2016 sügis Berliinis

RSRi seiklused vanas hääs Berliinis

Oli 16. novembri varaõhtu ning kell lõi täpselt 18.00 Tartu kaubamaja parklas, kui Renault Traficu kaubikuga võeti ette ristireis auto, aspiriini, akordioni ning kummalisel kombel ka kummikarude sünnimaale. Kuna Saksamaa on oma mõõtmetelt suur ja lai, otsustasid RSRi reisihuvilised jätta pikema maastikuvaatluse vahele ning minna otsejoones pealinna Berliini, mida nii mõnedki meie liikmetest, kes seal olid varem viibinud, palavalt soovitasid. Kes seda reisikirja lugedes loodab, et meil õnnestus isegi Frau Merkeli audientsi osaks saada, peab kahjuks pettuma, aga seklusevaimu ei suutnud see sellegipoolest vähendada.

Roadtrip!

Kokku alutas reisi 16 liiget, kellest kõik jõudsid õnnelikult tagasi. Oma mehi maha ei jäeta! grupp oli aga kaheks jaotatud: kaheksa otsustasid selle reisikogemuse ühendada roadtrip’iga ehk võtta ette umbes 18-tunnine kaubikus kükitamine, samal ajal kui ülejäänud mugavust armastavad liikmed broneerisid endile hoopiski lennukipiletid. Tunnistame ausalt, et soodsad lennupiletid mängisid samuti otsustavad rolli reisisihtkoha väljavalimisel. Enne lahkumist suutis väga õnnetul kombel kavala jää peal libastuda meie Harju Hiiglane, liige Kert Ajamaa, kelle käsi võttis tema kahemeetrise keha kukkumisest tekkinud löögijõu enda peale. Aga tõelise harju mehemürakana lasi ta kiiresti kipsi peale panna, et õigeaegselt kaubiku peale hüpata. Raske on kirjeldada seda joviaalsust, mis täitis auto esimestel tundidel kuni Läti-Leedu piirini. Jutt ei tahtnud vaikida ning uni polnud kellegi silmis. Esimese autojuhikorra võttis üle Reinhold, kes suutis närvi külmana hoida isegi siis, kui siltide järgi oletades oleks võinu Leedus iga nurga tagant kas kits või põder tee peale joosta. Lõdvestavana mõjus sealjuures kindlasti oma varvastega autojuhile massaaži pakkuv Stina, kelle panus ei vaju kohe kindlasti unustuste hõlma! Poola-Leedu piiri juures sai uueks autojuhiks Juht, kes lootis kiire sõidu läbi Poola teha... Tegemist oli sellise toreda lootusküünlaga, mis kustus kohe pärast mõnda tundi öösel, kui oma mõõtmetelt kolossaalsed teetööd ning kummalised Poola külad, mis koosnevad ainult mõnest majakesest, aga kestavad paradoksaalsel kombel sellegipoolest mitu kilomeetrit 50km/h kiirusepiiranguga, tegid selgeks, et lihtsat läbisõitu siit ei tule. Ainus lohutus sellisel kannatuste rajal pakkusid vaid bensukad, kus hõrgutav kabanoss ning värskendav Monster energiajook virgutasid hinge. Täiesti seosetu tähelepanek: mida edasi sõit läks, seda suuremaks muutusid ka kabanossid oma mõõtmetelt. Lõpuks oli ainus meetod hoidmaks Juhti rooli taga üleval lood tulnukatest  ning teistest vandenõuteooriatest. Kes proovis magada, see pidi padjana kasutama kas kamraadi õlga või tolleks hetkeks juba laiaks litsutud riideeset. Varssavist veidike eemal ning tärkavas aovalguses ei olnud katkise välimuse ning punaste silmadega Juht enam ise puhta tahtejõu abil nõus jätkama. Juhikohustused võttis aga ei keegi muu üle kui president Pals, kes otsustas oma alluvad kasvõi hambad risti üle piiri vedada. Võib-olla oli tegemist väsimuse, äkki ametist tuleneva stressiga või äkki laskus ta mõistusele tumedad jõud, kui kihutades mööda mõnusat kiirteed Saksamaale õnnestus Peetril oma juhioskusega saata terve varblaspere manalateele. Inimesed kiljusid ning šokk levis reisijate hulgas. Õnneks sai ühele varblasele korraldatud ka paslik matus Poola bensiinijaama ees metsatukal. Võib julgelt väita, et selline kaubikus loksumine muudab inimesi huvitaval kombel. Pärast viimaseid kabanosse startisime tuli takus Saksamaa poole, kus algav Autobahn tõstis kõigi tuju. Juba samal päeval pidime kell 16.00 Konrad Adenauer Stiftungi (KAS) mõttekojas olema ning kuigi Poola polnud eriti laastav meie ajakavale, suutis ta ikkagi vaimselt totaalselt ära kurnata. Jõudes lõpuks Berliini äärelinna, oli kurnatus otsekui pühitud.

