15.03 Lauri Mälksoo

Karl Haljasmets: Kokkuvõte Lauri Mälksoo loengust

Teisipäeval, 15. märtsil käis Rahvusvaheliste Suhete Ringile loengut pidamas õigusteadlane Lauri Mälksoo, kes rääkis teemal "Venemaa ja Euroopa rahvusvaheline õigus: vastastikune mõju".

Lauri Mälksoo (sündinud 1975. aastal) lõpetas 1998. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna cum laude. 1999. aastal omandas ta USA-s Georgetowni ülikoolis magistrikraadi. 2002. aastal lõpetas Lauri Mälksoo Berliini Humboldti ülikoolis õigusteaduse doktorantuuri cum laude. 2006. aastast saati on Lauri Mälksoo Eesti Vabariigi presidendi mõttekoja liige. 2007. aastal sai Lauri Mälksoo Eesti Teadusfondilt grandi Friedrich Martensi pärandi uurimiseks aastatel 2007-2008. 2009. aastal sai Lauri Mälksoo esimesena Eestis maineka Euroopa Uuringute Nõukogu (ERC) teadusgrandi, mille eesmärgiks on uurida, milline mõju on Vene Föderatsiooni üha mitteliberaalsemal valitsusel rahvusvahelise õiguse doktriinile ja selle kohaldamisele. 2009. aasta 1. septembrist on Lauri Mälksoo Tartu Ülikooli õigusteaduskonna rahvusvahelise õiguse professor. Lauri Mälksoo on publitseerinud mitmeid rahvusvahelise õiguse alaseid teadusartikelid nii Eesti kui ka välismaa õigus- ning ühiskonnateaduste ajakirjades.

Alustas mõistetest. Tekib küsimus, mis on rahvusvaheline õigus. See viis, kuidas Euroopa rahvusvahelisest õigusest aru saab alates 17. sajandist ja Euroopa enda õigus tähendavad küllaltki sama. Kui kolonisatsiooni käigus laieneti, siis tihti põhjendusega, et teised ei saa asjadest nii aru, nagu meie ja üks selle elemente oli rahvusvaheline õigus. Küsimus, kuidas Venemaa selles Euroopa õiguse süsteemis paikneb. Venemaa alates 17. sajandist kohanes Euroopa õigusega, kuni tuli aasta 1917 ja vana Euroopa varises kokku.

20. sajandi uued protsessid. Üks neist protsessidest on Euroopa õiguse esilekerkimine. See on rahvusvahelisest õigusest välja kasvanud, aga see taust kipub ära ununema. Põhiline vahe rahvusvahelise õiguse paradigmal on läänel ja Venemaal suhtumine suveräänsusesse. Venemaa ei ole tahtnud päris seda suveräänsuse tuuma jagama hakata ja jääb nii praegu normatiivsetest lahendustest kõrvale.Läänes on rahvusvahelisest õigusest kinnipidamine nihkunud üha enam inimõigustele. Näiteks Venemaa ütleb, et Põhja-Korea võib olla Põhja-Korea. Samas Euroopa õigus hakanud küsima, mis tagajärgi see kaasa toob.

Venemaa on võtnud vastu rahvusliku julgeoleku raamdokumendi ja seal on tugevalt välja toodud nende kinnipidamine rahvusvahelisest õigusest, tuues ridade vahelt välja, et USA on tihti sellega vastuollu läinud. Samas ei kajastu seal need uued rahvusvahelise õiguse väärtused nt inimõigused.

Euroopa õigus kitsamalt võttes Euroopa Liit ja laiem versioon sellest Euroopa Nõukogu. Euroopa Nõukogu oli algselt külma sõja aegne moodustis, mis tahtis idale näidata, et erinevalt teist rajame meie oma korra inimõigustele ja demokraatiale. Pärast NSV Liidu lagunemist oldi optimistlikud ja pigem võeti vastu need, kes pingutavad ja neid endaga siduda. Venemaa võeti vastu täies teadmises, et ta ei vasta tingimustele, lähtuti tema lubadustest. Samas pole Venemaa kõiki neid lubadusi praeguseks täitnud. Nii lääne kui ka vene eliidi idee oli selles, et see vastuvõtmine aitab Venemaad taasläänestada.

