15.03 Karmo Tüür

15. märtsil käis RSRi loengus rääkimas Karmo Tüür teemal "Venemaa võimalikud tulevikud". Karmo Tüür on eesti politoloog, ettevõtja ning RSR-i endine akadeemiline juhendaja. Ta on Akadeemilise Balti ja Vene Uuringute Keskuse asutaja (aastast 1997) ja juht. Hetkel töötab ta Eesti Välispoliitika Instituudis.

Tuleviku-uuringute instituut

Tulevikuversioone on alati palju, paljudest tulevikuversioonidest jääb alles ainult üks versioon alles siis, kui see on minevik. Iga inimene peab paratamatult tegelema tuleviku ennustamisega või prognoosimisega, rääkimata riigiametnikust. Riigiametnik peab tegelema poliitikatega tegelemisega, isegi, kui ta tegeleb mineviku analüüsimisega. Riigiametnik peab andma omapoolse panuse, mis aitab halbu stsenaariume vältida.

Pikka aega oli Eestis olemas Tuleviku-uuringute Instituut, mis tegeles tulevike ennustamisega. Tulevikustsenaariumid võib jagada kaheks, on olemas võimalikud tulevikud ja soovitavad tulevikud. Eesmärk peab olema see, et teha võimalikest tulevikest soovitav tulevik. Mida lihtsamad instrumendid on kasutusel, seda parem, lihtsus tagab selle, et ka ise aru saame, mida teeme. Lihtne ja hea instrument on näiteks kahemõõtmeline maatriks, andes väljadele väärtusi, saame neli erinevat mõttevälja. Oluline on katta need väljad sisuga, mis annavad reaalset väärtust ja reaalsed väljundid, mida saab kasutada sisuliste järelduste tegemiseks.

Vladimir Putin

Venemaa puhul on maatriksi peateljeks Vladimir Vladimirovitš Putin – VVP. Väljal peavad tekkima positiivne ja negatiivne pool, milleks oleksid siis Venemaa tulevik Putiniga ja Venemaa tulevik Putinita. Teise telje väärtuseks pole mõistlik ei marslaste sissetung ega nafta hind, relevantsem väärtus on vägivald. Ka vägivallal on positiivne ja negatiivne pool ehk rohkem vägivalda ja vähem vägivalda. Tekib neli mõttevälja – palju Putinit ja palju vägivalda; palju Putinit kuid vähe vägivalda; vähe Putinit ja palju vägivalda; vähe Putinit ja vähe vägivalda.

Neli meetodit

Võimu legitimeerimiseks võib kasutada nelja peamist meetodit: demokraatlik legitimeerimine (nõrk legitimeerimine, sest on ajutine ja isik on rahva poolt  ,,palgatud’’); majanduslik legitimeerimine(rahvas on lojaalne ja võim annab vastu hüve, sarnane feodaalsele legitiimsusele); sõjaväeline legitimeerimine (riik on hädaohus ja ainult võimul olev sõjaline liider saab rahva päästa); religioosne legitimeerimine (kogu võim on antud Jumala poolt ja pole võimalik, et rahvas võiks kahelda võimul olijas, sest see tähendaks Jumalas kahtlemist).

Vladimir Putin tuli võimule demokraatlike valimistega, kuigi see oli omamoodi demokraatia, oli tegu demokraatiaga. Seejärel muutus Putini võimul olek seletatavaks majandusliku legitimeerimise abil, elu läks Venemaal paremaks, naftahind kerkis tohutult ja Putin suutis oma võimul olemist selle kaudu õigustada. Viimasel ajal on Putin läinud üle militaarsele legitimeerimismudelile, riik on ümbritsetud vaenlastest ja Putin on ainus, kes on võimeline USA-le vastupanu osutama. Putinit on veidi ka ikoonistatud, jumalikustatud – teatud osas on lähenetud suisa religioossele legitimeerimisele. Kollektiivne Putin on üldiselt üpris arukas seltskond, aga pole arusaadav, miks on otsustatud just nii teha, sest selle kaudu seotakse oma võim üheainsa persooni võimega püsida võimul. Segavariante on alati ja teatavaid ilminguid ka teistest legitimeerimismudelitest kui demokraatlik mudel seda on, on võimalik Eestistki leida.

