20.02 Karin Kaup-Lapõnin

20. veebruaril toimunud RSRi loengus oli külas Karin Kaup-Lapõnin, kes tutvustas Aafrika Liitu ja ennekõike selle rolli rahu ning julgeoleku tagamisel. Juttu tuli ka, millised on sidemed Aafrika Liidu ja Euroopa Liidu vahel ning mis on Aafrika Liidu edasised väljakutsed. Karin Kaup-Lapõnin on Eesti ning endine Euroopa Liidu välisteenistuse diplomaat. Neli aastat on ta töötanud Euroopa Liidu esinduses Aafrika Liidu juures. 

Karin Kaup-Lapõnin alustas loengut Aafrika Liidu tutvustamisega. Nimelt kuuluvad Liitu tänaseks kõik Aafrika riigid, mis teeb kokku 55 riiki. Maroko oli viimane liituja, kuigi ta on varemgi liige olnud, aga vahepeal astus välja. Põhjus, miks ta uuesti liitus, seisnes lootuses võidelda seeläbi paremini Lääne-Sahara eest.

Mis on Aafrika Liit?

Aafrika Liit keskendub inimestele, jõukusele ning rahule Aafrikas. Olulisim Aafrika Liidu mandaat on julgeoleku ning rahu tagamine, mistõttu moodustab Aafrika Liidu eelarvest nimetatud valdkond ca 60%. Kuid peab tõdema, et rahu ja julgeolek on olulisteks teemadeks agendas vaid teatud riikide jaoks, sest sisekonflikte on ca 15. riigis. Lisaks tuleb rõhutada, et konfliktid on peamiselt sisemised, mitte riikidevahelised.

Peamised julgeolekut puudutavad probleemid on seotud võimuvõitluse, terrorismi, organiseeritud kuritegevuse ja inimkaubandusega. Aafrikas on tõsiseks mureks radikaliseerumine ning enesetaputerroristid. Peamiselt, kuidas lapsi neil eesmärkidel ära kasutatakse. Oluline küsimus on ka merejulgeolek.

Aafrikas, kus keskmine vanus on 19 ning linnastunud on vaid 40% elanikkonnast, kuigi viimane näitaja on tõusvas järgus, tahetakse leida iseseisvalt lahendusi oma probleemidele. Teisisõnu African Solutions to African problems. Kuigi see on üllas eesmärk ning välispartnerid hindavad taolist lähenemist kõrgelt, pole Aafrika siiski alati üksi võimeline oma probleeme lahendama.

Mis puudutab Aafrika Liidu kui institutsiooni struktuuri, siis Aafrika Liidu juhtkonnal on esimees (eelmine oli naine). Hetkel on Aafrika Liidus lisaks esimehele kümme volinikku. Neil on oma kindlad portfellide (nt rahu ja julgeoleku volinik). Volinikud kutsuvad kokku vastavalt nende portfellile kohaste ministrite kohtumised. Aafrika Liidu liikmesriikide riigipead kohtuvad kahel korral aastas, kus erinevalt ELst tuuakse riigipeade tasandil lauale ka pisiküsimused, mille üle alles hakatakse otsustama.

Aafrika Liidu peakorteri asukohas Addis Abebas on esindatud 21 ELi liikmesriiki, Eesti nende seas pole. Eesti katab Aafrika Liitu Kairost. Kuna aga Aafrikal on tohutu majanduspotentsiaal ka Eesti jaoks tulenevalt rahvaarvust ja majanduskasvust seal, võiks Eesti Aafrikale rohkem tähelepanu pöörata. 2017. aasta novembris tegi president Kaljulaid visiidi Rwandasse ning Etioopiasse, kus käsitleti erinevaid teemasid. Eesti e-riigi teadmuste, oskuste ning teenuste eksportimine Aafrikasse omab kindlasti potentsiaali. Rwanda on näiteks väga avatud sellele.

Aafrika Liit ja EL

Peamine erinevus Aafrika Liidu ning Euroopa Liidu vahel seisneb selles, et ELi liikmesriigid on osa oma pädevustest, seeläbi suveräänsusest Brüsselisse ära andnud. Aafrika Liidus seda ei esine.

Euroopa Liit näeb Aafrika Liitu oma naabrina. Kahe liidu vahel toimub kaubavahetus: toorainet eksportivate riikide tulu on küll kahanenud, kuid teiste toodete eksportijatel läheb jõudsalt kasvavas joones. Aafrika on maailma kiireima majanduskasvuga piirkondi, kuigi ka seal on viimastel aastatel olnud majanduslangus. Tooraine ekspordist sõltuvatel riikidel on majanduskasv aeglustunud, kuna tooraine hinnad olid pikalt languses (nt Ghana, Nigeeria, Angola). Tooraine ekspordist mitte sõltuvad riigid nagu Etioopia, Senegal ja Sierra Leone saavad nautida majanduskasvu, mis osalt tuleneb nende madalast stardipositsioonist.

