18.03 Maili Vilson

Teisipäeval, 18. märtsil oli RSR-is külaliseks Tartu Ülikooli doktorant, Maili Vilson, kes rääkis teemal "Euroopa Liidu naabruspoliitika pärast araabia kevade algust".

Mis on Euroopa Liidu naabruspoliitika (Idapartnerlus nt. üks osa)? Naabruspoliitikast laiemalt: Euroopa Liidu naabruspoliitika on EL-i ametlik polliitika, ametlik suund. Selle puhul on oluline, et see on konkreetne poliitika, mis puudutab 16-t EL-i naaberriiki. Spetsiifilised riigid. Nt. ei puuduta see riike, kes liituvad või on kunagi tulevikus liitumas (nt. balkan, Türgi). Tähendab, et naabruspoliitika jagatakse 2ks: ida- ja lõunanaabruskond. Ida: Valgevene, Ukraina, Moldova, Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaan ja Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riigid, v.a. Türgi. Kokku on neid 16. Nende puhul, kes kuuluvad naabruspoliitika alla on eelduseks, et need riigid ei saa liituda EL-iga. Pole kunagi välja öeldud, aga loogika on vastav. Naabruspoliitika on teistsugune väljund riikidele, kuidas EL-iga suhteid arendada ilma liikmeks saamata.

Ajalugu: EL-i naabruspoliitika loodi 2004. aastal. 2004 laienes EL (nt. Balti riigid). Üks põhjus, miks loodi naabruspoliitika, on see, et EL-i piirid laienesid, tekkisid mitmed riigid, kellel varasemalt EL-iga piir puudus. Nüüd tahtis EL arendada institutsiooni, mille abil nende riikidega ühtemoodi suhteid arendada. Naabruspoliitika on osa välispoliitikast, ent hõlmab ka teisi sfääre. Naabruspoliitika on katusnimetuseks kõikvõimalikele poliitikatele (keskkond, majandus). 2004. aasta laienemine omas otsest seost naabruspoliitika tekkega. Enne laienemist konkreetne naabruspoliitika piiritaguste riikide suhtes puudus. Enne seda oli keskseks poliitikaks laienemispoliitika (Kesk-, Ida-Euroopa). Lõunapiiril oli areng natuke varem alanud, 1995ndast aastast oli olemas omavaheline institutsiooniline poliitika. See sulandati omakorda naabruspoliitikaga kokku. 10 aastat naabruspoliitikat tänaseks, 10 aastat on püütud korraldada ühe poliitilise raamistiku sees kõiki suhteid kõikide naabritega. Antud plaan on väga ambitsioonikas: piiririigid on väga erinevad riigid ajalooliselt, majanduslikult. Põhja-Aafrika riigid on erinevad võrreldes nt. Armeeniaga, Gruusiaga.

Naabruspoliitika ülesehitus: naabruspoliitika eesmärk on saavutada piiri taga olevate riikide samasugustamine EL-i riikidega ilma, et nad EL-iga liituksid (demokraatlikud väärtused, turumajandus, julgeolekuriskivabad, stabiilsed). Stabiilsus on antud poliitika suhtes märksõnaks. Tihtipeale tahe omada stabiilset naabruskonda piiri taga kaalub üles demokraatia edendamise poliitikat nendes riikides. EL-i huvid ja väärtused satuvad tihti konflikti: ühelt poolt on soov arendada demokraatiat, teisest küljest on EL-il aga mingisugused majanduslikud huvid nendes riikides. Tekib olukord, kus demokraatlikud väärtused ei ole nii olulised mingil hetkel, kui nt. majanduslikud. Näide: Mitmed riigid on naabruses demokraatiad? Millised on neist diktatuurid? Suur osa neist ei ole demokraatlikud. EL-i eesmärk on see, et nad ise saaksid demokraatlikuks.  Näiteks samal ajal, kui soovitakse Liibüast gaasi/naftat, siis nähakse, et majanduslik soov saada maavarasi on olulisem, kui see, et Liibüa oleks demokraatlik riik.