Vägivald

Tuginedes võimu legitimeerimise meetoditele on vägivald pädev telg Putini kõrval. Rohkem Putinit ja rohkem vägivalda viib sõjani, mis ei tähenda ilmtingimata reaalset sõda, vaid võib tähendada ka verbaalset vägivalda ja retoorilist vägivalda. Sõjal on palju palgeid, oluline on retoorika, mis viitab viiendale kolonnile ehk reeturitele ja välisvaenlastele igal pool Venemaa ümber. Oluline legitimeerimise mudelite juures on, et ei ole võimalik üle minna lahjemale meetodile, kui kord on juba valitud rangem legitimeerimise meetod, nõrgaks demokraatlikuks liidriks tagasi muutumine sõjalise liidri kohalt on võimatu. Sellest tulenevalt on rohkem Putinit ja vähem vägivalda võimalik Tandem 2 olukorras, sarnaselt Dmitri Medvedevi presidendiks oleku ajale, kui Putini käes oli tegelik võim. Selleks meheks võib olla näiteks Aleksei Kudrin või mõni teine liberaaldemokraatliku hõnguga persoon, kes suudab vähendada vägivalla taset, olles ise mitte Putin ja seega mitte omades kõiki Putini isikuga kaasnevaid ootusi.

Paleepööre

Kolmas võimalik väli on ilma Putinita ja vähese vägivallaga stsenaarium ehk paleepööre(Venemaale tavaline sündmus), mis peaks tulema valitsemisaparaadi seest. Putin kõrvaldatakse võimult ja ilmselt poleks ka väga suurt kohtuprotsessi tema üle. Demokraatide võimuletulek oleks kõige soovitavam tulemus, kuid võimule võivad tulla hoopiski mitte demokraatliku maailmavaatega inimesed, vaid inimesed, kellel on imperialistlikud ambitsioonid. Seda tehtaks pehmeid jõude kasutades ja asudes pehmete reformide teele, kuid taotlused oma tegutsemiste taga võivad olla kaugel sellest, mida meie Eestis näha sooviksime. Neljas variant on sõjaline riigipööre, mis tähendaks palju vägivalda ja vähem Putinit. Selline sündmus  on tavapärane Ladina-Ameerikas, kuid Venemaal pole midagi sellist eriti toimunud, ainus selline katse on augustiputš Nõukogude Liidu viimasel aastal. Võimule tulev seltskond oleks šovinistlik ja võimule tulla võiv persoon oleks sellisel juhul tõenäoliseimalt Dmitri Rogozin, kes võiks isegi tõsta retoorilist vägivallataset, mis võiks viia ka sõjani.

Poliittehnoloogia - mis see on?

Iga mainitud tulevikuvariandi teostamise nimel teeb tööd kindel seltskond. Selliste väljade kaardistamine ongi politoloogiline mõttemäng, mida poliitikate kujundajatelt oodatakse. Poliittehnoloogiaks nimetatakse seda, kui üritatakse viia ellu endale sobivat tulevikuversiooni. Mõistlik inimene hindab võimalikke tulevikuvariante, kaalub neid ja otsustab, et mis tuleks teha siis, kui juhtub just selline stsenaarium. Olulisim on stsenaarium, mis peaks juhtuma. Keeruline analüüsimiseks on ,,musta hobuse’’ stsenaarium – näiteks, et Putin astub tagasi või Moskva peale kukub meteoriit. Venemaa puhul on tegu Eesti suure naabriga ja seetõttu tuleks valmistuda võimalikeks stsenaariumideks. Võimalik on anda hinnang sellele, millised ressursid on erinevate stsenaariumite taga ja seega, milline variant on tõenäosuslikem. 44 eksperdi  hinnangute põhjal arvati, et keskpikas perspektiivis kõige tõenäolisem on esimene variant (palju Putinit ja palju vägivalda -38%), tõenäosuselt teine on teine variant (palju Putinit ja vähe vägivalda – 38%), neljas on tõenäosuselt kolmas variant (vähe Putinit ja palju vägivalda - 18%) ja kolmas variant on kõige vähem tõenäoline (vähe Putinit ja vähe vägivalda - 6%). Keskpikas tulevikus,  hoomatavas tulevikus on mõistlik eeldada, et Putin jääb võimule.