17.11

Eespool mainitud näiline erksus saatis meid ka motellini, mis asus ülimugavalt Friedrichstraße U-Bahn’ist 200 meetri kaugusel, mis tähendas, et Bundestag oli oma täies hiilguses kõigest kiviviske kaugusel. Ilmselt ei jätnud me pärast 18-tunnist sõitu eriti esinduslikku muljet, kui kaubikust motelli ees välja hüppasime. Nii mõnigi oli mugavuse nimel otsustanud loobuda esinduslikest rõivastest ning tõmmanud selga hoopis kulunud adidase dressid. Eks häda ajab härja kaevu! Kui asjad said majutuspaika ära visatud, suunasime kaubiku otsejoones KASi majja, mis asus nii mõnegi uhke saatkonna juures. Meid juhatati toredasse koosolekuruumi, kus meid ootasid küpsised, mahl, vesi ja KOHV! KASi näol on n-ö stipendiumifondiga, mis on seotud sakslaste CDU parteiga. Nad korraldavad üritusi, mis on oma olemuselt kooskõlas CDU partei ideoloogia ning eesmärkidega ühiskonnas. Meid võttis vastu tol hetkel vastutav ametnik Jakob Wöllenstein, kes rõhutas fondi iseseisvust parteist, kuid tõi välja, et igal suuremal parteil Saksamaal on oma stipendiumifond, mille rahastus sõltub üldvalimiste tulemustest. Meile räägiti erinevatest programmidest, organisatsiooni ülesehitusest ­– KASil on rohkem kui 80 kontorit üle terve ilma – ja võimalustest, mida fond pakub. Kes tahab oma õpinguid Saksamaal rahastada, võiks otsejoones proovida selle organisatsiooni poole suunduda. Natuke võiks saksa keelt ka osata muidu. Enne Jakobiga kohtumist taipasime, et meie liikmete read on oodatust hõredamad. Ülejäänud kaheksa liiget, kes otsustasid lennuki kasuks, ei saanud õigel ajal maanduda, sest mingi lennuk olevat nende raja ees passinud – tuli tiirutada õhus selle asemel, et lõpuks maanduda Schönefeldi lennujaama asemel Tegelis. Meiega samal ajal külastas pealinna ka ei keegi muu kui Obama. Kas temast ja tema kaaskonnast oli tingitud selline viivitus? Me ei saa kunagi täpsemalt teada #thanksobama. Me nägime oma kadunud kamraade uuesti pärast KASi külastust hostelis. Juba oli taevas hämaraks muutunud, kui grupp killustus: kes suundus kuulsat döner-kebabi degusteerima, kes proovisid nurgapealset india ning itaalia kööki. Meie hostelis suundusid sammud otsejoones esimese korruse baari, kus arutati esimese päeva muljeid. Lõpuks viis meid tee umbes poole kilomeetri kaugusel olevasse iiri pubisse, kus nii mõnelgi hakkas silm juba looja kiskuma. Ei olnud enam seda noorust, mis kunagi käskis pool ööd linna avastada, ning selle asemel oli juba tahtmine millegi mugavama järele kui Renault´ tagaiste. Päev lõppes paljude jaoks juba kella 22 paiku meie 8-kohalistes tubades. Gute Nacht!