Kuidas suhtlust korraldatakse? Ühelt poolt ajab naabruspoliitikat Euroopa komisjon, Euroopa välisteenistus (diplomaadid, välisministeeriumile alluvad isikud) ja eraldi liikmesriigid, mis ongi EL-i kogu välispoliitika puhul oluline: EL ise ei tee välispoliitikat erinevalt majandusest jm. harudest. Välispoliitika on rohkem liikmesriikide teha, sest riigid on siiski välispoliitiliselt iseseisvad. See ka mõjutab, kui palju Euroopa komisjon saab EL-i nimel naabruspoliitikat korraldada. Iga naaberriigiga peaks ideaalis olema sõlmitud leping, kus lepitakse kokku tegevuskavas: milliseid reforme viib läbi naaberriik ning mida EL selle eest vastu annab. Reformid puudutavad demokraatiat, turumajandust, õigusriiki, keskkonda, justiitsi jne. EL-il on iga riigia leping, kus on selles kokku lepitud. Suhtlus toimub nende lepingute põhiselt. Iga aasta korraldab EL analüüsi, mis näitab, kui palju on olnud naaberriikide tegevustes progressi ning mida peaks edasi tegema. Assotsatsiooni – ja vabakaubanduslepingud (Ukrainaga, selle aasta jooksul ka Gruusia ja Moldovaga) on uued lepingud, uued kavad. Sisuliselt on need samad, mis varasemad lepingud: jätkatakse reformidega, EL pakub midagi vastu, nt. tihedamad sidemed Euroopa ühisturu vastu, viisavabaduse poole pürgimine jne. Idapartnerlus käib ka naabruspoliitika alla. Naabruspoliitika jaguneb kaheks: Vahemere Liit ja Idapartnerlus, eesmärgiga mitte liiga üldiselt riikidega suhelda. Tuuakse välja asjaolu, et on 16 erinevat riiki ja nende jaoks on ainult üks poliitik. Idapartnerluse ja Vahemere Liidu loomine paar aastat hiljem olid püüdlused parandada naabruspoliitika rakendatavust. Hoolimata sellest, et naabruspoliitika on mõeldud mitteliituvatele riikidele, ei saa ümber küsimusest, kas liitumine on naaberiikide jaoks võimatu? Kas vahe idapartnerluse ja vahemere liidu vahel on selles, et idapartnerluse riigid mingil hetkel saavad ikkagi liitumisperspektiivi? Regionaalne lähenemine on tekitanud segadust. Siiski, Vahemere Liidus olevatel riikidel pigem puudub soov saada EL-i liikmeteks. See aga ei kehti Ukraina, Moldova ja Gruusia kohta, kes on tugevalt avaldanud soovi kunagi liituda EL-iga. Seniani on EL soovidele osavalt umbmääraselt vastanud. Hiljuti ollakse ka kuulnud väljaütlemisi, et põhimõtteliselt EL-ina tunnistatakse, et nt. Ukraina võiks liituda EL-iga. Seni oli öeldud seda ainult Balkani kohta. Progress on erineval tasemel, aga Balkanil on vähemalt olemas kindlus, et saadakse EL-i. Teiste suhtes seda välja ei öelda.

