20.09 Helle Tiikmaa

20. septembril käis RSRis rääkimas endine saate "Välisilm" toimetaja, vabakutseline ajakirjanik ja välismaailma dokumentalist Helle Tiikmaa. Vabas atmosfääris kulgenud loengut illustreerisid lõigud tema dokumentaalfilmidest "Maa kus elavad mudukafid", "U-kraina - piiri peal maa", "Roheline ja oranž".

Alljärgnevalt põnevamad väljavõtted ja mõtted loengust: 

- Välispoliitika uudiseid tihti lõigatakse toimetajate poolt välja väites, et nende vastu ei ole huvi
- Meil kajastatakse välisriikidest kõige rohkem ülekaalukalt Venemaa teemasid
- Tiikmaale meeldis kajastada Põhja-Iirima, Suurbritannia ja unustatud konflikte, nt Kosovo
- Ei ole olemas suurt erinevust nt soomlaste ja venelaste maailmakajastuse vahel
- Minskis presidendi hoone filmimine ei ole lubatud. Tuli materjali üle piiri smuugeldada.
- Venemaa nii äärmuslik ei ole kui Valgevene
- Eesti ei jaksa enam ise teha dokfilme, see on kallis, odavam on osta teiste suurte riikide tehtud dokfilme
- Gruusias käisime natuke peale Abhaasiat piirialal  kohalikud kutsusid rohkem materjali üles võtma potentsiaalseid snaipereid jne, aga muidugi seda ei teinud, liiga ohtlik oleks olnud.
- Välisuudiste jaoks kriteerium, pilt peab hea olema. Surnute arv on peab alati olema suur.

Kuidas välispoliitiliseks saateks nullist ette valmistada?
Wikipediat ei tohiks üldse lugeda. Tuleb uurida teisi uudisteagentuure, aga suhtuda neisse kriitiliselt, sest kõigil on oma perspektiiv asjale, aga üldiselt nädalaga ei valmista nullist asja kuidagi ette.

Kas ajakirjanik saab olla objektiivne?

Uudisena saab.

Aga miks peaks olema täiesti objektiivne? Kommentaarid ja analüüsid peavad olema nähtavad, uudiste osa peab olema neutraalne. Kui on oma arvamus sellena välja toodud, siis on see ok. Kõik 100% ei pea olema objektiivne. Tänapäeva tõeline ajakirjanik peab nii kvaliteetset analüüsi tegema, et pehmed esoteerilised asjad nagu telegram tõepähe ei läheks.


Konspekteeris Kristen Aigro