Aafrika ja Euroopa Liidu vahel toimuvad tippkohtumised riigipeade tasandil, mis 2017. aastal leidsid aset viiendat korda. Euroopa Liidu jaoks oli viimane kohtumine isegi et olulisem kui Aafrika Liidu jaoks. Peamised teemad, milles kokkuleppele jõuti olid järgnevad: majanduslikud võimalused noortele (nt omavaheline Erasmus-programm Aafrika ja Euroopa noortele, kuid küsimus seisneb idee reaalsuseks saamises), rahu ja julgeolek, rändeküsimus (põletavaim küsimus, kas aafriklased võtavad Aafrikasse tagasi majanduspõgenikke ELst või mitte), hea valitsemistava (valimised, demokraatia edendamine ja inimõigused).

ELi peamised teemad Aafrika Liidu suunal on rahu ja julgeolek, demokraatia, hea valitsemistava ning inimõiguste edendamine. Põhimõte selleks seisneb, et kui kodus ehk Aafrikas nende valdkondadega korras, siis on ELi suunal majandusmigrantide ränne madalam. Vähemalt mitte nii suurel määral, kui seda täna on.

Aafrikas on valitsemise struktuuriga probleeme. Aafrika Liit on vastu võtnud 46 erinevat hartat, protokolli ja rahvusvahelist akti, mis on Aafrika-ülesed ning tuleb riikides eraldi ratifitseerida. ELs tuleb enne selgitada liikmesriigis, kas deklaratsiooni on võimalik vastu või mitte. Aafrikas on nii, et riigipead võtavad vastu ja siis mõned lähevad tagasi oma koju, kus mõistavad, et neil polegi oma riigis võimalik vastavat deklaratsiooni ratifitseerida. 

Inimõiguste institutsionaliseerimise protsess pole Aafrikas pikalt kestnud, kuigi loodud on näiteks inimõiguste komisjon ja lasteõiguste komisjon. Kui inimõiguste komisjoni otsused on soovituslikud, siis Aafrika inimõiguste kohtu (samal tasemel, nagu ELs on Euroopa Inimõiguste Kohus) otsused on juriidiliselt siduv neile, kes sellega on liitunud. Kokku on neid 30 riiki. Kahjuks nad otsuseid pigem ei järgi.

Valimisvaatlus – see on Aafrika Liidul endal olemas, mida üles aitas ehitada ka Euroopa Liit. Aafrika Liidul on mandaat vaadelda kõiki toimuvaid valimisi Aafrikas. Nad on muutunud paremaks, eriti kui EL hakkas toetama nende võimekuse edendamist. Edusamme on märgata ainuüksi valimisvaatluse raportite alusel, mis on muutunud pikemaks (varem kaheleheküljelised, nüüd aga 10lk-d), sisutihedamaks ning kriitilisemaks.

Aafrika Liit ja Euroopa Liit moodustasid ühise koostöögrupi Pariisi kliimamuutuste kohtumisel. Nad tulid välja ühise rindena ning saavutasid selle, mida tahtsid. Kliimamuutuste Pariisi lepingule on alla kirjutanud kõik Aafrika Liidu liikmesriiki, kuid kõik pole seda ratifitseerinud.

Rahu ja julgeolek

Nagu öeldud, on rahu ja julgeolek kesksed teemad Aafrika Liidus. Aafrika Liidul on olemas sõjaline võimekus. Näiteks ühes läbi aegade Aafrika raskeimas konfliktis Somaalias asuvad rahutagamise jõud, kellel on õigus ka tulirelva kasutada. Kogu palgaraha rahutagamise operatsioonideks tuli kuni 2017. aastani aga ELst. Samas on olukord aastatega muutunud. Hiljuti otsustas Aafrika Liit hakata ise panustama vähemalt 20% rahutagamise operatsioonide kuludest.

