14.10 Evelyn Kaldoja

Teisipäeval, 14. oktoobril 2014 pidas RSR-ile loengu Evelyn Kaldoja teemal "NATO Walesi tippkohtumine: millest sünnivad uudised?"

Esmakokkupuude NATO-ga 2007. Alustas töötamist välistoimetuses. Ameeriklased armastavad anonüümseid briife valitud ajakirjanikele. Washington selliste kirjade eest ei vastuta. Nõnda meelestatakse NATO kohtumisi, et tekitada avalikkuse ootust. Näiteks siis kui USA tahtis Afganistani vägesid juurde. Ajakirjanike jaoks tippkohtumine tähendab pressikonverentsi kuskil angaaris, kus esineb tihti NATO peasekretär ja Ameeria Ühendriikide vasatava valdkonna minister või president. NATO mastaabis see, mida britid ütlevad, võib teisi liigutada, aga see pole oluline, mida ütleb näiteks Leedu peaminister. Toonane NATO peasekretär ütles, et küberkaitse on iga riigi oma probleem, vaatamata sellele, et laiamastaabsed küberrünnakud Eesti vastu olid juba toimunud. George W. omal ajal surus läbi selle, et Gruusiast ja Ukrainast saavad NATO liikmed. Putin andis selle peale väga kurja pressikonverentsi.

Meedias on teemaks parajasti see, mis populaarne on. Väidetavalt olid venelased terve "pingelõdvenduse" ehk Medvjedevi aja jama ajanud.

Gruusia sõja tulemuse positiivseks küljeks on see, et meie saime oma kaitseplaanid. Ametnikud kasutasid väga hästi ära seda väikest akent, et kaitseplaanid saada.

Türklased ei tõsta kisa, kuna neil on vaja, et Patriodi hävitajad oleksid Türgis ja valvaksid Türgi õhuruumi. Lääneriigid tegid Türgile üsnagi jõuliselt selgeks, et hanke korras ei tohi sinna Hiina raketisüsteeme tulla.

Oluline meedia kajastamisel on see, kas on konkurent, kes ka antud teemat kajastab. Kui on konkurent, siis see paneb ka ülemuse võib-olla mõtlema, et äkki tasuks ka. Konkurents tuleb kasuks.

Oluline on riikide kommunikatsioonistiili erinevus. Ameeriklased näiteks palju spinnivad. Tänu sellele, et neil on palju ressursse, nad saavad seda endale lubada. Samuti spinnivad ka britid. Venelased spinnivad tugevalt. Nende huvi on näidata, et NATO on nõrk. Esiteks selleks, et oma rahvast rahuldada ja teiseks selleks, et NATO-t ennast kõhklema panna. Venelased spinnisid ka seda, kui suur on huvi lääne ajakirjanike vastu, kui ühele pressikonverentsile oli akrediteeritud 2000 ajakirjanikku. Venelased teevad ka suure uudise sellest, kui läänes toimuvad väiksed meeleavaldused NATO tippkohtumise vastu, näiteks Walesis või Leedus.

Eesti on nii väike, et meie poliitikud otsivad ise ajakirjanikud ülesse, et meediasse saada. Ministreid on tihti vähem kui ajakirjanikke. Raadio 4 teeb näiteks väga kvaliteetset tööd.

Walesi tippkohtumise deklaratsioon on väga hea ja tasub lugeda.

Tuleb mõista, kuidas toimib näiteks USA või briti spinn, selleks, et uudistest maksimaalselt aru saada. Tuleb suhelda teiste ajakirjanikega selleks, et saada parimat ülevaadet toimuva kohta.

Soomlaste jaoks on mõte sellest, et NATO nende peale mõtleb väga erutav. NATO-le ei mahu see aga väga hinge, et Soome võiks ise hakkama saada oma turvalisusega.

Anonüümsed NATO, USA või kes iganes ametnikud, kes annavad intervjuusid ei ole tegelt mingid rebelid. Reaalsuses on kõik ette määratud ja kirjutatud. Öeldakse lihtsalt asju, mille eest  organisatsioon/riik ei taha vastutada. Kõik küsimused, mis pressikonverentsidel esitatakse, on ette määratud ja planeeritud. Küsimused ei tule intervjueeritavatele üllatusena. Väiksematel briifingutel on lootust, et räägitakse vabamalt.

Kuidas valib Postimees teemad, mida käsitletakse uudistes?

Selle määrab ära, kas see on meile oluline ja kas see läheb laiemale massile korda. Meie peame näiteks Lätit või Soomet rohkem silmas kui BBC.

Kui palju on ajakirjanikul koha peal luba otsustada, mida ta kirjutab?

Postimehe arvates peaks ajakirjanik olema võimalikult autonoomne. Eeldatakse, et ajakirjanikud ise pingutavad ja teevad näiteks eeltööd ära, et raskuspunktid leida. Fookused ei ole väga ette määratud.

Selle nimel, et saada kasvõi suure välisriigi peapressiesindajaga ühendust peavad Eesti ajakirjanikud aastaid tööd tegema. Tegemist on puhtalt suuruse küsimusega.

Kui tuleb keegi, kes taha kirjutada mingil teemal artiklit, siis kuidas tehakse valik, kes saab avaldatud ja kes mitte?

Kui inimese tekst on hästi argumenteeritud ja huvitav, siis võiks justkui avaldada. Kas see avaldatakse onlinis või paberil on üsnagi juhuslikult. Onlinis on isegi parem kohati, sest see on laiahaardelisem.

Kas Kohver on praegu välis- või siseuudis?

Pigem on tegemist siseuudisega, aga oleneb parajasti, kelle kätte see satub/kes vastutab.

Venelastel oli ilmselt Kohveri plaan juba olemas selleks hetkeks, kui rööv toimus.

Eesti ametnikel soovitatakse peale Venemaal käimist täielik system restart elektroonikale teha. Olukord Venemaaga suhtlemisel on muutunud täiesti etteaimamatuks.

Konspekteeris Mirko Vavrenjuk