2015 sügis Brüsselis

Brüsselis käisid Kristi-Maria Nurm, Johannes Richard Voltri, Mark Gortfelder, Kristen Aigro, Oliver Mõru, Kerstin Kütt, Laura Oolup, Kristina Randveer, Karmo Tüür, Mari Anne Leškina, Maarja Mets, Reinhold Mutli, Henrik Mägi, Mirko Vavrenjuk, Johanna Maarja Tiik, Randon Värsi, Peeter Pals.

A. D 2015 novembri 11.-13. kuupäeval sai tänu jumala (ja Urmas Paeti, Helena Nõmmiku ning reisikorraldusmeeskonnaga) abile võimalikuks RSRi reis Euroopa Liidu pealinna. RSRi reisidest oli seekordne fenomenaalne osalejate rohkuse poolest, kuna kohale tuli meid lausa 17. Samuti oli osalejate koosseis progressiivselt võrdõiguslik; nimelt, kui välja arvata meie akadeemiline isa Karmo Tüür, siis olid pooled osalejatest inimesed, teine pool mehed. See oli viimane reis vana koosseisuga, kuna sel sügisel liitunuid polnud võimalik kaasa võtta. See kõik sai võimalikuks tänu Urmas Paeti lahkele kutsele, tema assistendi Helena Nõmmiku usinale korraldustööle ja Euroopa Liidu finantseerimisele. RSRi poolt oli põhikorraldajaks väljasõidugrupp.

1. päev ehk EL Parlament ning Eesti alaline esindus

Üsnagi inimõiguseid rikkuva nõudena pidime kõik olema Tallinna Lennart Meri lennujaamas 4:30, lihtsalt sellepärast, et diktaator Peeter tahtis näha kannatusi meie nägudel. Samas mõned meist otsustasid, et nad on teistest paremad ning saabusid täpselt 1 minut enne pagasi äraandmise sulgemist. Tänu Helena ettenägelikkusele olid meie lennud broneeritud Finnairi kaudu, just pankrotti läinud Estonian Airi meenutasid vaid “cancelled” sildid väljuvate lendude tablool. Kella kümneks olime Brüsselis ning üheteistkümneks olime jõudnud Euroopa Parlamenti, kus meid võttis vastu eestlasest giid Jane - näitas meile kõiki olulisi paiku. Läbi ebaratsionaalsena näivate liftide rägastiku, jõudsime lõpuks ruumi, kus ootas meid Urmas Paet, kes pajatas meile enda elust Euroopa Parlamendi liikmena. Sellele järgnes ühine lõuna Paetiga restoranis Cafés des épices, kus me kõik prantuskeelse menüü üle hämmeldusime ja üheskoos seda tõlkida üritasime.

Päeva teisel poolel külastasime Eesti saatkonda ELi juures, kus meid võttis vastu  Eesti suursaadik Belgias Gert Antsu, kes andis meile hea ülevaate Belgiast ja selle sise- ning välispoliitikast, flaamide ja valloonide konfliktsest vahekorrast ning Eesti-Belgia kahepoolsetest suhetest. Kuigi flaamidel-valloonidel on mitmeid kanu kitkuda, siis Belgia lõhenemine on vähe tõenäoline. Belgia on oodatust palju killustatum, kuna erinevaid gruppe selle sees on palju. BE-st on ISISesse läinud  võitlema üle 400 inimese, mis on ELis üks suurimaid arve, kuna ka Brüsseli elanike hulgas on moslemeid üsna palju. Gert Antsu analüüside koha pealt pole terrorirünnak Brüsselis mitte küsimus “kas?”, vaid “kuna?”. Sellele andis kinnitust ka tänavatel kõndides: suuremaid institutsioone ja saatkondi kaitses pilgeni relvastatud BE sõjavägi, mis ühelt poolt tekitas natuke hirmuäratava tunde, teisalt küsimuse: miks? Keegi ei osanud ette näha rünnakut Pariisile ja Belgia osalust selles, mis tuli vaid paari päeva pärast.

Surmani väsinud seltskond liikus seejärel tagasi Jacues Breli noortehostelisse ning üritas välja puhata. Mõned jäid ööbimiskohta suhtlema, teine grupp (Kristen, Joanna, Maarja) läks proovima parasjagu hooajalisi merekarpe restorani In't Spinnekopke, kus me nautisime esmaklassilist teenindust ja suus-sulavaid mereande.