Mida rohkem lääs ja Venemaa koostööd tegid, seda rohkem mõisteti ka üksteise puudujääke. Venemaal oli palju kohtuotsuste mittetäitmist, nt öeldakse, et riigil raha ei ole ja nii kannataja jääbki ilma. Võimukultuur on väga erinev. Venemaal pigem piinlik, et nii palju kaebusi Strasbourgi satub ja nende kohtusüsteem seega puudulik on. Osa Euroopa Nõukogu paktist on see, et surmanuhtlus kaotatakse, aga Venemaa ei ole seda ratifitseerinud, põhjendades rahva soovimatusega. Venemaa positsioon sarnaneb mõnes mõttes USAga. Venemaal samas praegu ajutine lahendus, kus tegemist on moratooriumiga – Vene Föderatsiooni Konstitutsioonikohus tegi seda.

Ilmselt siiski demokraatia ja inimõigused seotud. Strasbourgi jõudvad kaebused toovad esile Venemaa omapärase tõlgenduse demokraatiast. Tekib laiem küsimus, et mis on Venemaa võimumudel. Samas ka paljud riigi elanikud ise toetavad „kõva käe“ mudelit kodumaal. Küsimus, kas surume Venemaale peale võõrast mudelit, mida rahvas ise üksmeelselt ei toeta.

1993. aastast vastu võetud Venemaa uus põhiseadus lubas rahvusvahelise õiguse norme nende maal rakendada. Enne polnud see võimalik. Põhimass sellest informatsioonist, mis Venemaa peaks tegema rahvusvahelise õiguse vallas on tegelikult peidus kaasustes, mitte koodeksis. Venemaa kohtunik oskab leida seadust tekstist, aga ta ei suuda seda leida pretsedendist. Eriti veel, kui see puudutab teisi riike. Eelmisel sügisel tekkis reaalne konflikt Venemaa Konstitutsioonikohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu vahel, kus viimane sõitis Venemaa kohtu otsusest üle, öeldes, et nad peaksid pretsedendiõigust rakendama. Venemaa kritiseerinud paljusid Strasbourgi otsuseid russofiilsena.

Tänastest kaasustest Jukos huvitav, kus firma konfiskeeriti ilma kompensatsiooni maksmata. Võib tekkida jälle vastuseis Venemaa ja Strasbourgi vahel. Küsimus, kas viimane on piisavalt julge, et ka suur asju ette võtta.

Strasbourgi õiguse kohta võib öelda, et seal asuv kohus on tohutult ülekoormatud. Järjekorrad on umbes neli aastat. 60% praegu arutusele tulevatest asjadest on Euroopa idapiiri kohta (nt Venemaa, Türgi, Ukraina). See on tekitanud võõrandumist vanades Euroopa liikmesriikides. Inglased ütlevad, et see süsteem on alla käinud. Küsimus ka maksjate kohta. Suured küsimused, nagu tapmised Tðetðeenias võib-olla natukene tuimestab inimesi ära ja nii ei võeta tõsiselt juhtumeid, kus nt kuskil Itaalias rikutakse inimeste õiguseid, pidades neid kinni.

Moraalselt ka venelased ei taha lääst usaldada. Peavad seda kuidagi moraalselt valeks. Venemaa ja lääne suhetes on kindlasti veel olulisi aspekte, nt Venemaa läbirääkimised Maailma Kaubandusorganisatsiooniga. Omaette huvitav on julgeolekupoliitika ja selle regionaalsed aspektid.

Konspekteeris Karl Haljasmets