18.03 Maili Vilson

Teisipäeval, 18. märtsil oli RSR-is külaliseks Tartu Ülikooli doktorant, Maili Vilson, kes rääkis teemal "Euroopa Liidu naabruspoliitika pärast araabia kevade algust".

Mis on Euroopa Liidu naabruspoliitika (Idapartnerlus nt. üks osa)? Naabruspoliitikast laiemalt: Euroopa Liidu naabruspoliitika on EL-i ametlik polliitika, ametlik suund. Selle puhul on oluline, et see on konkreetne poliitika, mis puudutab 16-t EL-i naaberriiki. Spetsiifilised riigid. Nt. ei puuduta see riike, kes liituvad või on kunagi tulevikus liitumas (nt. balkan, Türgi). Tähendab, et naabruspoliitika jagatakse 2ks: ida- ja lõunanaabruskond. Ida: Valgevene, Ukraina, Moldova, Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaan ja Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riigid, v.a. Türgi. Kokku on neid 16. Nende puhul, kes kuuluvad naabruspoliitika alla on eelduseks, et need riigid ei saa liituda EL-iga. Pole kunagi välja öeldud, aga loogika on vastav. Naabruspoliitika on teistsugune väljund riikidele, kuidas EL-iga suhteid arendada ilma liikmeks saamata.

Ajalugu: EL-i naabruspoliitika loodi 2004. aastal. 2004 laienes EL (nt. Balti riigid). Üks põhjus, miks loodi naabruspoliitika, on see, et EL-i piirid laienesid, tekkisid mitmed riigid, kellel varasemalt EL-iga piir puudus. Nüüd tahtis EL arendada institutsiooni, mille abil nende riikidega ühtemoodi suhteid arendada. Naabruspoliitika on osa välispoliitikast, ent hõlmab ka teisi sfääre. Naabruspoliitika on katusnimetuseks kõikvõimalikele poliitikatele (keskkond, majandus). 2004. aasta laienemine omas otsest seost naabruspoliitika tekkega. Enne laienemist konkreetne naabruspoliitika piiritaguste riikide suhtes puudus. Enne seda oli keskseks poliitikaks laienemispoliitika (Kesk-, Ida-Euroopa). Lõunapiiril oli areng natuke varem alanud, 1995ndast aastast oli olemas omavaheline institutsiooniline poliitika. See sulandati omakorda naabruspoliitikaga kokku. 10 aastat naabruspoliitikat tänaseks, 10 aastat on püütud korraldada ühe poliitilise raamistiku sees kõiki suhteid kõikide naabritega. Antud plaan on väga ambitsioonikas: piiririigid on väga erinevad riigid ajalooliselt, majanduslikult. Põhja-Aafrika riigid on erinevad võrreldes nt. Armeeniaga, Gruusiaga.

Naabruspoliitika ülesehitus: naabruspoliitika eesmärk on saavutada piiri taga olevate riikide samasugustamine EL-i riikidega ilma, et nad EL-iga liituksid (demokraatlikud väärtused, turumajandus, julgeolekuriskivabad, stabiilsed). Stabiilsus on antud poliitika suhtes märksõnaks. Tihtipeale tahe omada stabiilset naabruskonda piiri taga kaalub üles demokraatia edendamise poliitikat nendes riikides. EL-i huvid ja väärtused satuvad tihti konflikti: ühelt poolt on soov arendada demokraatiat, teisest küljest on EL-il aga mingisugused majanduslikud huvid nendes riikides. Tekib olukord, kus demokraatlikud väärtused ei ole nii olulised mingil hetkel, kui nt. majanduslikud. Näide: Mitmed riigid on naabruses demokraatiad? Millised on neist diktatuurid? Suur osa neist ei ole demokraatlikud. EL-i eesmärk on see, et nad ise saaksid demokraatlikuks.  Näiteks samal ajal, kui soovitakse Liibüast gaasi/naftat, siis nähakse, et majanduslik soov saada maavarasi on olulisem, kui see, et Liibüa oleks demokraatlik riik.