Samas on Somaalias olukord muutunud stabiilsemaks. Eelmisel kuul, st jaanuaris 2018 kohtus Eesti välisminister Somaalia välisministriga, kes kinnitas, et Somaalia puhul saab olla optimistlik. See ei kehti aga Lõuna-Sudaani puhul, hoolimata püsinud lootusest edulugu saavutada. 2005. aastal pärast verist kodusõda, jõudsid Lõuna- ja Põhja-Sudaani hõimud kokkuleppele, mille tulemusena tõmmati nende vahele kontrolljoon. Eesmärk oli, et kui kokkulepe püsib, võib riigil lasta iseseisvuda 2012. aastal. Kuid seda ei juhtunud, sest 2013. aastal algasid taas verised lahingud. Tegemist oli nii etnilise kui ka võimukonfliktiga. Viimast ennekõike põhjusel, et Lõuna-Sudaanis on nafta. Muidugi kokkuleppeid hõimude vahel aeg-ajalt tehakse, kuid need ei püsi. Viimane kokkulepe tehti 2018. aasta alguses, kuid uued konfliktid tulid juba peale.

Burundigi, kus on hutud ja tutsid, on olnud kriitilises seisus. Seal oli poliitilise konflikti käigus näiteks genotsiidikahtlus - tutsi vähemuse suhtes. Tänaseks päevaks on kahtlus taandunud, kuid Rahvusvahelises Kriminaalkohtus algatati siiski uurimus. Sellest tulenevalt otsustas Burundi vastureaktsioonina kohtust välja astuta.

Hiljuti võttis Aafrika Liit enda alla ka võitluse Boko Harami vastu, mis on nimetatud rahutagamise missiooniks. Selleks on loodud multinational joint task force, kuhu rahaliselt panustab EL ja ennekõike Prantsusmaa.

Aafrika Liidul on eesmärk luua 2063. aastaks, mil möödub 100 aastat Liidu loomisest, olukord, kus pole ühtegi kontinentaalset konflikti. Eesmärgi saavutamiseks, mis on märgitud Agendas 2063, on plaan luua järjepidevalt juurde uusi operatsioone ning vähendada partneritepoolset rahastust. Aafrikas on suur soov ise finantsiliselt toime tulla, et hoida väärikust ja olla sõltumatu, kuid soovi täitumist pärsib raha puudus.

Juba 2020. aastaks on Aafrikas eesmärk tagada ’relvade vaikimine’ (Silence of Guns in Africa by 2020). Otsus võeti Aafrika Rahu ja Julgeolekunõukogu poolt vastu ca 4-5 aastat tagasi, kuid nüüd on jõutud arusaamani, et see siiski ei päde. Samas usk taolise olukorra saavutamisse pole kadunud, mistõttu püüdlused jätkuvad.

ÜRO

ÜRO Arengueesmärgid 2030 lepiti kokku kõikide riikide jaoks. Aafrika Liit on Agendas mainitud eesmärgid lubanud täita Agenda 2063 raames. Nende agenda hõlmab kõike, mis tekitab küsimuse, kas nad suudavad selles seatud eesmärke ka täita. Kuigi, tuleb mainida, et nende dokument on samas väga hea.

ÜRO reform. Aafrika pole eriti skeptiline ÜRO tegevuse suunal, kuna tegemist on ainukese ülemaailmse organisatsiooniga, mille võimuses on standardite seadmise õigus. See on oluline punkt, kuna aafriklaste jaoks tuleb enamik standardeid just ÜROst.

Aafrikas on enim küsimusi tekitanud Julgeolekunõukogu reformipakett. Eesti kandidatuuri raames on aafriklaste seas kuuldud palvet, et nad on valmis Eestile hääle andma, kui Aafrika saab Julgeolekunõukogus rohkem kohti. Julgeolekunõukogu reformi ettepanekute hulgas on ettepanek, et alalisi liikmeid oleks rohkem ning Aafrika tahab endale kahte kohta. Argumentideks on rahvaarv ja majanduskasv. 

Väljakutsed ning võimalused Aafrika Liidu jaoks

Rahastus. Aafrika Liit peab leidma võimalusi, kuidas ise rahastada oma tegevusi. Hiina omab siinjuures märkimisväärset rolli. Euroopa Liidust on jäänud mulje, et ta annab raha tingimusel, kui vastavalt edendatakse inimõigusi nagu ka head valitsemistava. Kui Hiina annab raha, siis taolisi tingimusi ta ei sea. Küll aga võtab ta mitmeid omandiõigusi üle, sest riikidel Aafrikas puudub võimekus raha Hiinale tagasi maksta. Aasiast on hiljutine näide, et Hiina võttis Sri Lankas üle ühe sadama, kuna ei suudetud Hiinale tema tööde eest tasuda.

Aafrika integratsioon. Sellel rajal on jõudsalt edenetud. Läbirääkimised Aafrika mandri vabakaubanduspiirkonna loomisest on lõpufaasis. Tegemist on kusjuures esimeste läbirääkimistega Aafrika Liidu raames, kus riigid ka reaalselt räägivad küsimusi läbi, sest seni on Aafrika Liidu sekretariaat tekstid ette valmistanud.