18.11

Kell pool kaheksa täitis mõlemat RSRi hostelituba erinevate moblaäratuste kummastav kakofoonia. Polnud aega mökutada, vaid tegutseda sõjaväelise täpsusega, sest eelmisel õhtul kogesime, et meie reisigrupil õnnestus meie tihedasse ajagraafikusse külastuskäik saksa välisministeeriumisse (Auswärtiges Amt) sisse pigistada. See tähendas omakorda, et 9.30 algavast vastuvõtust Eesti suursaatkonnas kuni kella 16 polnud mõtetki rääkida mingist pausist, täiemahulisest lõunasöögist rääkimata – tuli hakata juba hommikusöögilauas kugistama ja võtma, mis võtta andis. Meie, eestlased, okupeerisime mingil hetkel kõik mahlakannud, lihakandikud ning magusataldrikud. Samuti suutis üks meie liikmetest (Stina) endale ebainimlikes kogustes Nutellat taldrikule kühveldada, mida ta hakkas süstemaatiliselt emalõvile omase visaduse ja näljaga hävitama. Kui terved toidukuhjad olid vajunud unustuste hõlma, suundusime ühise massina U-Bahn´i, et suunduda Tiergarteni lõunaserval asuvasse Hildebrandstraße nr 5 aadressile. Eesti saatkond olid kahtlemata väiksem ümbritsevatest Itaalia ning Türgi omadest, kuid oma hubasuse ning eestlastele harjumatult rikkaliku sisedisainiga pani ta nii mõnegi suu ahhetama. Samuti on tegemist ühe vanema saatkonnahoonega üldse Berliinis, nii et uhkust sai kõvasti tunda. Kuna suursaadik Laanemäe oli eemal, siis võttis meid vastu Marge Mardisalu-Kahar, kes esinduse asendusjuht. Küsiti palju presidendivalimiste ning praeguse välisministri Herr Steinmeieri kohta, keda peetakse üldiseks favoriidiks. Samuti tuli jutuks saatkonna igapäevatöö ning erinevad ülesanded ja probleemsed olukorrad, millega on viimastel aegadel on silmitsi seistud. Kahjuks ei jäänudki teise päeva jooksul aega rohkem kui tund iga institutsiooni jaoks. Peale saatkonda tabasid meid ridamisi vihmahooge ning varju tuli otsida ei kusagilt mujalt kui lähedal olevast Starbucksist. Tekkis võistlus, kelle nime kirjutati kõige vigasemalt kohvitassile.

Järgmisena viis meid metroo Tempelhofi lennujaama, mis polnud ühtegi lendu juba aastast 2008 vastu võtnud. Enne pagulaskriisi kasutati paika erinevate festivalide ning ühiskondlike ürituste jaoks, kuid 2015. aastast alates on endises lennujaamas majutatud sadade kaupa pagulasi peamiselt nii Süüriast kui ka Afganisanist. Tempelhofi kohati muserdav fassaad läks morbiidselt kokku õrna vihma ning halli taevaga, mis olid keskpäevaks tekkinud. Turvakontroll oli äärmiselt põhjalik ning tekitas juba pingelise õhkkonna. Juba angaaris sees, tutvustas meie n-ö giid Theresa Jocham MTÜst Tamaja, mis tegelebki üldiselt humanitaarabi jagamisega, meile lühidalt tervet ehitist. Tempehofi angaaride massiivsust on raske kirjeldada: hoone, mis suudaks mahutada äärmisel vajadusel tervelt 5000 inimest, jättis kohati mulje, nagu oleks tegemist omaette väiksema linnakesega. Tol hetkel võis lennujaamas olla keskeltläbi 1200 pagulast, kes oli jagatud mitme angaari peale laiali. Inimesed oli üksteistest eraldatud vineerplaatidest improviseeritud seintega. Rajatud olid dušipunktid, lastetoad, spordialad, isegi spetsiaalsed toad ainult naistele. Kõige tipuks istusime maha ühte baari, mis oli vabatahtlike poolt püstitatud ühte kõrvalisse ruumi. Seal vestlesime Theresaga, kes jagas meile natuke infot Tempelhofi igapäevaelu kohta. Tegemist olevat rahuliku paigaga, kus peamiste probleemidena võib välja tuua privaatsuse puudumise, sest kõik improviseeritud n-ö toad majutasid mitut inimest korraga, kes ei pruukinud üksteist aboluutselt tunda. Samuti mainiti asüülitaotluste protsessi, mis võis isegi üle aasta kesta ning käis süürlaste puhul kiiremini kui afgaanidel. Kahetsusega peab tõdema, et mälu veab tihti alt, nii et täpsemat põhjust, miks protseduurid käisid eri kiirusel, ei suuda enam meenutada. Kuidagi oli see seotud tõsiasjaga, et Afganistanis polevat enam olukord nii kriitiline kui Süürias, mistõttu said süürlased kiiremini oma paberitega järjele, samal ajal kui afgaane ootas tihtipeale hoopis kojusaatmine. Pagulastel oli lubatud aga vabalt liikuda ka laagrist väljaspool linnas, kuid arvestada tuli, et peale teatud arv päevi eemalviibimist loovutatakse oma koht teistele. Äärmiselt silmaringi avardav kogemus oli Tempelhofi ekskursioon kindlasti ning küsimusi jätkus rohkem kui aega. Kõikidest mugavustest hoolimata, mida angaarides pakuti, tundus reaalsus sellegipoolest muserdav.