Küsimused-vastused

K1: Kas on mõistlik opositsiooni võimulepääsu eeldada, seda pole isegi mudelisse hõlmatud? Opositsiooni on pidevalt elimineeritud, võimud on võimelised väga hästi seda tegema. Tihti kasutatakse ,,kahekäigutaktikat’’ (tekib mingisugune probleem ja siis aidatakse opositsionääri seda probleemi lahendada) ja muid sarnaseid meetodeid. Nähtava opositsiooni poolt pole seega arvata, et tehakse pööre, sest inimesed on kas tasalülitatud või on nad maalt lahkunud.

K2: Putin deklareeris maavägede Süüriast kadumist, kuidas seda mõtestada maatriksi kontekstis? Venemaa ei lahku Süüriast, sinna jääb ikka kaks baasi, tehniline tugibaas ja mereväebaas, oluline on, et ennast on saadud läbirääkimiste laua taha. Sellega väheneb otsese vägivalla tase, kuid ei muutu tõsiasi, et Vene väed on ikka võõrriigis, seega absoluutsel skaalal on tegu siiski ’’rohkema vägivallaga’’, kuigi ollakse seal presidendi palvel, siis tegutsetakse riigi rahva vastu. Pingete säilitamine on oluline vägivalla suurendamise variant, Venemaa pole kindlasti ainus, kes nii teeb.

K3: Kuidas tšetšeenid ja Kadõrov mahutuvad Venemaa konteksti?

Kadõrovi presidendiks saamine pole pigem võimalik, isegi Lukašenka on tõenäolisem variant. Kadõrov on moslem, kes on ise tapnud venelasi ja asunud võimu initsiatiivide toel Venemaa poolele. Kadõrov mahutub ainult esimesse välja, neljandas väljas asutaks just Kadõrovi-suguste vastu võitlema ja tema roll on vägivalla teenust pakkuda . Ta teeb seda väga hästi tasustatult ja nii nagu oskab. Kõigil on oma roll kindlate mudelite korral (k.a. Žirinovski ja Kudrin).

K4: Kuidas võrrelda USAga?

Venemaa matkib paljus USAd ja läbi selle vastasseisu USAga defineerib ka ennast kui sellist suurust, kellega tuleb arvestada otsuseid tehes. Venelaste retoorika tugineb sellele tihti, et ka USA teeb nii, mis on suuresti infantiilne argumentatsioon. Venemaal kasutatakse vägivalda ohtralt ja mitmel moel, sisepoliitiliselt pole Venemaal kaugeltki kõige repressiivsem olukord, kuid välispoliitilises retoorikas on Venemaa vägivallatase palju hullem kui Nõukogude Liidu tipul, tuumasõja võimalikkusest räägiti alati kui millestki, mida ainult ,,halvad välisjõud’’ tahavad. Tänapäeval on aga tuumasõjaga ohustamine midagi, mis on levinud kogu võimuladviku kõnepruugis.

K5: Kuidas võiksid välispoliitiliste jõudude tugevam suhtumine Venemaa vägivalla vastu mõjutada olukorda?

Kollektiivse Putini, Venemaa praeguse võimu tundmiseks on hea tunda vanglaeetikat, ka sõjaväe eetikat. See aitab aru saada asjade mõtestamise loogikast. Oluline on au mõiste. Kui keegi on kehtestanud ennast pealikuna, siis tuleb väljakutsele vastata vastu hammast andmisega. Kellele ei anta vastu nina, seda ei saa austada, kuid kes on valmis vastu astuma, teda saab austada. Seega on vägivald instrument kehtestamaks alluvusvahekordi. Kui lääs hakkab vastu, siis hakatakse sõimlema, kuid asutakse lõpuks mõistlikult olukorda lahendama, kuid ilma vastuhakuta on Venemaa valmis aina enam samme astuma, sest läänt ei ole põhjust austada. Euroopa filosoofia ja arhitektuur aga ei toeta selliste julgete meeste esiletõusu, Euroopa väärtused on sellised, et vägivallale vägivallaga ei vastata, vaid kehtestatakse resolutsioone. Põrkuvad kaks eri maailmapilti.

K6: Kuidas Kadõrovi isetegevus võib olla Putini vägivalla laiendamise spektriga suhtes?

