et terve saatkonna ümbruskond on samamoodi eriline. Suursaadik Tõnis Nirk pidas meile loengu Läti-Eesti suhetest ning mainis vägagi tabavalt, et lätlased on eestlaste tegevusega alati kursis: kui mingi asi Eestis ei tööta, siis Läti ei hakka seda üldse proovimagi. Räägiti palju Läti kaubandus- ja finantspartneritest, kelleks olid loomulikult Eesti, Saksamaa, Leedu ja Küpros... Oodake! kuidas palun!? Küpros? Aga tuleb tõesti nii välja, et palju investeeringuid ja lepinguid on tehtud viimasel ajal just selle Vahemere saareriigiga. 

Meid saadeti aga kiiresti ära, sest härra Nirkil oli vaja teisele kohtumisele jõuda. Ei saanudki jääda imetlema maitsekalt sisustatud saatkonna interjööri. Kurb! Kui miski aga selgus sellest külastuskäigust, siis selleks oli järgnev: kui hakata varajastel hommikutundidel sõitma, siis pidev kohvivarustamine on sama elutähtis kui Savisaarele Lasnamägi.  Kindlasti oli tolleks hetkeks juba tunda teatud unisust grupis: mõned jäid väga vaikseks ning välispoliitika ei tundunud enam pooltki nii huvitav. Sellest tingituna jõudsime pool tundi varem oma kolmandale kohtumisele Stratcomis. See aeg ei kulunud aga niisama uudistamiseks ning uksekella tiristamiseks, vaid lähedal asuva kohviku n-ö viisakaks rüüstamiseks. Espressod, cappuccino’d ning igat laadi koogid mõjusid nagu kõrvakiil sametist kindaga – pehme ja meeldiv isegi, kuid sellegipoolest üles äratav. StratCom ehk Strategic Communications on mõningate meelest Läti üks suuremaid panuseid julgeoleku valdkonnas – peaaegu Läti Nokia isegi. Organisatsioon keskendub NATO töö edendamisele, rõhutades samal ajal, et nad ei pole mingid NATO eestkostjad ning ei saa sealt ka rahastust. Võib öelda, et StratCom on muutunud NATO töö efektiivsemaks, tehes uuringuid ning jagades infot, mis võib kujuneda viimase töö juures kasulikuks. Meid võttis vastu lennuväe ohvitser Leedust, kes rääkis läbi tihke aktsendi peamiselt venemeelsete propagandameetoditest, mis on nüüdseks levinud isegi sotsiaalmeedia kommentaaridesse. Sellisel viisil tegutsejaid kutsutakse kollektiivselt “trollideks” ning see pidavat olema väga huvitav päevane töö, mida teha näiteks, et näiteks kooli kõrvalt raha teenida. Samuti tutvustati meile pilte, mida teatud vene meedia ringkondades levitatakse.Vahemärkusena mainiksin, et StratComi keskus asub lääne pool Daugavat ehk linnaosas, kuhu tavaliselt turistid ei satu. Tavaliselt külastatakse sellise mõnusa nädalavahetuse jooksul kõigest vanalinna (Vecrīga).

Pärast esitlust võisimegi öelda, et reisi akadeemiline ning välispoliitiline osa oli edukalt lõpule jõudnud. Olime kiiresti tagasi hostelis, aga enne tuli ikka Rimis ära käia! Meie hostel asus Hare Krišna keskusest üle tee, nii et see juba minu meelest tõstis asukoha väärtust. Kahetsusväärsel kombel saime alles pärast reisi teada, et oleksime võinud külastada ka nende taimetoidurestorani samas ehitises. Samas, kui usaldada arvustusi söögikoha kohta, siis võib-olla oligi hea, et sai kõhtu säästa. Söögiga oli muidu nii, et pärast StratComi jõudsime Čili pica restorani bussijaama kõrval, kus härra Voltri lasi endale spetsiaalselt teha kliendikaardi, et kõik saaksid 50% alla pitsadelt. Milline liige! Kui varem on tihti nii juhtunud, et väiksemad grupid RSRis on iseseisvalt leidnud head ja paremat, siis seekord einestasime kõik ühe katuse all nagu üks suur probleemse käitumisega pere.

Vahetult enne südaööd läksime linna peale ning suundusime ühe kuulsama lokaali, Ala Bari poole Riia vanalinna servas. Tegemist oli n-ö folkklubiga, mis asus keldrikorrusel ning kuni täpselt kella 02.00 mängiti seal rahvaviise ning kodumaist rokki. Sellistel hetkedel pole välismaalasena mõtet ronida tantsupõrandale, kui midagi ei tea läti rahvatantsust. Alati võib eestlasena aga loota, et tuleb üks kaerajaan, sest see on vähemalt midagi ühist. Mis täpsemalt aga juhtus Riia ööelus, seda on raskem juba kirjeldada, sest selle reisikirja autor pidi palavikule alla vanduma ning rahulikumalt võtma. Võin aga väita, et prooviti sobitada tutvust kohalikega, kes meisse soojalt suhtusid. Suudeti isegi lätikeelne vestlus maha pidada, ilma sõnagi aru saamata. Nagu pidu, jõudis ka meie RSRi pere ühtsus lõpule ning igaüks jõudis omal ajal tagasi hostelisse.  

Äratuskell hakkas mõne jaoks juba kella seitsme paiku hommikul helisema ning kutsus esile vaevatuid oigeid. Hommikusöök tuli peamiselt Rimist, sest hosteli pakutavate helvestega ei oleks mingi suur mees oma kõhtu täis saanud. Erksalt on mul meeles pooleliolev hambapesu, kui järsku kuulen kedagi mind kõnetamas. Koristaja osutab alguses minu ning siis mingile mustale riidetükile, mis rippus fööni otsas. Lähemalt vaatlusel sai aga selgeks, et tegemist oli stringidega. “It’s Estonian!” kõlas koristaja suust. Mul ei jäänud midagi muud üle kui juhmi näoga noogutada ning mõelda, mida see kõike pidi tähendama. Miks ta arvas, et need just ilmtingimata eestlasele pidid kuuluma, jäi mulle arusaamatuks. Igatahes rippusid nad ikka veel, kui me 12 paiku keskpäeval autodel mootorid käivitasime.

Olime otsustanud, et läheme oma väiksema seltskonnaga Lätit natuke avastama, sihtkohtadeks Siguldas asuv Turaida loss ja Cēsis. Tegemist oli n-ö reisi jätkuga, sest keegi polnud veel valmis lõplikult koju minema. Kaarel, Stina ja Johannes läksid lõpuks koguni Võru ligidale, et järgmine päev suunduda Otepää MK etappi kaema. Päeva iseloomustas päikeseline ilm, mis oli tugevaks kontrastiks vihmasele Riiale, ning võrratu “maamehe” toit Cēsises. 

RSRlased kõik koos täies hoos (via Eesti Suursaatkond Riias)