Kui Aafrika Liit suudaks vabakaubandusleppe lõpuni viia, suurendaks see kindlasti investeeringuid Aafrikasse. Lisaks, teine õigus kaubanduse ning teenuste tagamise kõrval on inimeste vaba liikumine, mille kallal Aafrika Liidus vaeva nähakse. Inimeste vaba liikumise protokoll võeti vastu jaanuaris 2018, kuid küsimus seisneb taas, kas riigiti suudetakse ka protokoll ratifitseerida. Juba on teada riike, kes on lihtsustanud viisade saamise ning teatud riikide vahel eksisteerib ka viisavabadus. Vastu on võetud seegi, et eksisteerib Aafrika pass. Samas pole süsteem piisavalt läbi mõeldud, kuna pole otsustatud, milline pass jääb kehtima: kas vaid Aafrika Liidu pass, Aafrika Liidu ja riiklik pass või ainult riiklik pass.

 

KÜSIMUSED publikust

Milliseid samme tehakse relvade vaikimiseks aastaks 2020?

Näiteks on Aafrika Liidul, st Aafrika julgeolekunõukogul võimalus riike korrale kutsuda sanktsioonide kaudu. Neid on mitmel korral rakendatud, kui riigid pole oma kohustusi täitnud. Madagaskari ja Kesk-Aafrika vabariigi vastu on seda tehtud. Teine meetod on ka rahuvahendus nn tarkade komitee poolt, kes peaks välja pakkuma rahumeelseid lahendusi konfliktide lahendamisteks.

Kas on kaalutud ka ühisraha kasutusele võttu Aafrikas?

Aafrikas on ca 9-10 majanduspiirkonda, Lääne-Aafrikas on ühisraha. Selle ühisraha probleem on aga see, et seda nimetatakse frangiks. Neil on Lääne-Aafrikas ka ühine pass ning viisavabadus. Kuid ülemandrilist ühisraha pole plaanis luua.

Miks Aafrika Liidu riigid peaksid Eesti poolt julgeolekunõukogu mitte-alaliseks liikmeks hääletama?

Eesti konkurent on Rumeenia. Rumeenia on küll tubli, aga Eesti on seda veelgi rohkem. Eesti on väikeriik, mida ÜRO liikmesriikidest on 2/3. Eesti esindaks seeläbi nende huve. Lisaks pole Eesti kunagi olnud Julgeolekunõukogu liige, mida Rumeenia on olnud juba 4 korda.

Eesti kavatseb panustada ÜRO reformile e-lahenduste kasutusele võtu kaudu, et muuta ÜRO tegemisi seeläbi tõhusamaks ning efektiivsemaks. Eesti kavatseb samuti panustada läbipaistvusele, nt Eesti juhib praegugi ÜRO Accountability and Transparency gruppi. Lisaks pöörab Eesti tähelepanu ka rahu ja julgeoleku küsimustele ning Eesti mõistab probleeme rahu ja stabiilsusega seoses. Eesti pole kunagi olnud ka Aafrika suunal koloonia positsioonilt ning Eesti tahab pöörata tähelepanu samuti inimõigustele, uskudes, et teistmoodi riiki üles ehitada ei saa.

Aafrika Liit tahab Julgeolekunõukogus kahte alalist kohta. Kes oleksid need esindusriigid Aafrikast?

Aafrika Liidus on viis erinevat piirkonda, kus on erinevad liidrid. Otsuseid tehakse seega viie piirkonna konsensuse baasil: igaüks ütleks oma kandidaadi ning siis tehakse otsus. Hüpoteetiliselt võib olla nendeks näiteks Lõuna-Aafrika vabariik, Nigeeria, Keenia või Alžeeria, kuid see on Aafrika enda teema.

Milliseid hõõrdumisi on võimalik täheldada erinevate keelte vahel Aafrikas?

Keele põhjal suuri hõõrdumisi pole. Jõujooned jooksevad Põhja-Aafrika ja Sahara-taguse Aafrika vahel. Põhja-aafriklased ehk araablased ei leia tihti ühiseid teemasid Sahara-taguse Aafrikaga. Frankofoonidel on vaja kõike teha oma keeles.

Samas keelerühmade vahel jooned eksisteerivad. Jõujooned on ka etniliselt eristuvad.

PS! Siinkohal päevafakt: Etioopia on ainuke riik, mida pole koloniseeritud, ja Etioopias on 83 erinevat rahvust.

Mis on Venemaa huvid?

Venemaa on relvade eksportija ning kaks teist huvi on nafta ning energia.

 

Konspekteeris Laura Oolup