Kadõrovi probleem on selles, et Venemaa on presidentaalne riik ja kubernerid on vahetatavad. Kadõrovi ametiaeg on lõppemas ja seega ta peab ennast tõestama, seega pakub ta temalt oodatavat vägivalla teenust hüperboolselt, ta kirjeldab end kui Putini lahingukoer nr.1 ja seega peab ta enda meelest Putini ees jooksma. Vägivalla paradigma ei tundu alati ratsionaalne, kuid oluline on ka emotsionaalne ratsionaalsus (,,mina tunnen, et teen õigesti’’), seega Kadõrov teeb seda, mida ta enda arust tegema peab, isegi kui see ei tundu õige väljastpoolt vaadates. Venemaal pole rikkuse allikaks mitte nafta ja maagaas vaid ligipääs riigieelarvele. Kadõrovile makstakse väga heldelt ja ta ei saa sellest loobuda, sest tal on nii palju inimesi, kes tema sissetulekule toetuvad (Kadõrovi sõjaväeline aparaat). Putin pigem toetab Kadõrovi püsimist.

K7: Kuidas hinnata Venemaa korruptsiooni taset?

Osaliselt on oluline, et iga olulise inimese sissetulek sõltub ligipääsust eelarvele, kuid selleks, et saada sinna ,,pumba’’ juurde, tuleb kõigepealt palju kulutada ja ehitada üles oma korruptsiooniskeem. Iga riigiteenistuja hakkab seega ehitama oma skeemi, kus natuke võetakse vahelt järjest redeli peal. See pole hea ega halb, kuid on alati eksisteerinud Venemaal, Venemaa sotsiaalsed võrgustikud on hoopis teistsugused kui mujal, mitteformaalsele võrgustikule toetumine on see, kuidas elu toimib, teene-teene vastu. Seega pole ka ime, et prokuratuur on ühiskonna väärtustele üles ehitatud.

K8: Sanktsioonide ja sotsiaalmajanduslike raskuste taustal - miks tänavatele ei tulda?

Dollarites võetud laenude suhtes läheb rahulolematus valitsuse asemel panga pihta. Kollektiivne Putin käitub suures osas võimu säilitamise nimel ja kodusõja vältimiseks, seega paljusid asju ei saagi teha teisiti. Venemaa suudab tekitada elanikkonnas veendumuse, et süüdi on lääs mitte Venemaa ja eeldatakse, et Putin aitab. Presidendi administratsioonile tehtavate kirjutiste arv on viimase aasta jooksul seejuures kahekordistunud. Rahulolematust on palju, kuid tänavatele valgumine on siiski pigem ebatõenäoline. Isegi kui see juhtuks, siis poliitiline süsteem selle tagajärjel sisuliselt pigem ei muutuks. Küsimusi on palju, mis üksteisest sealjuures sõltuvad.

K9: Kas Venemaa demokraatia eripära ongi see, et on üks liider, kellesse kõik usuvad ja muudatus peaks tulema ülalt alla?

Vene keeles on palju mahlakaid ütlusi, mida on raske tõlkida, on kaks varianti kuidas elada: seaduste järgi või tehinguid tehes. Erinevate Putinit teoreetiliselt asendavate persoonide seas pole inimesi, kes oleksid huvitatud Venemaa poliitilise süsteemi tegelikust demokratiseerumisest. Kusjuures ka Putin on mikromajanduslikus mõttes liberaal, kuid suures plaanis siiski šovinist ja nii ka enamik teisi poliitilisi kujusid Venemaal. Taagepera on kokku pannud mudeli , mille põhjal saab oletada, millal mingid poliitilised mudelid peaksid kokku kukkuma ajalooliste seaduspärasuste alusel - tema mudeli järgi lakkab Venemaa eksisteerimast 2052.aastal, olgu siis selle tulemuseks Venemaa killustumine, monorahvuslikuks riigiks või veel suuremaks rahvaste paabeliks muutumine. Võimalik on ka kodusõja-sarnane olukord, mis ka Eestit valusalt puudutaks.

K10: Vene rahas vajabki karmi käega valitsejat?

Venemaal ollakse harjunud mõtlema, et vajatakse isakest, ka Eestis on palju sellist mõtlemist. Eestlased on paljudelt oma psühholoogissotsiaalsetelt arusaamadelt venelastega väga sarnased. Venemaal on ajalooliselt võim personifitseeritud mitte instutusionaliseeritud, see on lihtsalt harjumus ja ise ollakse valmis seda uskuma.