Jätkasime oma Berliini avastamist välisministeeriumis, kus meid juhatati ühte konverentsruumi, et meile näidata lühikest videot erinevate saksa saatkondade tööst ning mismoodi ametnikke määratakse nendesse. Küsimata ei jäänud ka välisministri Martin Steinmeieri ning tema mineviku väljaütlemiste kohta Venemaa suunal, mida Baltimaades võeti vastu tugeva murekortsuga. Meie giid Franziska Schwelm kinnitas meile, et Steinmeier kõrvalt on raske leida teist saksa poliitikut, kes nii palju on külastanud balti riike ning sooje suhteid seal sõlminud. Kahetsusväärsel kombel piirdus meie eksursioon välisministeeriumi fuajee ning konverentsitoaga, kuid meile väideti, et „muu polevatki eriti huvitav.“ Tegime palju pilte ning siinkohal tuleks tänada meie grupi fotoartisti Laura Toomlaida, kelle mustvalged pildid jätsid mulje, nagu oleks tegemist olnud äärmiselt moeka ja stiilse seltskonnaga, – mis me ka kahtlemata olime – kes tulid Berliini ostlemistuurile.

Päeva viimane külastus oli korisevate kõhtude saatel Stiftung Wissenschaft und Politik (SWP) instituuti, mille näol on tegemist Euroopa suurima mõttekojaga välispoliitika vallas. Meie võõrustajaks oli dr Tobias Etzold, kes teeb uurimistöid balti regiooni, Skandinaavia ning Arktikat puudutavate valdkondade kohta. Tuleb tõdeda, et see mõttekoda tekitas kindlasti aukartust, sest igaüks, kes SWP alt artikleid avaldas ning nende heaks ka töötas, pidi omama doktorikraadi. Nende doktorite nimekiri, mida sai organisatsiooni tutvustavast brošüürist näha, oli muljetavaldavalt pikk ning igaühe uurimisvaldkond spetsiifilisem kui teine.  Nagu eelnevateski organisatsioonideski tutvustati nüüdki meile instituudi töökorraldust ning erinevaid meetodeid, kuidas nad valivad enda jaoks teemasid ning milline näeb välja üleüldine loomeprotsess. Kui me juba pimedas lahkusime SWP hoonest jagunes meie grupp uuesti kaheks: ühed suundusid lähedale restorani ning teised olid oma kõhtu terve päev säästnud mahlaka döner´i jaoks. Kui kõhud täis ja tujud laes, suundus mõte juba õhtuse tegevuse peale. Grupi üldine meelsus väitis, et ainuõige koht Berliinis reede õhtul on Kreuzbergi linnaosa! Pärast lõbusat ajaveetmist hostelis olime kella 22 paiku valmis teele asuma, et õhtuse pealinnameluga tutvuda. Mõni suutis juba varem isegi jõuda hokimängule (Stina), saades osaks tugevast saksa spordivaimust. Samas pakkus Kreuzberg nii mõnelegi meie liikmele pikaks hipsterlikku alternatiivi. Ööelu oli kallis ehk klubisse ei saanud alla 15 EUR kulutuseta ning  isegi see ei garanteerinud sissepääsu: näib, et kui inimene ei ole ennast piisavalt harinud klubis esineva DJ repertuaari osas niivõrd, et suudab turvameestele selle peast ette lugeda, pole tal erilist asja. Võib-olla oli asi aga milleski muus? Igatahes mõned, kes sisse ei pääsenud, külastasid lähedal asuvaid baare ning putkasid. Alles hommikul tuli unise peaga meelde, et Kreuzbergis võib leida ka eestipärast lokaali nimega Jäääär.  Õnneks tuli väsimus peale ning saime teada, et taksosõit Kreuzbergis meie hostelisse maksab vaid 16 EUR kanti. Meil puudusid aga erilised mured, sest viimane päev oli täiesti kohustustevaba.

