16.02 Urmas Roosimägi

Mihkel Leis: Kokkuvõte Urmas Roosimägi loengust

Teisipäeval, 16. veebruaril oli Rahvusvaheliste Suhete Ringi ees brigaadikindral reservis Urmas Roosimägi, kes rääkis teemal "Afganistani sõjaline ja poliitiline probleemistik".

„Kui poliitikud vaidlevad sõjaväelastega, võidavad poliitikud.“, „Sõda nagu majanduskriis on vältimatu.“ ja „Ükski poliitik ei ütle, miks ta läheb sõtta. Rahu ajal ei lähe sõjavägi ise sõdima – selle minemise otsustavad poliitikud.“ on esimesed mõtted, mida loengupidaja meiega jagab.

Eesti poliitikud tahavad olla nähtud üle maailma. Urmas Roosimägi arvates panustab Eesti liiga palju välismissioonidele, kulutades ligi pool miljardit krooni aastas. Oma aktiivsuselt on Eesti 42 riigi hulgas suhtearvult kolmas, aga Eesti suguse väikeriigi jaoks on see ressursse raiskav. Tema arvates on Eesti peamiseks probleemiks välismissioonidel jätkusuutlikus, kuna Eestil napib mehi, keda saata missioonidele, et toimuks pidev rotatsioon.

Raha (ligi 30 000 krooni kuus ja 180 000 krooni terve aja, ehk kuue kuu eest), sundvabatahtlikuks määramine ja põnevuse-möllu otsimine, on kolm peamist põhjust, miks Eesti mehed välismissioonidele kipuvad. Urmas Roosimägi arvab, et sõjas käimine mõjub nende psüühikale halvasti ning see tekitab pärast probleeme normaalselt Eesti ühiskonda sissesulamisega.

Küsimusele, kas Eesti saab hetkel Afganistanis piisavalt kogemusi, vastab Urmas Roosimägi: „Kompaniiga sõda ei võideta ning metsas või kõrbes sõdida on kaks ise asja.“ Lektor leiab, et Eesti peaks olema Afganistanis, aga mitte olema seal kahurilihaks, nagu nad praegu seda on. Kui NATO kaudu on võimalik, peaks Eesti välja arendama eksperte, mitte lihtsõdureid. Vaja läheks snaipreid, demineerijaid, luure-spetsialistid, logistilise elemendiga tegelevaid ja kõrgema sõjaväelise juhtimise juures olevaid isikuid.

Samas arvab lektor, et Eesti varustus on olnud Afganistani missioonil hea ning see on aastatega veel paranenud. Kui britid tulid Afganistani kergkuulivestidega, mille nad suhteliselt kiiresti raskekuulivestidega välja vahetasid, siis Eesti tuli kohe tugevamate kuulivestidega.

Põhjus, miks seitse Eesti kaitseväelast on Afganistanis surma saanud, on tihti tingitud isevalmistatud lõhkekehadest. Kohalikud inimesed jälgivad NATO patrullivate vägede marsruuti ja paigaldavad järgmiseks patrullimis-korraks nende teele isevalmistatud lõhkekehi. Mis asja raskemaks teeb, on see, et lõhkekehad ei sisalda metalli, mistõttu pole need metallidetektori abi leitavad ning samuti see, et neid peidetakse mänguasjadesse, pottide-pannide alla ja teistesse ootamatutesse kohtadesse.

Samuti teeb sõdimise keerukaks asjaolu, et seal ei sõdita mitte mees mehe vastu, kus on kindlalt näha mõlemaid osapooli, vaid käib varjatud võitlus. Päeval põllul töötav talumees haarab õhtul oma vintpüssi ja asub võitlusse, kuid päeva saabudes naaseb põllule. Kas sellist meest võib pidada tsiviilisikuks? Keerukust lisab mõnedele riikidele, nagu Saksamaa asjaolu, et nad ei tohi vastast ise rünnata, vaid võivad oma relvi kasutada vaid kaitse-eesmärgil. Teised riigid nagu Suurbritannia, USA ja Eesti selliseid piiranguid ei oma.

Arutades vägede välja toomise võimalikkuse üle, leiab Urmas Roosimägi, et selle lähiajal tegemine tähendaks peagi algavat kaost. 3000-aastase kultuuritraditsiooniga maal, ei ole võimalik kümne aastaga midagi kardinaalselt muuta. Selle jaoks läheb vaja 30-40 aastat, mille jooksul toimub põlvkondade vahetus, millega võiks toimuda ka mingi mõtteviisi muutus. Ning see on võimalik ka vaid siis, kui alustada laste ja noorte mõjutamist demokraatia-väärtustega. Kui afgaanide jaoks kaoks vaenlane, siis ilmselt hakataks omavahel sõdima.

Probleeme on Afganistanis veel – näiteks narkootikumi algmaterjali tootmine. Sellele probleemile ei ole lihtne lahendust leida, kuna moonide kasvatamine on rahva viis oma perekonda üleval pidada. Alternatiivi sellele pole, aga selle vastu võideltakse edasi ning demokraatia levitamist jätkatakse, sest nagu Urmas Roosimägi ütles: „Kes kontrollib Afganistani, kontrollib Aasia majandust.“

Konspekteeris Mihkel Leis

12.09 
David Vseviov
"Kuidas mõtestada minevikku?"