18.02 Leo Kunnas

Mart Veliste: Kokkuvõte Leo Kunnase loengust

Teisipäeval, 18. veebruaril käis Rahvusvaheliste Suhete Ringis loengut pidamas reservkolonelleitnant Leo Kunnas, kes rääkis teemal "Millega tuleks arvestada rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel?"

Leo Kunnas õppis Eesti Humanitaarinstituudis ja Helsingi Ülikoolis ajalugu ja filosoofiat, misjärel jätkas õpinguid Soome Riigikaitse Kõrgkoolis. Ta on olnud kaitseväe lahingukooli õppeosakonna ja kooli ülem, kaitseväe ühendatud õppeasutuste kõrgema sõjakooli ülem, kaitsejõudude peastaabi operatiivosakonna ülema asetäitja, kohusetäitja ja ülem ning teenis 2005. aastal Iraagis USA I soomusdiviisi 3. brigaadi lahingugrupi staabi operatiivosakonnas. 2011. a sügisest oli ta kaitseministri nõukoja esimees.

Leo Kunnast on mitmekülgselt tunnustatud. 1997. a sai ta Kotkaristi IV klassi teenetemärgi, 2009. a Stalker’i ulmeauhinna ning Bernard Kangro kirjanduspreemia. Praegu tegutseb Leo Kunnas vabakutselise kirjanikuna, kirjutades nii ulmeromaane kui ka artikleid riigikaitse teemadel.

Küsimus number üks ja õppetund kogemustest

Loengu aluseks oli Kunnase kahe aasta tagune nõuanne kaitseministrile. Seda saab ka täna hästi kasutada, kuna suurt midagi muutunud pole. Sõdu alustavad poliitikud ja neil jäävad tihti olulised lihtsad küsimused esitamata. Küsimus number üks peaks alati olema: „Mis on selle sõjalis-poliitiline eesmärk ehk mida tahame sellest operatsioonist saada?“ Kui see ei ole paigas või on vigaselt tehtud, siis tuleb sellest ettevõtmisest katastroof. Tuleb määratleda nn „end state“ . Kindlad eesmärgid – kui oleme seda ja seda ära teinud, siis on operatsioon olnud edukas. Afganistani puhul jäidki need küsimata või siis anti nende puhul endale vastus, mis tegelikkusega ei haakunud.

Afganistani mindi kiirustades sisse. Operatsioon sisuliselt algas kohe pärast 9/11 terrorirünnakut. Oktoobris-novembris see operatsioon juba käis. Ilmselt oli see Ameerika prestiižile nii suur löök, et oligi vaid sõda võimalik. Külma sõja ajal jäid ära sõjad olukordades, kus olid vaid väikesed kiired operatsioonid. Ei ole mõtet kiskuda riiki sõtta, nagu seda tehti Afganistani ja Iraagi puhul. Alternatiiv oleks olnud rünnak Al-Qaeda vastu. Afganistani puhul oleks pidanud tegema valvsaks ka ajalugu. Nõukogude Liidu kümne aastane Afganistani operatsioon/okupatsioon oli mitte väga ammu lõppenud tulemuseta.  

Sõttaminek oli põhimõtteline küsimus USA ja NATO riikide juhtkondadele. USAl oli Vietnami sõja kogemus. Prantslastel Indo-Hiina ja Alžeeria kogemused. Õppetund - Demokraatlikud riigid ei suuda välisterritooriumil pikaajaliselt sõdu pidada. Probleemiks on rahvatoetus. Valitsus paneb suure hulga ressursse sinna ja inimkaotused ka lisaks. Valitsuse populaarsus langeb ja hääletatakse maha või satub surve alla ning on sunnitud kokku tõmbama enne eesmärkide saavutamist. Oleks tulnud küsida: „Kas suudame asju kontrolli all hoida, kui protsessid hakkavad pikale venima?“