Konspekteeris Rainer Urmas Maine

Tuleviku võimalikke versioone on alati mitmeid. Täpselt kuni selle hetkeni, kuni tulevik saab minevikuks. Nendest eri võimalustest tuleb olla teadlik ning võimalust mööda peaks eri variantideks ka valmistuma. Kui me räägime Venemaa võimalikest tulevikuarengutest, siis peame eri variante kaaluma ja mõtestama erilise hoolega. Paraku on meie idanaaber selliseks murelikuks ettevaatlikkuseks põhjusi andnud enam kui küll.

 

Karmo Tüür on eesti politoloog, ettevõtja ning RSR-i endine akadeemiline juhendaja. Ta on Akadeemilise Balti ja Vene Uuringute Keskuse asutaja (aastast 1997) ja juht. Hetkel töötab ta Eesti Välispoliitika Instituudis.

 

Tulevikuversioone on alati palju, paljudest tulevikuversioonidest jääb alles ainult üks versioon alles siis, kui see on minevik. Iga inimene peab paratamatult tegelema tuleviku ennustamisega või prognoosimisega, rääkimata riigiametnikust. Riigiametnik peab tegelema poliitikatega tegelemisega, isegi, kui ta tegeleb mineviku analüüsimisega. Riigiametnik peab andma omapoolse panuse, mis aitab halbu stsenaariume vältida.

Pikka aega oli Eestis olemas Tuleviku-uuringute Instituut, mis tegeles tulevike ennustamisega. Tulevikustsenaariumid võib jagada kaheks, on olemas võimalikud tulevikud ja soovitavad tulevikud. Eesmärk peab olema see, et teha võimalikest tulevikest soovitav tulevik. Mida lihtsamad instrumendid on kasutusel, seda parem, lihtsus tagab selle, et ka ise aru saame, mida teeme. Lihtne ja hea instrument on näiteks kahemõõtmeline maatriks, andes väljadele väärtusi, saame neli erinevat mõttevälja. Oluline on katta need väljad sisuga, mis annavad reaalset väärtust ja reaalsed väljundid, mida saab kasutada sisuliste järelduste tegemiseks.

Venemaa puhul on maatriksi peateljeks Vladimir Vladimirovitš Putin – VVP. Väljal peavad tekkima positiivne ja negatiivne pool, milleks oleksid siis Venemaa tulevik Putiniga ja Venemaa tulevik Putinita. Teise telje väärtuseks pole mõistlik ei marslaste sissetung ega nafta hind, relevantsem väärtus on vägivald. Ka vägivallal on positiivne ja negatiivne pool ehk rohkem vägivalda ja vähem vägivalda. Tekib neli mõttevälja – palju Putinit ja palju vägivalda; palju Putinit kuid vähe vägivalda; vähe Putinit ja palju vägivalda; vähe Putinit ja vähe vägivalda.

Võimu legitimeerimiseks võib kasutada nelja peamist meetodit: demokraatlik legitimeerimine (nõrk legitimeerimine, sest on ajutine ja isik on rahva poolt  ,,palgatud’’); majanduslik legitimeerimine(rahvas on lojaalne ja võim annab vastu hüve, sarnane feodaalsele legitiimsusele); sõjaväeline legitimeerimine (riik on hädaohus ja ainult võimul olev sõjaline liider saab rahva päästa); religioosne legitimeerimine (kogu võim on antud Jumala poolt ja pole võimalik, et rahvas võiks kahelda võimul olijas, sest see tähendaks Jumalas kahtlemist).

Vladimir Putin tuli võimule demokraatlike valimistega, kuigi see oli omamoodi demokraatia, oli tegu demokraatiaga. Seejärel muutus Putini võimul olek seletatavaks majandusliku legitimeerimise abil, elu läks Venemaal paremaks, naftahind kerkis tohutult ja Putin suutis oma võimul olemist selle kaudu õigustada. Viimasel ajal on Putin läinud üle militaarsele legitimeerimismudelile, riik on ümbritsetud vaenlastest ja Putin on ainus, kes on võimeline USA-le vastupanu osutama. Putinit on veidi ka ikoonistatud, jumalikustatud – teatud osas on lähenetud suisa religioossele legitimeerimisele. Kollektiivne Putin on üldiselt üpris arukas seltskond, aga pole arusaadav, miks on otsustatud just nii teha, sest selle kaudu seotakse oma võim üheainsa persooni võimega püsida võimul. Segavariante on alati ja teatavaid ilminguid ka teistest legitimeerimismudelitest kui demokraatlik mudel seda on, on võimalik Eestistki leida.