2.  päev ehk Euroopa Komisjon ning EYF

Teise päeva hommik saabus liigagi ruttu ning vähesed said reisiväsimusest toibuda. Meid turgutas rammus hommikusöök ning varajane külastus Euroopa Komisjoni külastuskeskusesse, mis asus kesklinnas Charlemagne'i hoones. Meie reisi oli selleks hetkeks õnnistatud rohkese päikesevalguse ning äärmiselt sooja ilmaga (15 kraadi päeval ning 7 kraadi öösel) ning näis, et ka see päev ei eristu eelmisest. Teel Komisjoni tekkis ka parem arusaamine Brüsseli kesklinnast ning kuidas seal paremini orienteeruda kaardiga. See oskus kulus hilisemal vabal ajal kindlasti ära. Kohe pärast vastuvõttu, tehti meist järjekordne grupipilt ning edasi viidi meid seina juurde, kus oli piltide ja tekstide abil kujutatud Euroopa Liidu arengut ning teisi tähtsaid ajaloolisi sündmuseid. Edasi liikusime ühte kõrvalisse ruumi, kus meiega tuli vestlema Simon Pascoe, Euroopa Komisjoni üldkommunikatsiooni osakonna (Department of General Communication) liige. Järgneva kahe tunni jooksul tehti meile kaks ettekannet teemadel “Euroopa Komisjoni roll Euroopa Liidu täidesaatva võimuna” ning “Euroopa ühisturg”. Ettekannetevahelise pausi ajal kostitati meid maiustuste ning kohviga. Eriti kenaks žestiks pidasime silti “Coffee reserved. Society of International Relations at Tartu University”. Meie teekond viis meid edasi asutusse nimega European Youth Forum, kus meid hariti probleemidest, kuidas tegeleda tööpuudusega noorte seas ning mis vanusest peaks olema hääletamine lubatud. Vestlust juhtis Sarah Farndale, kelle ametlik tiitel on communications coordinator nimetatud organisatsioonis. Väikese üllatusena tekkis viimase teema juures tuline vaidlus, sest enamik meist ei pooldanud valimise vanusepiiri langetamist 16. eluaastani. Meile tehti palju promo ning öeldi isegi, et nende organisatsioon peab inimest n-ö nooreks kuni 30. eluaastani. Meeldiv oli iga külastuskäigu juures kahtlemata see, et küsimuste vool ja sellele järgnev diskussioon kestis alati väga pikalt.

Meie ajagraafiku kohustuslik osa lõppes kell 13.30, mis tähendas, et ülejäänud päeva sai täielikult veeta Brüsseli avastamisele. Moodustati väiksed rühmad, kellest mõned suundusid vana- ja teised kesklinna. Järgneva viie tunni jooksul käidi "pissivat poissi", erilisi Belgia friikartuleid, šokolaadi ning muuseume kaemas, mis kohe kindlasti kedagi külmaks ei jätnud. Eriti meeldejäävaks kujunes fotosessiooon RSRi meessoost liikmete vahel Belgia triumfikaare taustal, kus ei jäänud puudu sügismeeleolust ning tõelisest kunstist! Kui kell lõi 21, siis asusid RSRi väärikad saadikud Belgia ööelu vallutama. Väisati õllebaare, millest kõige meeldejäävam oli kohake nimega Delirium Café. Mitmekorruseline baar pakkus korralikult avastamisrõõmu ning peatselt oli tekkinud eraldi mitteametlik RSRi jutunurk. Edasi viis meie sammud meid vanalinna südamesse, kus mõned meist nautisid rokibaaride võlusid, kuniks teised külastasid kebabi-joint'isid. Kõige vapramad meie seast pidasid poole ööni vastu ning jõudsid selle aja jooksul isegi kuulsasse aafrikapärasesse Matonge linnaossa, mis võib nii mõnelegi tunduda nagu totaalselt teine kultuuriruum. Kahjuks saab aga iga seiklus oma lõpu ning lõpuks jõudsid viimasedki väsinud hostelisse mugava voodi kaissu.

3. päev ehk külastus NATO peakorterisse

Kolmas hommik algas seltskonna liikmetele väga erinevalt: mõned eelistasid viimase hetkeni magada, teised kasutasid enda aega Brüsselis viimseni ära: Mark ja Henrik käisid näiteks palju vastastikuseid emotsioone tekitanud sõjamuuseumis, kus näiteks kuningas Leopoldi II kujutati sõjakangelase ja muidu suurepärase inimesena. Valdav enamus leidis aga, et viimased tunnid vaba aega saaks kasutada kõige otstarbekamalt Brüsseli vanalinna shopping tänavatel. Ainus, mis vahaepeal segadust põhjustas, oli rahaautomaatide suur puudus, mida pidi pingsalt kaardiga taga ajama. Positiivselt mõjus kindlasti tõsiasi, et keegi ei jäänud hiljaks ega muutunud kättesaamatuks.

Terve grupp kogunes kella 14 paiku hosteli lähedale ning liikus seejärel bussiga in corpore NATO peakoreri poole, kus meid võttis vastu Eesti alaline esindaja NATO juures suursaadik Lauri Lepik ja kolmas sekretär Marko Koplimaa. Saime üldteadmisi Eesti positsioonis NATOs ning kuidas rahvusvaheline olukord viimase aasta jooksul seda muutnud on. Samuti kinnitati meile, et praegusest peakorterist üle tee toimuv uue peakorteri ehitus sujub ilma tõrgeteta. Uus hoone pidavat peale valmimist üks turvatumaid ehitisi olema Euroopas, mis tundus igati loogiline. Enne sisenemist NATO territooriumile, põhjustas natukene närvikõdi sissepääsuni jõudmine, sest relvastatud patrullid, kaamerad ja uhke kogus keelumärke mõjusid segadust tekitavalt. Ega lahkuminegi kergem ei olnud, kuid seda juba teistel põhjustel: meie grupp lõhestus ehk Oliver ning Kerstin suundusid mööda teisi radu, mistõttu moodustati bussiparklas emotsionaalne kallistamisring. Õnneks ei loe distants tänapäeval eriti midagi, mistõttu suuri pisaraid ei valatud. Pärast lennujaama jõudmist läks kõik ajakava järgi ning kell 00.30 eesti aja järgi maandusid kõik RSRi liikmed ilusasti Tallinna lennujaamas. Sel hetkel läks igaüks oma koju ning järjekordne võimas RSRi reisisaaga oligi lõpule jõudnud.

Pildimaterjal on leitav SIIT

Reisikirja autorid Maarja Mets, Peeter Pals, Randon Värsi