17.11 Lili Khechuashvili

Jüri Pilviste: Kokkuvõte Lili Khechuashvili loengust

Teisipäeval, 17. novembril käis RSR-il külas Lili Khechuashvili ning rääkis teemal "Post-War Georgia: through the eyes of psychologist".

Lili Khechuashvilil on PhD psühholoogias. Tema konkreetseks uurimisteemaks on kliiniline psühholoogia, mis on seotud isiksusega. Täpsemini on Lili uurinud sõdurite psüühikat. Hetkel on ta üheks isiklikuks lemmikvaldkonnaks paaride nõustamine.

Lili rääkis peamiselt sõjajärgsest olukorrast Gruusias. Poliitikast ta eriti ei räägi. Peamiseks teemaarenduse vaatenurgaks on Gruusia-Vene sõjas kannatanud inimeste psühholoogia.

Lili hakkas inimestega töötama kohe pärast konflikti algust. Tuhanded inimesed põgenesid oma kodudest ja tulid pealinna Tbilisi. UNESCO hinnangul kogunes esimese nädalaga üle 200 000 sõjapõgeniku Tbilisisse. Tavalistele inimestele oli see väga raske. Samuti oli see väljakutseks psühholoogidele.

Sõda algas 8. augustil ja tegu oli kõige aktiivsema puhkuste ajaga Gruusias. Kriisiolukorra tõttu pidid kõik ülikooli psühholoogia spetsialistid tagasi tulema, et inimesi aidata.

Esimeseks väljakutseks oli sõjapõgenike esmaste vajaduste väljaselgitamine. Inimesi paigutati koolidesse ja lasteaedadesse. Esmalt tuli täita inimeste füsioloogilised vajadused. Inimesed põgenesid kõige tavalisemate kergete suviste riietega ja lootsid tulla oma kodudesse tagasi juba paari päeva pärast. Inimestel polnud kaasas dokumente ega kõige elementaarsemaid eluks vajalikke asju. Problemaatiliseks kujunes ka suurlinna keskkond, kuhu inimesed sattusid. Mõned põgenikud polnud elu sees käinud nii suures linnas nagu Tbilisi, kus elab 1.5 miljonit inimest.

Lili väidab, et esimese nädala joksul olid inimeste esmased füsioloogilised vajadused täidetud. Pärast ühte kuud olid põgenikud vähemal või rohkemal määral võimelised oma kogemusest rääkima.

Esmaseks tundmuseks oli täielik ðokk. Inimesed ei saanud aru, mis nendega oli juhtunud ning mida nad pidid tegema ja mida nad tundsid. Need on esmased sümptomid, kui on toimunud suured muudatused nagu sõda või looduskatastroof. Inimesed ei teadnud kuidas oma elu jätkata. Neil polnud aimugi selle kohta, mis juhtus ja kuidas sellega iseseisvalt toime tulla. Selleks oli vaja psühholoogide abi.

Lili töötas 10 kuud väga tihedalt koos rahvusvaheliste arstidega organisatsioonist Doctors Without Borders.

Abivajajatena võis eraldi välja tuua lapsed, naised, mehed ja perekonnad.

Peamiseks psühholoogilise abi sihtrühmaks olid erinevas vanuses lapsed, kes ei saanud aru, mis toimub. Lastel olid stressi näitajad väga suured. Näitena sellest võib tuua voodi märgamise ja pöidla imemise. Umbes 7-aastased lapsed seda enam ei tohiks teha, kuid stressi olukorras see juhtus. Lapsed muutusid agressiivseks ja neil tekkisid ulmeunenäod. Esinesid ebamäärasused söömises ja magamises.

Meeste kultuuriliseks ja sotsiaalseks rolliks Gruusias on olla perekonna „boss“. Mehed süüdistasid ennast sõjas ja neil esinesid probleemid olukorra abitusega, kus nad ei suutnud oma perekonda kaitsta. Meestel tekkisid tugevad depressiooni sümptomid ja märgatavalt suurenes alkoholi tarbimine.