Naabruspoliitika pärast araabia kevadet: massiülestõusud Põhja-Aafrikas, araabia Kevade lõpp on vaieldav, kas on üldse lõppenud. Põhjus, miks loengu teema on naabruspoliitika pärast araabia kevadet: kuna rahva ülestõusud olid massilised ning leidsid aset mittedemokraatlikes riikides, rahva ülestõusud seniste režiimide vastu: EL tunnistas sellel ajal, et on ajanud oma naabruspoliitikat valesti kuna on hoidnud soojasi suhteid kõikide nende mittedemokraatlike riikide juhtidega. Tunnistati, et on vaadatud mööda poliitilisest olukorrast riigis omahuvide tõttu. Nüüd, kus on rahvas üles tõusmas, peaks ka EL seda vabaduspüüdlust toetama. Tunnistati, et on oldud seni valel poolel. Antud asjaolu oli väga suur samm: tunnistati, et oldi mööda vaadatud rahvaste huvidest. Seda viga tahetakse parandada, antud avaldus võiks olla uue naabruspoliitika aluseks. Peaks tähendama muutust paremuse poole EL-i poliitikas. Araabia kevad ei toimunud EL-i demokraatia edendamise edukuse tõttu vaid tavatsetakse öelda, et selle kiuste. EL promos stabiilsust, mitte demokraatiat nendes riikides. EL ei teinud midagi, et need riigid demokraatlikuks muutuks. 2011 võinuks olla tohutu suur muutuste aasta, ent nii ei läinud. Miks? EL-i rollist araabia kevade puhul: kritiseeritakse EL-i, et reageeritakse väga aeglaselt mujal toimuvale. Selletõttu nähakse, et EL-i roll Araabia Kevades oli tagasihoidlik. Kuulutati küll välja täiesti uus naabruspoliitika ajastu, lubati rohkem raha, suuremat ligipääsu Euroopa ühisturule, inimesed saaksid EL-i rohkem külastada, ent seda kõike ainult sellel tingimusel, et toimub edasine demokratiseerumine (more for more). Mida rohkem üks naaberriik teeb, seda rohkem annab EL talle ka vastu. Põhimõte töötaks hästi riikide puhul, kes on väga palju reforminud, nt. Tuneesia ja mingil määral ka Maroko. Teiste riikide puhul on kaheldav selle põhimõte toimimine. Euroopa Liit ka ei täpsustanud antud põhimõtet, jäädi loosungi juurde. Tuneesial paistab ainukese Araabia Kevade riigina hästi minevat, saab ka EL-ilt toetust. Teistel riikidel nii hästi ei lähe.

Rahast rääkides: Egiptusele lubati tohutuid abirahasi. Tegelikult saadi paarkümmend miljonit, ent sellest ei piisa nii suure riigi reformimiseks. Et antud põhimõte töötaks, oleks pidanud raha jagama tohutult palju rohkem, ent kui seda raha jagada, jääb ebaselgeks, kellele raha jagatakse. Teatakse, et antud regioonis on korruptsiooni tase kõrge. Raha jagamine töötab ainult suurte reformidega. Eelmiae aasta auditi tulemus: varasematest rahades, mis Egiptusele eraldati, on miljard eurot kadunud. Sellisel kujul raha andmine ei tööta.

Majandus: lubada suuremat ligipääsu Euroopa ühisturule, kaupade lubavus Euroopasse. Ühisturul samas kehtivad ka omad reeglid, mis kaitsevad liikmesriikide põllumehi. Kõikidest naaberriikidest rääkides, kõik nende tugevad sektorid võiksid olla kas toorained või põllumajandussaadused, mille turustamine on raske EL-i ühisturul: kasu, mida nad saaksid, oleks väga pikaajaline. Lühiajaliselt oleks see kahjulik. Antud põhimõte ei motiveeri riike kuna see pole lühiajaliselt kasulik. Samuti tähendab see tohutuid reforme, ka idas. Pead majanduse täielikult ümber struktureerima, pead seadused paralleelsele tasemele viima EL-i seadustega. Pikaajaline tulu ei motiveeri. 3 M-i: Markets, mobility, money.