Kuidas suhtlust korraldatakse? Ühelt poolt ajab naabruspoliitikat Euroopa komisjon, Euroopa välisteenistus (diplomaadid, välisministeeriumile alluvad isikud) ja eraldi liikmesriigid, mis ongi EL-i kogu välispoliitika puhul oluline: EL ise ei tee välispoliitikat erinevalt majandusest jm. harudest. Välispoliitika on rohkem liikmesriikide teha, sest riigid on siiski välispoliitiliselt iseseisvad. See ka mõjutab, kui palju Euroopa komisjon saab EL-i nimel naabruspoliitikat korraldada. Iga naaberriigiga peaks ideaalis olema sõlmitud leping, kus lepitakse kokku tegevuskavas: milliseid reforme viib läbi naaberriik ning mida EL selle eest vastu annab. Reformid puudutavad demokraatiat, turumajandust, õigusriiki, keskkonda, justiitsi jne. EL-il on iga riigia leping, kus on selles kokku lepitud. Suhtlus toimub nende lepingute põhiselt. Iga aasta korraldab EL analüüsi, mis näitab, kui palju on olnud naaberriikide tegevustes progressi ning mida peaks edasi tegema. Assotsatsiooni – ja vabakaubanduslepingud (Ukrainaga, selle aasta jooksul ka Gruusia ja Moldovaga) on uued lepingud, uued kavad. Sisuliselt on need samad, mis varasemad lepingud: jätkatakse reformidega, EL pakub midagi vastu, nt. tihedamad sidemed Euroopa ühisturu vastu, viisavabaduse poole pürgimine jne. Idapartnerlus käib ka naabruspoliitika alla. Naabruspoliitika jaguneb kaheks: Vahemere Liit ja Idapartnerlus, eesmärgiga mitte liiga üldiselt riikidega suhelda. Tuuakse välja asjaolu, et on 16 erinevat riiki ja nende jaoks on ainult üks poliitik. Idapartnerluse ja Vahemere Liidu loomine paar aastat hiljem olid püüdlused parandada naabruspoliitika rakendatavust. Hoolimata sellest, et naabruspoliitika on mõeldud mitteliituvatele riikidele, ei saa ümber küsimusest, kas liitumine on naaberiikide jaoks võimatu? Kas vahe idapartnerluse ja vahemere liidu vahel on selles, et idapartnerluse riigid mingil hetkel saavad ikkagi liitumisperspektiivi? Regionaalne lähenemine on tekitanud segadust. Siiski, Vahemere Liidus olevatel riikidel pigem puudub soov saada EL-i liikmeteks. See aga ei kehti Ukraina, Moldova ja Gruusia kohta, kes on tugevalt avaldanud soovi kunagi liituda EL-iga. Seniani on EL soovidele osavalt umbmääraselt vastanud. Hiljuti ollakse ka kuulnud väljaütlemisi, et põhimõtteliselt EL-ina tunnistatakse, et nt. Ukraina võiks liituda EL-iga. Seni oli öeldud seda ainult Balkani kohta. Progress on erineval tasemel, aga Balkanil on vähemalt olemas kindlus, et saadakse EL-i. Teiste suhtes seda välja ei öelda.