19.11

Paljud meist asusid alles keskpäeval hostelist teele, et viimase päevaga võimalikult palju Berliini endale sisse ahmida. Proovisime Starbucksis lõunatades uuesti proovida, kas meie pakutud nimed eesti kirjandusest kirjutatakse juba niigi stressis töötajate poolt õigesti kohvitopsidele. Üllataval kombel sai isegi Krõõdast Krööt, nii et tulemusega võib väga rahule jääda. Meie ühtsel grupil polnud pikka pidu. Paljud otsustasid Stasi muuseumi kasuks, samal ajal kui teised väisasid teisi kuulsaid paiku nagu Brandenburgi värav ning Berliini müür. Stasi muuseumis räägiti eriti üksikasjalikult erinevates pealtkuulamistehnikatest ning meetoditest, mida kunagine Ida-Saksa salapolitsei rakendas. Terve vana peakorter oli täis dokumente ning ülekuulamisprotokolle, mis näitasid, kuidas inimeste jälgimisest ning psühhoterrori rakendamisest oli saanud tõeline teadus. Vägagi huvitav oli teada saada, kui efektiivselt Stasi mõjutas külma sõja ajal oma tegevusega kohalikku poliitolustikku ning kuidas nii mõnelgi endisel luureagendil õnnestus dokumentide hävitamise tulemusel põgeneda pärast müüri langemist kohtu alt. Pärast muuseumi pöördusid mõned autonäitusele, samal ajal kui teised tegid teoks oma ammused unistused ning külastasid kabaree-etendust. Kahjuks olid enamik meist jälle täiesti kurnatud kella 23 paiku. Lennukile minejad pidid vara ärkama ning kaubikukamraadid pidid nautima igat väikematki hetke, mil nad said ennast täies pikkuses sirutada, enne kui pidid oma kehad uuesti pressima väikestesse tingimustesse. Kaubikuinimesed oleksid varem startinud, kuid väike vahepeatus õllepoes, kust võeti laadung meie endisele akadeemilisele juhendajale, tähendas lahkumist keskpäeva paiku.

Sõidul tagasi valitses teatud määral veidike härdameelne tuju. Reis oli olnud ilma igasuguse tõrketa ning selle eest võib tänada RSRi reisigrupi vahvaid korraldajaid, kes ikka ja jälle suutis oma võimekusega kõiki üllatada. Mõni meist proovis tagasiteel teha lõplikut arvestust söödud kabanosside osas (Stina), mis tuli lõpuks kaheksa inimese peale umbes kolmekümneringis, kuigi kahtlustame, et mõned lihtsalt ei tunnistanud oma päris kogust. Kindlasti tuleb ära mainida, kui palju inimestel tuli koolitöid ette teha ning isegi kaubikusõidu ajal õppida, et mitte maha jääda. Müts maha nende ees, kes seda suutsid! Samuti ei jää mainimata vaprad autojuhid Juht, Mutli ja Pals, kellest vähemalt kaks esimest suutsid ilma elusolendeid vigastamata sõita. Jõudsime järgmise päeva hommikul kella 9 ajal Tartusse, kus nii mõnigi pidi väsimusele alla vanduma, kuigi enne tagasisõitu tundus päevastesse loengutesse jõudmine olevat käkitegu. Kuigi unerütm oli nii mõnegi jaoks pikalt rikutud, uinusid kindlasti paljud sel esmaspäeva hommikul naeratus suil!

Reisiseiklused pani kirja vapper reisisell Randon Värsi