Liikuvuse küsimus (mobility): tähenda võimalusi lihtsustada haridusprogrammide, kodanikuühiskondade vahetusprogrammide suhtes. Naaberriike huvitaks viisavabadus, ent see ei ole tulemas lähiajal. Teatakse, kui tohutult suur on illegaalne immigratsioon Põhja-Aafrikast ja vähemal määral ka idast. Antud riikide struktuurid ei suuda kontrollida illegaalset immigratsiooni, kurjategijate liikumist ei suudeta takistada. Kardetakse, et Euroopa jookseb aafriklasi täis. Isegi, kui hakatakse viisavabadusi pakkuma, oleks antud pakkumine väga pikaajaline, 30-50 aastat. Olukord on parem Moldova ja Gruusiaga: on tehtud reforme, millega lihtsustatakse viisa taotlusprotsessi. Terve rida seadusandlusi, mida peab samas ka kooskõlastama, ent samas ollakse samuti viisavabadusest üpris kaugel. Enne Ukrainat survestas Venemaa EL-i, et viisavabadust saada. Üldiselt öeldakse selle kohta, et see oli ebarealistlik: Venemaa poleks nõus EL-i tingimustega. 16 riigi hulka ei kuulu Venemaa. Venemaa ei olnud nõus, et teda koheldakse samamoodi, kui Valgevenet, Moldovat, Ukrainat, lähis-ida riike. 2004 oli periood, kus Venemaa uhkus oli taaskord kerkimas, ei saadud seda asjaolu aktsepteerida. Seetõttu ei ole ka Venemaaga mingit kokkulepet, et viidaks läbi mingeid reforme, see on Venemaale vastuvõetamatu. Euroopa Liit presenteeris muudatusi, ent need olid liiga pikaajalised, et oleksid kedagi motiveerinud.

EL-i välispoliitika on raskesti kujundatav. On ka element, mida araabia kevade raames kritiseeriti kõige rohkem: murranguline sündmus, aga EL-i ütlused/pakkumised olid tagasihoidlikud. EL-i reaktsioonid nt. Egiptuse valitsusevahetusele, Süüria kodusõda: ei sekkutud eriti tugevalt, kuigi võinuks kasutada oma naabruspoliitikast tulenevaid võimalusi, et riike õigele teele aidata, s.h. ka Gaddafi kukutamisel. EL tervikuna selleks midagi erilist ei teinud. Ühelt poolt on see alus kritiseerimiseks, ent teisest küljest on 28 riigi omavahelise kokkuleppe saavutamine on keeruline. Suudetakse ainult hukkamõistmises kokku leppida. Pärast seda tulevad aga riikide erihuvid mängu, mistõttu on keeruline ühist seisukohta EL-il võtta. Ukraina puhul: on kehtestatud sanktsioone, tuleb lugeda märkimisväärseks võrreldes varasemaga. Mitte siiski meeletu.

Kas Euroopa Liit on midagi õppinud araabia kevade juhtumist? Võiks olla muutus. Teisest küljest võib väita, et sündmused ei ole omavahel võrreldavad. See, mis toimub Ukrainas, on otseselt Euroopas toimuvat puudutav. Peegeldab ka EL-i liikmesriikide üldine seisukoht naabruskonna suhtes: paratamatult tundub, et Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida, hoolimata majanduslikest huvidest ja julgeolekuriskidest, tundub, et Idanaabrid on EL-i jaoks olulisemad. Seda nähakse soodustustes, mida EL naabritele pakub. Tundub nii, et EL ei kohtle kõiki naabreid võrdselt. Võidakse märgata eelistusi selle poliitika ajamise suhtes.

Lõpetuseks: Praeguse seisuga ei saa väita, et lõunariigid oleksid oluliselt demokraatlikumad. Kõik lootused on pandud Tuneesia peale, kes peaks päästa araabia kevade sündmuste saaga. Tegelikult on teised lõunanaabrid on muutunud veelgi ohtlikumaks EL-i jaoks. Varasemalt olid rahulikud diktatuurid, ent nüüd on ettearvamatumad. Pole riike, mis suudaks koherentset poliitikat edasi ajada, nt. Liibüa: on oht, et jaguneb 3ks eraldi piirkonnaks. Need riigid tegutsevad hoopis siseküsimustega, demokraatia ei ole põhiküsimuseks. EL-i tähelepanu on sujuvalt nihkunud Ukraina peale, tõenäoliselt nii see poliitika käib. Kriisi tekkides nihkub tähelepanu vanadest probleemidest kõrvale, ent kas vana probleem saab lahendatud, jääb selgusetuks. Naaberriigid võiksid olla üks esimestest EL-i huvidest, paraku see nii ei ole.