Tuginedes võimu legitimeerimise meetoditele on vägivald pädev telg Putini kõrval. Rohkem Putinit ja rohkem vägivalda viib sõjani, mis ei tähenda ilmtingimata reaalset sõda, vaid võib tähendada ka verbaalset vägivalda ja retoorilist vägivalda. Sõjal on palju palgeid, oluline on retoorika, mis viitab viiendale kolonnile ehk reeturitele ja välisvaenlastele igal pool Venemaa ümber. Oluline legitimeerimise mudelite juures on, et ei ole võimalik üle minna lahjemale meetodile, kui kord on juba valitud rangem legitimeerimise meetod, nõrgaks demokraatlikuks liidriks tagasi muutumine sõjalise liidri kohalt on võimatu. Sellest tulenevalt on rohkem Putinit ja vähem vägivalda võimalik Tandem 2 olukorras, sarnaselt Dmitri Medvedevi presidendiks oleku ajale, kui Putini käes oli tegelik võim. Selleks meheks võib olla näiteks Aleksei Kudrin või mõni teine liberaaldemokraatliku hõnguga persoon, kes suudab vähendada vägivalla taset, olles ise mitte Putin ja seega mitte omades kõiki Putini isikuga kaasnevaid ootusi.

Kolmas võimalik väli on ilma Putinita ja vähese vägivallaga stsenaarium ehk paleepööre(Venemaale tavaline sündmus), mis peaks tulema valitsemisaparaadi seest. Putin kõrvaldatakse võimult ja ilmselt poleks ka väga suurt kohtuprotsessi tema üle. Demokraatide võimuletulek oleks kõige soovitavam tulemus, kuid võimule võivad tulla hoopiski mitte demokraatliku maailmavaatega inimesed, vaid inimesed, kellel on imperialistlikud ambitsioonid. Seda tehtaks pehmeid jõude kasutades ja asudes pehmete reformide teele, kuid taotlused oma tegutsemiste taga võivad olla kaugel sellest, mida meie Eestis näha sooviksime. Neljas variant on sõjaline riigipööre, mis tähendaks palju vägivalda ja vähem Putinit. Selline sündmus  on tavapärane Ladina-Ameerikas, kuid Venemaal pole midagi sellist eriti toimunud, ainus selline katse on augustiputš Nõukogude Liidu viimasel aastal. Võimule tulev seltskond oleks šovinistlik ja võimule tulla võiv persoon oleks sellisel juhul tõenäoliseimalt Dmitri Rogozin, kes võiks isegi tõsta retoorilist vägivallataset, mis võiks viia ka sõjani.

Iga mainitud tulevikuvariandi teostamise nimel teeb tööd kindel seltskond. Selliste väljade kaardistamine ongi politoloogiline mõttemäng, mida poliitikate kujundajatelt oodatakse. Poliittehnoloogiaks nimetatakse seda, kui üritatakse viia ellu endale sobivat tulevikuversiooni. Mõistlik inimene hindab võimalikke tulevikuvariante, kaalub neid ja otsustab, et mis tuleks teha siis, kui juhtub just selline stsenaarium. Olulisim on stsenaarium, mis peaks juhtuma. Keeruline analüüsimiseks on ,,musta hobuse’’ stsenaarium – näiteks, et Putin astub tagasi või Moskva peale kukub meteoriit. Venemaa puhul on tegu Eesti suure naabriga ja seetõttu tuleks valmistuda võimalikeks stsenaariumideks. Võimalik on anda hinnang sellele, millised ressursid on erinevate stsenaariumite taga ja seega, milline variant on tõenäosuslikem. 44 eksperdi  hinnangute põhjal arvati, et keskpikas perspektiivis kõige tõenäolisem on esimene variant (palju Putinit ja palju vägivalda -38%), tõenäosuselt teine on teine variant (palju Putinit ja vähe vägivalda – 38%), neljas on tõenäosuselt kolmas variant (vähe Putinit ja palju vägivalda - 18%) ja kolmas variant on kõige vähem tõenäoline (vähe Putinit ja vähe vägivalda - 6%). Keskpikas tulevikus,  hoomatavas tulevikus on mõistlik eeldada, et Putin jääb võimule.