Michigani ülikoolis on paika pandud, mis hetkel saam olukorda nimetada kodusõjaks. Tähtsaimaks kriteeriumiks on  asjaolu kui surma on saanud relvakokkupõrgetes rohkem kui 1000 inimest. Iraagis said mõne kuuga need inimesed surma. Kas Iraagi eesmärk oli see, et riik langeb Iraani mõju alla ja riigis käib kodusõda?  Sõjaväelasel on alati raske tunnistada operatsiooni kaotamist. Kunnas ei kritiseeri avalikult seda, sest meie mehed on veel seal ja see õõnestaks nende motivatsiooni. Aga nad on juba varsti kodus…

USAl oli palju kogemusi riigi okupeerimisest ja selle ülesehitamisest. Kogemused Teisest maailmasõjast Saksamaa ja Jaapan näidetele. Sisuliselt rakendati nii totaalselt jõudu, et neisse riikidesse paigutati nii palju vägesid, et sissitegevus polnud pea võimalik. Sõjalist operatsiooni ei saa läbi viia poolevinnaga. Kui sõtta minna, siis tuleb ka pingutada.

Raskuskese – tugev ja usaldusväärne valitsus

Operatsiooni planeerimisel on vaja sellele määratleda raskuskese. See on keskne käsitlus, mille ümber saab kogu operatsiooni siduda. Selle kaotamisega on operatsioon luhta läinud. Mingi operatsiooni puhul võib selleks olla näiteks maastikupunkti vallutamine või rahvatahte hoidmine. Kui rahvatahe murdub, siis ei saa enam sõdida. Afganistani ja Iraagi puhul oli vajalik saavutada sarnane kese. Kui seda ei saavutada, siis võib naba paigast ponnistada. Vahel ei ole raskuskeset kohe võimalik saavutada. Selleks tuleb määratleda nn otsustavad tegurid – „decisive point“id.

Raskuskeskmeks oleks pidanud olema tugev ja usaldusväärne valitsus. Kui keegi rahva toetust ei juhi ja organiseeri, siis see läheb luhta. Kui see on olemas, siis saab edasi töötada. Hamid Karzai valitsus ei ole selline. Ta on läbinisti korrumpeerunud. Eks näis kas püsib 2017. aastani, tõenäoline on ka mingisuguse diili tegemine Talibaniga. Hetkel ei kontrolli ta väljaspool Kabuli riigi territooriumi. Kesk Aafrika Vabariik – seal pole üldse mingit valitsust. Kust see sinna võtta?

Aafrika ja Araabia riikidel on veel üks väga oluline probleem – need riigid on kunstlikud. Joonlauaga piirid. Seega ei ole võimalik luua seal normaalset rahvusriiki. Need riigid ei ole loomulikud ja lahenduseks ongi nende ümber formuleerumine. Teised ühiskonnad elavad oma ajas. Samas kodusõja vastu ei aita koheselt ühtne rahvuslik taust – hea näide on siin Somaalia.

1.) Al-Qaeda ja Talibani relvajõudude füüsiline hävitamine. Siin on osalist edu olnud. Nad on vahepeal saanud lüüa. Taliban aga vastupidiselt tugevneb. Operatsiooni saatus sai siis löödud, kui Obama kuulutas ette vägede välja viimise. Taliban ei pea isegi enam sõdima, sest ta teab et väed viiakse välja. Siin kehtib ütlus „Teil on kellad, meil on aeg“ .

2.) Miks ei ole olnud võimalik neid hävitada? Ka nõukogude vägedel ei õnnestunud vabastusliikumist maha suruda. Ja miks õnnestus Nõukogude Liidul meie metsavendi lüüa? Nende jõud tuleb välistoetusest. Piir Pakistaniga on lahti. Eestile ei tulnud kuskilt toetust – relvi ja mehi. Polnud kuskile tagasi tõmbuda. Niikaua kui seda piiri kinni ei saa, ei saa ka neid hävitada. Kui USA ja NATO väed seda ei suutnud, siis ainult Karzai väed ammugi mitte. Pakistani piiri kinnipanek nõuab suurt sõjalistjõudu ja seal on mäed – väga keeruline korda saata. Pakistani huvides on aga see, et Afganistan oleks teatudmääral nende kontrolli all. Talibanil on Pakistanis tugev toetus armeejuhtkonna, vaimulike ja rahva seas. Võitleb sealgi valitsuse vastu.