Konspekteeris Tiit Liblik

On 28th November, the guest lecturer in RSR was Marina Kaljurand who gave lecture on “Cyber Security – challenges and potential responses”. She has served as the Ambassador of Estonia to USA, Mexico, Russia, Kazahstan and Israel. She has also been the Minister of Foreign Affairs of Estonia. Currently, she is a Chair of the Global Commission on the Stability of Cyberspace.

First time when Marina Kaljurand learned about cyber security was in 2007 when Estonia was under politically motivated cyberattacks. Back then she was an Estonian ambassador to Russia and she had to explain what is happening in Estonia – DDoS-attacks. It was important to talk about this because cyber does not have borders and in this field, cooperation is necessary. She said that states are not allowed to take any illegal actions and according to international law they must stop every illegal action that is transiting their country. It was known back then that cyberattacks came from Russian territory – Estonia had all the legal instruments in place, but the will was missing (there was a cooperation between allies but not with Russia).

In year of Snowden’s disclosure, Kaljurand was posted to the US. She said that the US changed a lot during these times and question of trust was the most important. Estonia was the first country to have a bilateral agreement in cyber security with the US and it was used as a hook to bring Obama to Tallinn (he came later, though). For Estonian diplomats, it is very important to represent our country because usually nobody cares about us and many even do not know (still think that we are part of the USSR). That was the reason we had to find our niche – which is cyber (e-lifestyle, cyber security) – and now it opens the doors and starts the conversations.

Currently there are 84 global bodies dealing with cyber security. Marina Kaljurand is the Chair of the Global Commission on the Stability of Cyberspace. At first, they were hesitating to include Russian and Chinese experts but as it is a global commission, they need people from different countries. They also have Jeff Moss and Joseph Nye, also human rights activists, and civil society experts. Commission is a multistakeholder. Governments need to cooperate in order to be successful because there are a lot of actors in cyber area. There is an ideological division in between of how the ICT is seen – one side (especially the West) sees it beneficial (lets do it!) and another (i.e. Russia and China) side sees the use of the ICT as interfering (colour revolutions, influencing internal politics). It is difficult to cooperate between two divisions.

Cyber is not only for IT geeks, there are so many fields – diplomacy, international affairs, law, etc. For Kaljurand, cyber security is about stability, it is an open, secure, stable, and accessible Internet. 65% of people are not online yet, they are to join us and we need to have stable and secure Internet. She said that we have to raise the awareness to countries who have no idea what is happening in cyber field. Thus, although she had no idea what all the 84 bodies are doing, she was happy that there are so many of them who are raising the awareness.

In 2013, it was decided by the UN GGE that international law applies to cyber space. The question is about how (jurisdiction and sovereignty). When is the sovereignty of a state violated (for example, in case of malware or when somebody really dies because of a cyber-attack?) UN is the only global organization, but it is from the 1940s. UN will never agree on everything, thus we need a division of like-minded states who have the same understanding and norms on how to behave in cyber space. For example, norm is that it is not okay to attack financial institutions during the peace time. Every country should be interested in having common norms, but it is not possible to agree because of the ideological divisions. If UN cannot work on that, then a group of likeminded countries can. Other bodies are the EU and NATO and both have its roles, for example, cyber is the 5th domain of operations (in addition to air, space, land, maritime). There is a NATO Centre of Excellence in Tallinn. The aim of cyber stability is to avoid misunderstandings (confidence building is getting people together, OECD is doing an excellent work there).

Kaljurand also spoke about Estonia’s e-voting. She used Hack the Pentagon – hackers were asked to hack a system to find vulnerabilities – example and she wants to do the same in Estonia with e-voting. She believes that we have a good system but there is so much criticism from abroad and we need a PR-event - Hack Estonian e-voting. We need international hackers for that. Government is not ready yet but she is still convincing it. We need to face challenges but not to step back. It may happen that people perceive it as negative PR (hackers are hacking Estonia) but we need to explain a lot what are we doing and why. We were lucky to have an ID-crisis in 2017 because we started to feel ourselves too comfortable.