Naised muutusid agressiivseteks oma laste suhtes. Näiteks üks naine oli 36-aastane. Tal oli 2 last ja ta ei suutnud oma viha kontrollida. Iga kord kui ta vihastas ta peksis oma lapsi ja pärast seda tekkisid tal süümepiinad.

Perekondadel olid tõsised suhteprobleemid. Naised süüdistasid mehi, et nad ei suutnud tagada julgeolekut. Tegu oli raske ajaga, kuna inimestel polnud aega kodust võtta isegi tavalisi hügieenilisi asju.

Kuna tegu oli ebatavalise olukorraga, millega inimesed ei suutnud iseseisvalt toime tulla, siis oli parimaks lahenduseks gruppide loomine ja kogemuste jagamine grupis.

Kui inimesel tekib stress, siis on suurimaks probleemiks isikliku ajakäsitluse ähmastumine. Inimesed ei suuda stressis oma tegevusi ajateljele reastada. Psühholoogide esimeseks eesmärgiks oli aidata inimestel oma tegevuste ajaline lahterdamine. Inimestel paluti kirjeldada, mida nad tegid enne sõda ja mis tunded neil olid. Samuti paluti neil kirjeldada, mida nad tegid sõja alguses ja kuidas nad jõudsid Tbilisisse. Sõjaga seotud tunnetest ja mõtetest rääkimine oli väga raske.

Inimesed kuulasid üksteises tundeid ja lihtsalt nutsid. Joonistamine oli parim viis oma tunnete väljendamiseks. Isegi täiskasvanud proovisid joonistada seda mis nendega juhtus. Kuid mitte kõik ei olnud selles edukad. Mehi oli kõige raskem rääkima panna.

Gruusia kultuuris mehed ei nuta ega ei näita oma tundeid. Mees peab olema tugev ja toetama oma perekonda. Tegu oli gruusia meestele suure häbiga. Mehed olid vaiksed, tarbisid alkoholi ja muutusid agressiivseteks.

Novembri lõpuks oli 70-80% “klientidest” saanud ennast lahti rääkida. Inimestele pakuti ümber kolida spetsiaalselt valitsuse poolt ehitatud põgenike küladesse. Praeguseks on vähem kui 5000 inimest jäänud Tbilisisse.

Sõdurid

Lili puutus kokku kahte tüüpi sõduritega. Väike osa olid need, kes olid professionaalsed sõdalased, kes olid võidelnud Iraagis, Kosovos ja Afganistanis. Teised olid reservsõjaväelased, kes olid läbinud vaid kolmenädalase militaartreeningu. Nende jaoks oli sõda väga stressirohke. Tegu oli Gruusia sõjaväe totaalse läbikukkumisega.

Suurimateks probleemideks oli enesehinnang. Paljud sõjaväelased lahkusid hiljem sõjaväest. Valitsuse arvates ei vaja sõjaväelased psühholoogilist abi.

Osseetia ja Abhaasia põgenike vahel tekkisid rüselused. Kuna tegu on erinevate subkultuuridega, siis mindi kaklema väga elementaarsete asjade pärast, mida põgenikelaagris jagati. Valitsusel oli väga raske kahe erineva kogukonna inimesi panna ühte kohta elama.

Psühholoogide turule oli sõja näol tegemist “hea” sündmusega, kuna neid vajati väga palju. Ka töötud ja bakalaureuse viimase kursuse psühholoogid mobiliseeriti põgenike aitamiseks.

Sõja ajal “voolas” Gruusiasse väga palju rahvusvahelist abi. Abina saadeti kõike alates hambapastast ja lastemähkmetest, lõpetades leiva ja patjadega. Samas tõdes Lili, et põgenikele polnud sellest küllalt.

Alguses nägid tavalised inimesed peamiste sõjasüüdlastena Gruusia, Abhaasia ja Venemaa poliitikuid. Hiljem on hakatud indiviidide tasandil peamiselt süüdlasena tajuma Venemaa poliitikat.

Üldiselt Ðaakaðvili valitsuse populaarsus on Gruusias siiski pisut kasvanud pärast sõda.

Konspekteeris Jüri Pilviste

12.09 
David Vseviov
"Kuidas mõtestada minevikku?"