K1: Kas on mõistlik opositsiooni võimulepääsu eeldada, seda pole isegi mudelisse hõlmatud? Opositsiooni on pidevalt elimineeritud, võimud on võimelised väga hästi seda tegema. Tihti kasutatakse ,,kahekäigutaktikat’’ (tekib mingisugune probleem ja siis aidatakse opositsionääri seda probleemi lahendada) ja muid sarnaseid meetodeid. Nähtava opositsiooni poolt pole seega arvata, et tehakse pööre, sest inimesed on kas tasalülitatud või on nad maalt lahkunud.

K2: Putin deklareeris maavägede Süüriast kadumist, kuidas seda mõtestada maatriksi kontekstis? Venemaa ei lahku Süüriast, sinna jääb ikka kaks baasi, tehniline tugibaas ja mereväebaas, oluline on, et ennast on saadud läbirääkimiste laua taha. Sellega väheneb otsese vägivalla tase, kuid ei muutu tõsiasi, et Vene väed on ikka võõrriigis, seega absoluutsel skaalal on tegu siiski ’’rohkema vägivallaga’’, kuigi ollakse seal presidendi palvel, siis tegutsetakse riigi rahva vastu. Pingete säilitamine on oluline vägivalla suurendamise variant, Venemaa pole kindlasti ainus, kes nii teeb.

K3: Kuidas tšetšeenid ja Kadõrov mahutuvad Venemaa konteksti?

Kadõrovi presidendiks saamine pole pigem võimalik, isegi Lukašenka on tõenäolisem variant. Kadõrov on moslem, kes on ise tapnud venelasi ja asunud võimu initsiatiivide toel Venemaa poolele. Kadõrov mahutub ainult esimesse välja, neljandas väljas asutaks just Kadõrovi-suguste vastu võitlema ja tema roll on vägivalla teenust pakkuda . Ta teeb seda väga hästi tasustatult ja nii nagu oskab. Kõigil on oma roll kindlate mudelite korral (k.a. Žirinovski ja Kudrin).

K4: Kuidas võrrelda USAga?

Venemaa matkib paljus USAd ja läbi selle vastasseisu USAga defineerib ka ennast kui sellist suurust, kellega tuleb arvestada otsuseid tehes. Venelaste retoorika tugineb sellele tihti, et ka USA teeb nii, mis on suuresti infantiilne argumentatsioon. Venemaal kasutatakse vägivalda ohtralt ja mitmel moel, sisepoliitiliselt pole Venemaal kaugeltki kõige repressiivsem olukord, kuid välispoliitilises retoorikas on Venemaa vägivallatase palju hullem kui Nõukogude Liidu tipul, tuumasõja võimalikkusest räägiti alati kui millestki, mida ainult ,,halvad välisjõud’’ tahavad. Tänapäeval on aga tuumasõjaga ohustamine midagi, mis on levinud kogu võimuladviku kõnepruugis.

K5: Kuidas võiksid välispoliitiliste jõudude tugevam suhtumine Venemaa vägivalla vastu mõjutada olukorda?

Kollektiivse Putini, Venemaa praeguse võimu tundmiseks on hea tunda vanglaeetikat, ka sõjaväe eetikat. See aitab aru saada asjade mõtestamise loogikast. Oluline on au mõiste. Kui keegi on kehtestanud ennast pealikuna, siis tuleb väljakutsele vastata vastu hammast andmisega. Kellele ei anta vastu nina, seda ei saa austada, kuid kes on valmis vastu astuma, teda saab austada. Seega on vägivald instrument kehtestamaks alluvusvahekordi. Kui lääs hakkab vastu, siis hakatakse sõimlema, kuid asutakse lõpuks mõistlikult olukorda lahendama, kuid ilma vastuhakuta on Venemaa valmis aina enam samme astuma, sest läänt ei ole põhjust austada. Euroopa filosoofia ja arhitektuur aga ei toeta selliste julgete meeste esiletõusu, Euroopa väärtused on sellised, et vägivallale vägivallaga ei vastata, vaid kehtestatakse resolutsioone. Põrkuvad kaks eri maailmapilti.

K6: Kuidas Kadõrovi isetegevus võib olla Putini vägivalla laiendamise spektriga suhtes?