What is the future of UN GGE? Has it failed because in the last meeting the participating countries did not reach a consensus?

Internet of Things, terrorism, international law, norms, confidence building measures, capacity building – GGE is looking these five fields. GGE was supposed to write a report (goal was not to go back from what was agreed two years earlier). Kaljurand does not think that coming years show a will of agreeing on something, she said that coming years will be for educating.

She also said that we need to start asking something for return. For example, if some country wants assistance in e-taxation, then it must make a political statement (international law applies to cyber space or a statement about human rights). If a country is not willing to make a statement, then it should ask for an assistance from some other country.

How to deal with Russia and China?

She has no answer to that. Balkanization of Internet (different countries have different Internets). She does not see that we could find common ground with China or Russia because of the big ideological differences. It may happen that states reach the point where they agree that cyberattacks are not okay. 2007 nobody died, it was just humiliating. All the cyberattacks have been kind of mild but if cyber 9/11 happens then the world would come together, and states would have more will and intentions to agree on some rules. It is a grey zone if you do not have rules. People get to together usually when something bad happens, it has not happened with cyber yet.

Tech-people can do attribution, but it has a political dimension as well, as it depends on the politicians (do they have the courage to say it out or not). She referred to former Minister of Defence Jaak Aaviksoo who said that we did reasonable attribution and our conclusion is that when somebody does everything like a dog then most probably it is a dog. Attribution is a political question and increasingly states should say that they were attacked by this or that country.

You can buy cyber weapons from the black market but it’s too primitive. It will change with Artificial Intelligence (AI) and internet of things, it will be cheaper for terrorists. So far it has not been used. KRATT – Estonian law on AI (obligations, responsibilities). Finland, company who has AI in its board, EE-FIN are competing on who will have the law first.

Why are there so many diplomatic efforts (84)?

She does not know what all of them are doing. On the one side, it is good that so many institutions are discussing cyber security. 2004 or 2007 nobody was discussing cyber but today everybody is discussing it. Her commission tries to look at what others are doing. It is good to have so many even if they duplicate. It is important to discuss and educate people.

Cyber security is connected to open internet. Are the EU and US values the same if something goes south?

US is very vocal about open internet, freedom of the Internet. They are strong supporters of human rights online and open internet. There are differences how countries see intelligence etc but basically, we are on the same side. We may disagree on small things, but we share the same principles and understanding.

Could you elaborate more on EU’s role (EU diplomacy toolbox) concerning cyber security?

Cyber diplomacy toolbox – if something happens how do we react. International law allows retaliation. We have regulations. What are the measures in case of cyberattack against a member state? All the rules apply to cyber security (political statements, sanctions etc). The same as the EU has done in the case of Crimea. In the EU it is easier than in NATO. In NATO, there is no mechanism of what to do in case of an attack.

However, there is a problem with the EU and overregulation - EU is very happy when it can regulate something. EU is not a single market, with cyber it is more complicated, there are more regulations. Some regulations are needed because you need to have some frames. You have to know what is allowed and what is not. It is difficult to find a balance.

How Is the cooperation with industries?

Estonia is cooperating pretty well with the industries. All industries (Microsoft, Facebook) complained that governments were not cooperating enough. Industries have ideas. States will not give away authority on retaliation, attribution etc. It is about attitudes (I know how to do my job!). Governments are starting to understand that they can’t do anything without industries. In the end, they have IT-nerds, governments cannot afford them. Hackers are going to school and teach cyber hygiene to students. Teachers were negative until they started to cooperate with the policemen. She said that hackers despite their image are not bad guys.

How much is Estonia an ideal case? How to implement it to other countries?

Estonia is doing well. Other countries need to find what is suitable to them. They don’t need to copy; every country (state) can find something what is interesting to them. Estonia needs to introduce what we are doing and urge others to find what is interesting to them. You can always do the same thing but with going around the corner.

Konspekteeris Kert Ajamaa