3.) Afganistani julgeolekujõudude ülesehitamine. Siin esineb samuti osaline edu. Siiski ilma liitlasteta nad võita ei suuda. Kogu finantseering politseile ja armeele tuleb liitlastelt. Nad ise ei jõua seda kinni maksta. Teine probleem on nende ridadesse kerge sisseimbumine. On intsidente, kus oma mees pöörab relva teiste vastu, sealhulgas liitlasvägede sõdurite vastu. Selle aspekti juures mängivad rolli psühholoogilised tegurid. Kõik teavad, et kui Taliban soovib, siis nad saavad rünnata nende pereliikmeid. Osa rahvast näeb Afganistani julgeolekujõude okupatsioonivõimude koollaborantidena.

3.) ja 5.) Narkokaubandus ja moonikasvatus – see tuleks maha suruda. Selles osas on läinud olukord vaid hullemaks. See toidab valitsuse nõrkust ja korruptsiooni. Miks seda ei õnnestu maha suruda? Põllumeestel ei ole alternatiivseid elatusallikaid. See on nii kasumlik võrreldes nisuga. Prantsuse nisu pakutakse Afganistanis dumpingu hinnaga. Ja kui saaksidki kasvatada , siis puuduks selleks kokkuostev võrgustik.

6.) Lääne riigid on aidanud ehitada üles infrastruktuuri. Aga sellega ei ole jõutud kaugeltki sinna, kuhu peaks.

7.) Afganistani riigil oleks vaja raha. Seal ei ole maksusüsteemi ega ettevõtlust mida maksustada. Neil on palju loodusvarasid. Need tuleks kasutusele võtta. Kuid kes sellises kaoses oleks valmis seda tegema?

8.) Loodusvarade kasutusele võtt ja industrialiseerimine on seatud haridusega. Kirjaoskuse suurendamine on väga kriitiline. Selleks, et inimene saaks neis kohtades töötada on elementaarne põhihariduse vajalik, et saaks midagi teha.

Selle oleks võinud kõik 3-4 aastaga ära teha, kuid operatsioon on nii sügavate probleemidega ja nüüd saaks heal juhul alles 30 aastaga korda. Nagu näha, on väliselt tegu sõjalise operatsiooniga aga enamus tegurid on hoopis poliitilis-majanduslikud. Miks on meediakuvand vaid sõjaline? Uudisteagentuure huvitavad teatud asjad. Neid ei huvita, kas mingi veehoidla vms tehakse korda. Sõjalistele küsimustele on lihtne keskenduda. Aga taust ongi palju komplekssem.

Need asjad elavad oma elu. Iga üks võib määratleda raskuskeskme ja tegurid erinevalt. Antud näide oli Kunnase isiklik vaade. USA ja NATO määratlesid ilmselt raskuspunktiks Talibani hävitamise. Kui tõsta mõni muu raskuskeskmeks, siis oleks võinud Osama surma järel tunda võitu – selle saavutamist. Bushi ütles kunagi Iraagi puhul eesmärgiks – „eeskuju kogu regioonile demokraatia võimalikkusest“.

Mis me siis Afganistanis saavutasime-ära tegime? See küsimus jääbki üles. Sõdu alustavad poliitikud ning nad ka lõpetavad neid. Täna pole tähtsust, kas valitsus on demokraatlik. Pigem ongi ainuvõimalik sõjaline diktatuur. Selline 20ndate Türgi. Riigil on oma puudused, kuid võrreldes teistega ei ole midagi paha öelda. Hetkel ei ole juhte, kes suudaks moodustada valitsuse.  Kui panevad midagi oma taskusse, siis ei tohiks see ületada 3% eelarvest.

ELi sõjaline operatsioon Kesk Aafrika Vabariigis

Seal on samamoodi piiri küsimus. Riigil on pikk piir paljude riikidega. Tuleb igast erinevaid võitlejaid üle.  Seal on ka omaette spetsiifiline probleem. Ugandas relvarühmitus nagu Jumala armee („Lord's Resistance Army“). Nad kasutavad KAVi baasina. Kongos on kaos, miljon inimest tapetud nii, et kedagi ei huvita. Teiste riikide relvarühmitused kasutavad samuti seda territooriumi ära.