Naabruspoliitika pärast araabia kevadet: massiülestõusud Põhja-Aafrikas, araabia Kevade lõpp on vaieldav, kas on üldse lõppenud. Põhjus, miks loengu teema on naabruspoliitika pärast araabia kevadet: kuna rahva ülestõusud olid massilised ning leidsid aset mittedemokraatlikes riikides, rahva ülestõusud seniste režiimide vastu: EL tunnistas sellel ajal, et on ajanud oma naabruspoliitikat valesti kuna on hoidnud soojasi suhteid kõikide nende mittedemokraatlike riikide juhtidega. Tunnistati, et on vaadatud mööda poliitilisest olukorrast riigis omahuvide tõttu. Nüüd, kus on rahvas üles tõusmas, peaks ka EL seda vabaduspüüdlust toetama. Tunnistati, et on oldud seni valel poolel. Antud asjaolu oli väga suur samm: tunnistati, et oldi mööda vaadatud rahvaste huvidest. Seda viga tahetakse parandada, antud avaldus võiks olla uue naabruspoliitika aluseks. Peaks tähendama muutust paremuse poole EL-i poliitikas. Araabia kevad ei toimunud EL-i demokraatia edendamise edukuse tõttu vaid tavatsetakse öelda, et selle kiuste. EL promos stabiilsust, mitte demokraatiat nendes riikides. EL ei teinud midagi, et need riigid demokraatlikuks muutuks. 2011 võinuks olla tohutu suur muutuste aasta, ent nii ei läinud. Miks? EL-i rollist araabia kevade puhul: kritiseeritakse EL-i, et reageeritakse väga aeglaselt mujal toimuvale. Selletõttu nähakse, et EL-i roll Araabia Kevades oli tagasihoidlik. Kuulutati küll välja täiesti uus naabruspoliitika ajastu, lubati rohkem raha, suuremat ligipääsu Euroopa ühisturule, inimesed saaksid EL-i rohkem külastada, ent seda kõike ainult sellel tingimusel, et toimub edasine demokratiseerumine (more for more). Mida rohkem üks naaberriik teeb, seda rohkem annab EL talle ka vastu. Põhimõte töötaks hästi riikide puhul, kes on väga palju reforminud, nt. Tuneesia ja mingil määral ka Maroko. Teiste riikide puhul on kaheldav selle põhimõte toimimine. Euroopa Liit ka ei täpsustanud antud põhimõtet, jäädi loosungi juurde. Tuneesial paistab ainukese Araabia Kevade riigina hästi minevat, saab ka EL-ilt toetust. Teistel riikidel nii hästi ei lähe.

Rahast rääkides: Egiptusele lubati tohutuid abirahasi. Tegelikult saadi paarkümmend miljonit, ent sellest ei piisa nii suure riigi reformimiseks. Et antud põhimõte töötaks, oleks pidanud raha jagama tohutult palju rohkem, ent kui seda raha jagada, jääb ebaselgeks, kellele raha jagatakse. Teatakse, et antud regioonis on korruptsiooni tase kõrge. Raha jagamine töötab ainult suurte reformidega. Eelmiae aasta auditi tulemus: varasematest rahades, mis Egiptusele eraldati, on miljard eurot kadunud. Sellisel kujul raha andmine ei tööta.

Majandus: lubada suuremat ligipääsu Euroopa ühisturule, kaupade lubavus Euroopasse. Ühisturul samas kehtivad ka omad reeglid, mis kaitsevad liikmesriikide põllumehi. Kõikidest naaberriikidest rääkides, kõik nende tugevad sektorid võiksid olla kas toorained või põllumajandussaadused, mille turustamine on raske EL-i ühisturul: kasu, mida nad saaksid, oleks väga pikaajaline. Lühiajaliselt oleks see kahjulik. Antud põhimõte ei motiveeri riike kuna see pole lühiajaliselt kasulik. Samuti tähendab see tohutuid reforme, ka idas. Pead majanduse täielikult ümber struktureerima, pead seadused paralleelsele tasemele viima EL-i seadustega. Pikaajaline tulu ei motiveeri. 3 M-i: Markets, mobility, money.