Kadõrovi probleem on selles, et Venemaa on presidentaalne riik ja kubernerid on vahetatavad. Kadõrovi ametiaeg on lõppemas ja seega ta peab ennast tõestama, seega pakub ta temalt oodatavat vägivalla teenust hüperboolselt, ta kirjeldab end kui Putini lahingukoer nr.1 ja seega peab ta enda meelest Putini ees jooksma. Vägivalla paradigma ei tundu alati ratsionaalne, kuid oluline on ka emotsionaalne ratsionaalsus (,,mina tunnen, et teen õigesti’’), seega Kadõrov teeb seda, mida ta enda arust tegema peab, isegi kui see ei tundu õige väljastpoolt vaadates. Venemaal pole rikkuse allikaks mitte nafta ja maagaas vaid ligipääs riigieelarvele. Kadõrovile makstakse väga heldelt ja ta ei saa sellest loobuda, sest tal on nii palju inimesi, kes tema sissetulekule toetuvad (Kadõrovi sõjaväeline aparaat). Putin pigem toetab Kadõrovi püsimist.

K7: Kuidas hinnata Venemaa korruptsiooni taset?

Osaliselt on oluline, et iga olulise inimese sissetulek sõltub ligipääsust eelarvele, kuid selleks, et saada sinna ,,pumba’’ juurde, tuleb kõigepealt palju kulutada ja ehitada üles oma korruptsiooniskeem. Iga riigiteenistuja hakkab seega ehitama oma skeemi, kus natuke võetakse vahelt järjest redeli peal. See pole hea ega halb, kuid on alati eksisteerinud Venemaal, Venemaa sotsiaalsed võrgustikud on hoopis teistsugused kui mujal, mitteformaalsele võrgustikule toetumine on see, kuidas elu toimib, teene-teene vastu. Seega pole ka ime, et prokuratuur on ühiskonna väärtustele üles ehitatud.

K8: Sanktsioonide ja sotsiaalmajanduslike raskuste taustal - miks tänavatele ei tulda?

Dollarites võetud laenude suhtes läheb rahulolematus valitsuse asemel panga pihta. Kollektiivne Putin käitub suures osas võimu säilitamise nimel ja kodusõja vältimiseks, seega paljusid asju ei saagi teha teisiti. Venemaa suudab tekitada elanikkonnas veendumuse, et süüdi on lääs mitte Venemaa ja eeldatakse, et Putin aitab. Presidendi administratsioonile tehtavate kirjutiste arv on viimase aasta jooksul seejuures kahekordistunud. Rahulolematust on palju, kuid tänavatele valgumine on siiski pigem ebatõenäoline. Isegi kui see juhtuks, siis poliitiline süsteem selle tagajärjel sisuliselt pigem ei muutuks. Küsimusi on palju, mis üksteisest sealjuures sõltuvad.

K9: Kas Venemaa demokraatia eripära ongi see, et on üks liider, kellesse kõik usuvad ja muudatus peaks tulema ülalt alla?

Vene keeles on palju mahlakaid ütlusi, mida on raske tõlkida, on kaks varianti kuidas elada: seaduste järgi või tehinguid tehes. Erinevate Putinit teoreetiliselt asendavate persoonide seas pole inimesi, kes oleksid huvitatud Venemaa poliitilise süsteemi tegelikust demokratiseerumisest. Kusjuures ka Putin on mikromajanduslikus mõttes liberaal, kuid suures plaanis siiski šovinist ja nii ka enamik teisi poliitilisi kujusid Venemaal. Taagepera on kokku pannud mudeli , mille põhjal saab oletada, millal mingid poliitilised mudelid peaksid kokku kukkuma ajalooliste seaduspärasuste alusel - tema mudeli järgi lakkab Venemaa eksisteerimast 2052.aastal, olgu siis selle tulemuseks Venemaa killustumine, monorahvuslikuks riigiks või veel suuremaks rahvaste paabeliks muutumine. Võimalik on ka kodusõja-sarnane olukord, mis ka Eestit valusalt puudutaks.

K10: Vene rahas vajabki karmi käega valitsejat?

Venemaal ollakse harjunud mõtlema, et vajatakse isakest, ka Eestis on palju sellist mõtlemist. Eestlased on paljudelt oma psühholoogissotsiaalsetelt arusaamadelt venelastega väga sarnased. Venemaal on ajalooliselt võim personifitseeritud mitte instutusionaliseeritud, see on lihtsalt harjumus ja ise ollakse valmis seda uskuma.