20.09 Rene Värk

Marek Soomaa: Kokkuvõte René Värgi loengust

Teisipäeval, 20. septembril 2011 käis Rahvusvaheliste Suhete Ringile loengut pidamas Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse lektor ning Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste riigi- ja rahvusvahelise õiguse dotsent René Värk, kes rääkis teemal „Terrorism, riigi vastutus ja relvastatud jõu kasutamine“.

Viimastel aastatel on alates 11.09.2001 terrorismist väga palju räägitud. Tänaseni ei ole kokku lepitud, mida tähendab mõiste terrorism. Karistusõiguslikult on vajalik sätestada eelnevalt, mida terrorism tähendab, enne kui kedagi süüdi saab mõista, sest karistusõigus kehtib etteulatuvalt. Definitsiooni sellele mõistele on otsitud juba 1930ndatest alates. Tõsisemalt tegeleti sellega 1970ndatel.

Oluliselt on siia segatud Iisrael ja sellega seonduv. Omamoodi jälje on jätnud ka kolonialism. On teatud vastuolud emamaade ja koloniaalmaade vahel.

Väga loodeti, et 11.09.2001 tõttu võetakse ühtne arusaam vastu ja omaks, paraku seda ei juhtunud. Terrorism ei ole midagi triviaalset. Lääneriigid ei usu, et riiklikud võimud saavad terroriaktsione toime panna.

Lennukite kaaperdamise osas on riigid suutnud kokku leppida ja poliitilised tõekspidamised kõrvale lükata. Riigid ei taha kaaperdamist siiski terrorismiga seostada.

Ära on tehtud ühtteist nii maailmas kui ka regionaalses kontekstis. Samas Araabiamaade konventsioone tuleks vaadata teatava kriitikaga, sest nende arusaamad terrorismist on tunduvalt erinevad võrreldes läänega. Riigid on hakanud jagama arusaama, et terrorismiga peaks tegelema sõjavägi, mitte korrakaitse (politsei ja prokuratuur). Samas siin võivad tekkida teatavad probleemid kuna sõjaväe puhul on reeglid liberaalsemad ja see võib tuua kaasa liigse jõu kasutamise ning konfliktid. Tänase seisuga tegelevad võitlusega mõlemad. Arvates et rühmitused, mis tegelevad terrorismiga pole samastatavad riikidega, siis võivad tekkida probleemid rühmitustega võitlemisel ka riikidega, sest sisuliselt sekutakse teiste riikide siseasjadesse. Seda seetõttu, et rühmitused tegutsevad siiski mõne riigi territooriumil ja teise riigi sekkumine näitab, et riik ei suuda ise toime tulla terrorismiga võitlemisel.

Juriidiliselt on asjad tunduvalt keerulisemad. On võimalik, et riigid tolereerivad rühmitusi, lubavad neil vabalt tegutseda (nt Al-Qaeda). Selline käitumine aitab terrorismile kaasa. Ka riigi võimetus võib terrorismi soodustada. Ise ei suudeta teha ja teistel, kes tahavad, ei lubata midagi teha. Pigem on riik siiski vastutav siis, kui riik toetab rühmitust. Riigi ja terroristliku rühmituse vahel ei ole tavaliselt mingit nähtavat sidet. Samas võib neid de facto lugeda riiklikeks organisatsioonideks. See on koht, kus peaks rahvusvaheline õigus sekkuma.

On kaks võimalikku testi, millega sidet riigi ja rühmituse vahel tuvastada. Tuleb tõestada, et riik andis käsu rünnaku teostamiseks ja finantseeris seda. Kui suudetakse seda tõestada, siis oleks võimalik riiki rünnata. On olemas ka üldise kontrolli test, mis tähendab, et riik annab üldisi korraldusi rühmitustele. Selle testiga tõestamine on tunduvalt lihtsam. Esimese variandi pakkus välja Rahvusvaheline kohus Haagis, teise pakkus välja Endise Jugoslaavia Rahvusvaheline Kriminaaltribunaal Jugoslaavias.

Peavalu valmistab olukord, kus riik ei ole suuteline midagi ette võtma terroristlike rühmitustega. Sellisel juhul on neid teste keerulisem rakendada, kuid mitte võimatu. Üldise rahvusvahelise õiguse põhimõtte kohaselt ei tohi riigi territooriumit kasutada selleks, et teha võimalikuks teiste riikide ründamist. Laias laastus võib öelda, et Afganistaani sõda oli legitiimne.

Enesekaitse

Ei tohi ajada segi olukorraga, kus tuuakse põhjenduseks ebamugava olukorra vastu astumist. Enesekaiste tähendab siiski ainult olukorda, kus riiki on tabanud relvastatud rünnak. On tekkinud küsimusi, kas relvastatud ründeks lugeda ka terroristlike rühmituste rünnakuid. Rahvusvaheline kogukond leidis, et võib kaitsta ka selliste rünnakute vastu. Ei ole oluline, kes ründas, oluline on rünnak – milline see on ja milline on selle efekt. Rünnak 11.09.2001 puhul oli esimene kord, kui NATO kasutas artiklit 5. Riigi õigus enesekaitsele ei sõltu tänapäeval sellest, kes ründab vaid kui suur on see rünnak.

Kas terrorism on midagi sellist, mille vastu võiks rakendada kollektiivset julgeoleku süsteemi? Idee poolest peaks Julgeolekunõukogu monitoorima olukorda maailmas. Ja kui leiab mingi rikkumise, siis on võimalik kasutada mingit sanktsioneerivat meedet. Üks lähimaid näiteid selle kohta on Liibüa. Seda meedet võib kasutada ka terrorismi puhul. Julgeolekunõukogu hakkas terrorismi vastu huvi tundma 1980ndatel, suurem huvi tekkis alles peale rünnakut Ameerika Ühendriikidele. Sellest ajast sattuti üsna hoogu terrorismiga võitlemisel, võib öelda, et isegi liiga hoogu. Julgeolekunõukogu küll nõuab võitlemist terrorismiga, kuid ei ole andnud selgitust, mida ta peab silmas mõiste terrorism all. Asjaolu et Julgeolekunõukogu ütles, et iga terroriakt on oht rahule ja julgeolekule, muudab aga terrorismi triviaalseks. Kui rääkida terrorismist kui nähtusest, mitte juhtumist, siis on väga keeruline öelda, et nüüd on asi lõppenud. Tänaseni ei ole veel juhtumit, kus Julgeolekunõukogu oleks öelnud, et nüüd tuleb asuda ründama terrorismi.

Ka Eesti on läinud terrorismi defineerimisega pisut hoogu, sõnastades karistusseadustikus terrorismi liiga laialt.

Konspekteeris Marek Soomaa

12.09 
David Vseviov
"Kuidas mõtestada minevikku?"