KAVi puhul peaks samuti raskuskese olema sama – tugev ja usaldusväärne valitsus. Tegelikult valitus põhimõtteliselt puudub. Prantsusmaa on küll ajalooliselt üritanud, kuid pole suudetud KAVi huvide eest seisvat juhtkonda saada. Kui aastakümneid pole neid probleeme seal lahendatud, siis vaevalt see operatsioongi seda suudaks.

Kas KAV operatsioon on ELi operatsioon? Eelkõige Prantsusmaa operatsioon ja seal taga EL. Sisuliselt ei ole selle taga teisi Euroopa suurriike. Korrektne operatsiooni nimetus oleks „vabatahtlike koalitsiooni operatsioon“. ELi operatsiooniks ei saa seda defineerida.

Mis asi on rahuvalve? See on kahe vaenupoole lahutamine. Me võtsime aga ühe osapoole poole. Valitsusvägede poole. See on seisukoht tema poolt defineeritud vaenupoole vastu. Maailmas on hästi palju informatsiooni ja tekib palju häma – seega peab asjadest rääkima nii nagu nad on. Sõda on see kui me võitleme kellegi poolel.

Miks me peaks ELI sõjalistes operatsioonides osalema?

Tihti öeldakse, et sõdurid saavad kogemuse. On olemas kolme liiki lahinguid: kaitselahing, viivituslahing ja pealetungi lahing. Sellisel operatsioonil osalemise järel ei saa öelda, et oled suurem asjatundja nende puhul. Sa oled parem teadja sõja psühholoogiliste poole pealt ja vastu sissi tegevuse seisukohalt. See ongi ainuke lahingu liik mida me õpime seal. Õpib sissitegevust -  kui seda mõistad, siis oskad ka vastu teha. See kogemus on piiratud. Ei tasu ületähtsustada. Kasu on vaid neist, kes suudavad kogemuse järgselt teisi ehk reservväelasi õpetada. Oleme seda kogemust saanud Afganistanis ja Iraagis juba. Samuti pole meil vaja enam sõjaliselt enam midagi tõestada. Eestlastel suur osa olnud Afganistanis. Oleme kandnud suuri kaotusi võrreldes rahvaarvuga. Mõnemõttes sai nende operatsioonidega 1939. aasta allandmise häbi maha pestud.  

Meedias on mainitud, et operatsioonil osalemine on õigustatud, sest Prantsusmaa aitas meie jalgrattureid päästa Liibanonis. See on jabur. Oleks piisanud riiklikust tunnustusest päästeoperatsiooni võtmetegijatele.  Samal ajal ehitavad prantslased Mistral-tüüpi helikoptereid kandvaid dessantaluseid Venemaale, mis võtavad tankipataljoni peale.

Kunnas ei toeta ELi sõjalist organisatsiooni ja operatsiooni. Ta oli pikalt kahtleval seisukohal. Reaalsus on aga see, et kaitsekulutused on enamus riikides langenud 1-2% hulka. Paljud riigid on kaotanud kaitseväed, jätnud elukutselised mehed vaid. Kas on võimalik siis rääkida sõjalisest jõust Euroopas? Euroopa riikidel ei ole reaalselt katet neile operatsioonidele – ressurssi, jõudu, tahet. Kui pole jõudu, siis pole mõtet seda organisatsiooni teha. Euroopas väheneb rahvastik, see tähendab tsivilisatsioon ei saa tugevneda. Ja keskenduda taas NATOle, et mitte lasta sellel alla minna. Kas vajame kahte nõrka organisatsiooni või ühte tugevat? Oleks tegemist NATO operatsiooniga, siis oleks õigustatud osalemine,  kuna oleme liidu liige.

Kongos ja Malis on KAVile sarnased probleemid. Kes sinna lähevad? Operatsioonid peaksid kestma aastakümneid ja olema toetatud suurelt.  Läänemaailma ei ole ressursse ja tahtmist seal. Afganistani ja Iraagi puhul poleks pidanud kumbagi sõda alustama. Juhul kui juba mindi, siis oleks pidanud need ikka lõppuni viima.

 

 

12.09 
David Vseviov
"Kuidas mõtestada minevikku?"