Liikuvuse küsimus (mobility): tähenda võimalusi lihtsustada haridusprogrammide, kodanikuühiskondade vahetusprogrammide suhtes. Naaberriike huvitaks viisavabadus, ent see ei ole tulemas lähiajal. Teatakse, kui tohutult suur on illegaalne immigratsioon Põhja-Aafrikast ja vähemal määral ka idast. Antud riikide struktuurid ei suuda kontrollida illegaalset immigratsiooni, kurjategijate liikumist ei suudeta takistada. Kardetakse, et Euroopa jookseb aafriklasi täis. Isegi, kui hakatakse viisavabadusi pakkuma, oleks antud pakkumine väga pikaajaline, 30-50 aastat. Olukord on parem Moldova ja Gruusiaga: on tehtud reforme, millega lihtsustatakse viisa taotlusprotsessi. Terve rida seadusandlusi, mida peab samas ka kooskõlastama, ent samas ollakse samuti viisavabadusest üpris kaugel. Enne Ukrainat survestas Venemaa EL-i, et viisavabadust saada. Üldiselt öeldakse selle kohta, et see oli ebarealistlik: Venemaa poleks nõus EL-i tingimustega. 16 riigi hulka ei kuulu Venemaa. Venemaa ei olnud nõus, et teda koheldakse samamoodi, kui Valgevenet, Moldovat, Ukrainat, lähis-ida riike. 2004 oli periood, kus Venemaa uhkus oli taaskord kerkimas, ei saadud seda asjaolu aktsepteerida. Seetõttu ei ole ka Venemaaga mingit kokkulepet, et viidaks läbi mingeid reforme, see on Venemaale vastuvõetamatu. Euroopa Liit presenteeris muudatusi, ent need olid liiga pikaajalised, et oleksid kedagi motiveerinud.

EL-i välispoliitika on raskesti kujundatav. On ka element, mida araabia kevade raames kritiseeriti kõige rohkem: murranguline sündmus, aga EL-i ütlused/pakkumised olid tagasihoidlikud. EL-i reaktsioonid nt. Egiptuse valitsusevahetusele, Süüria kodusõda: ei sekkutud eriti tugevalt, kuigi võinuks kasutada oma naabruspoliitikast tulenevaid võimalusi, et riike õigele teele aidata, s.h. ka Gaddafi kukutamisel. EL tervikuna selleks midagi erilist ei teinud. Ühelt poolt on see alus kritiseerimiseks, ent teisest küljest on 28 riigi omavahelise kokkuleppe saavutamine on keeruline. Suudetakse ainult hukkamõistmises kokku leppida. Pärast seda tulevad aga riikide erihuvid mängu, mistõttu on keeruline ühist seisukohta EL-il võtta. Ukraina puhul: on kehtestatud sanktsioone, tuleb lugeda märkimisväärseks võrreldes varasemaga. Mitte siiski meeletu.

Kas Euroopa Liit on midagi õppinud araabia kevade juhtumist? Võiks olla muutus. Teisest küljest võib väita, et sündmused ei ole omavahel võrreldavad. See, mis toimub Ukrainas, on otseselt Euroopas toimuvat puudutav. Peegeldab ka EL-i liikmesriikide üldine seisukoht naabruskonna suhtes: paratamatult tundub, et Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida, hoolimata majanduslikest huvidest ja julgeolekuriskidest, tundub, et Idanaabrid on EL-i jaoks olulisemad. Seda nähakse soodustustes, mida EL naabritele pakub. Tundub nii, et EL ei kohtle kõiki naabreid võrdselt. Võidakse märgata eelistusi selle poliitika ajamise suhtes.

Lõpetuseks: Praeguse seisuga ei saa väita, et lõunariigid oleksid oluliselt demokraatlikumad. Kõik lootused on pandud Tuneesia peale, kes peaks päästa araabia kevade sündmuste saaga. Tegelikult on teised lõunanaabrid on muutunud veelgi ohtlikumaks EL-i jaoks. Varasemalt olid rahulikud diktatuurid, ent nüüd on ettearvamatumad. Pole riike, mis suudaks koherentset poliitikat edasi ajada, nt. Liibüa: on oht, et jaguneb 3ks eraldi piirkonnaks. Need riigid tegutsevad hoopis siseküsimustega, demokraatia ei ole põhiküsimuseks. EL-i tähelepanu on sujuvalt nihkunud Ukraina peale, tõenäoliselt nii see poliitika käib. Kriisi tekkides nihkub tähelepanu vanadest probleemidest kõrvale, ent kas vana probleem saab lahendatud, jääb selgusetuks. Naaberriigid võiksid olla üks esimestest EL-i huvidest, paraku see nii ei ole.

Konspekteeris Tiit Liblik

12.09 
David Vseviov
"Kuidas mõtestada minevikku?"