14.03 Emmet Tuohy

14.03 esines RSRi loengus Emmet Tuohy, kes töötab teadurina Eestis Rahvusvaheliste Kaitseuuringute Keskuses (RKK). Tegemist on eksperdiga peamiselt Musta mere riikide valdkonnas ning on ise teinud teadustööd sealses piirkonnas. Peamiselt tuli loengu käigus juttu Ida-Euroopa partnerlusest ning Eesti rollist selles teemas. Selles konspektis kajastuvad väited kuuluvad esinejale, mitte RKKle.

Loengus käsitleti peamiselt kahte peamist küsimust:
Mis probleemid on idapartnerlust puudutavatel riikidel ja miks nad lähevad korda maailmas ja Euroopa Liidu tasandil?
Miks on idapartnerlus tähtis just eestlastele? 

Idapartnerlus sai ametlikult alguse 2009. aastal Praha kohtumisel ning hõlmab koostöö suurendamist kuue idanaabriga: Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia Moldova, Ukraina ja Valgevene.

Ida riikide peamsteks mureallikateks on see, et neid peetakse korrumpeerunuks ja teatud valdkondades läbikukkunuks. See on aga test Euroopa Liidule: kuidas mõju rakendada siseasjadele. EL tahab muuta maailma, kuid ei saada sealjuures isegi koduste probleemidega hakkama. Siin mängivad suurt rolli noored, kui uus põlvkond ei kehtesta ennast, siis on lõpuks tulevik hukule määratud. Euroopat võib siis võrrelda justkui n-ö keskaegse lõbupargiga – turistid käiksid ringi ning imetleksid seda kunagist ilu. Praegune mõju, mis Euroopal on Ida-Euroopa partnerriikide üle on selge näide, et EL suudab kehtestada pehmet võimu. 

Paljud praegused konfliktid Euroopas näivad olevat külmutatud praeguseks. Ei saa aga kindlalt väita, mis piirkond võib järgmisena kujuneda plahvatusohtlikuks. Nii Ukraina idaosa kui ka Transistria piirkond võivad järgnevate aastate jooksul kujuneda uuesti sõjatandriteks. USA seisukohta idapartnerluse osas pole veel täiesti välja kujunenud. EL on aga huvitatud peale rahu ka tugevate majandussidemete hoidmisest seal piirkonnas. Kõikidel idaparnerluse riikidel on EL üks tähtsamaid kaubanduspartnereid. Ainult Valgevenes on see osakaal väike. EL otsib võimalusi majandussuhetes edasi areneda rohelise energia maaletoojaks näiteks Ukrainas ja Moldovas. Kiiduväärt on see, et Aserbaidžaan on muutmas oma naftaekspordi teid, tehes neid mitmekesisemaks. See annab Euroopale paremad vahendid saada naftat idast, ilma et peaks palju muretsema Venemaa pärast. 

Miks idapartnerlus loeb Eestile? 

25 aastat on Eesti taasiseseisvumisest. Nüüd oleks aeg vaadata positiivsemalt  ennast ja oma kuvandit. Paljudele ei meeldi väljend, et ollakse ida eurooplased. Samas ei tähenda see seda, et meile ei meeldiks Venemaa. Me defineerime ennast tänapäeval rohkem printsiipide (demokraatia, läänemeelsus jne) mitte ajaloo või veresidemete kaudu. Probleemiks oleks ennast lõigata ära Ida-Euroopast ja öelda, et me kuulume põhja. Alati ei ole aga asi nii lihtne. Sloveenial on ajalooliselt sama dilemma: ei taha olla Balkanimaa, vaid endine Austria-Ungari impeeriumi osa.  Eesti on nagu värav (gateway) sellises olukorras. Rääkides tulevikust ELis ei saa maha matta Venemaad.

 Eestil on sarnased kogemused moldova ning teiste idariikidega, nii et me võiksime olla lausa eeskuju teiste Ida-Euroopa riikidele. Kuid ei peaks neid ainult heast tahtest aitama. Mitmetes tehnilistes asjades ka saab aidata. ning seda teatud majandusliku kasumi nimel. Eesti on integreeritud ELi. On võrratu, kuidas eesti on jõudnud väga kaugele. Meie ametnikke koheldakse tähtsatel kohtumistel välimaal teistega võrdselt. Ameeriklased juba n-ö aktsepteerivad meid. NATO üritused ja iga nädal on keegi USAst siin – koostöö tundub sujuvat.

 Ameeriklastel olevat väga tähtis rahvusvaheline arengutöö. Tähits on saavutada riigi erve siseelu ülesehitamine: veevõrk, infrastruktuur jne. Eestlastel on võimalus Arengukoostöö kaudu jõuda esipositsioonile. 

Praktislised elemendid idapartnerluses: 

  • Erasmus pluss – idaparnerluse tulemus, saab kontakte tekitada
  • Võib saada eemale, uutesse piirkondadesse reisida, sõbralikud inimesed
  • Igavesti ei saa puhata e-Eesti loorberitel. Igavesti  võib kesta aga familiaarsust idanaabrite vahel, Indiviidi tasandil võib välja tuua töövõimaluste rohkuse: kui ühes ei leia enam tööd, saab praktikat teha teises kohas. Näeb uusi asju: kuidas inimesed proovivad oma elusid üles ehitada. Eesti suureks plussiks on see, et siin pole olnud erilist oligarhisüsteemi, millest jagu saada. Samal ajal on korruptsioon Ukrainas hämmastavalt suur. Ühe kogemusena toob Tuohy välja seiga Ukrainas, kus ta maksis sulas ning puhtalt seetõttu sai ka eelisjärjekorras teeninduse osaliseks. 

Idapartnerluse programm jaguneb kaheks: bi- ning multilateraalseks dimensiooniks. Esimese pikem eesmärk oleks lõpuks viisavaba liikumine ELi liikmesriikidesse ning sellega kaasnev sügavam integratsioon ELi mõjusfääri. Viimane mängib selle eesmärgi puhul rohkem toetavat rolli, korraldades erinevaid platvorme, kus arutletakse paljude teemade üle, kus saaks koostööd parandada: energiapoliitika, infrastruktuur, keskkond jne. 

Problemaatiline on see, et idaparnerlusest ei teata USAs palju.

Komisjonis on palju proovitud tuua idapartnerluse riike lähemale EL tasandile, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Parlamendis pole inimestel aga mingit erilist otsustamisjõudu. Miski ei näi toimivat suhete lähendamisel peamiselt seetõttu, et Elil puuduvad n-ö suursaatkonnad idapartnerluse riikides ning pole välislähetust.  Palju suhtlust läheb läbi humanitaarabi pakkumise. 

Idapartnerluse alged tekkisid 2004. aastal, kui avastati, et ELil oli järsku piir Venemaaga. Järsku tekkis aga oli palju konflikte määratlemises: USA meedias levis liigitus New Europe ja Old Europe, mis lausa valas õli tulle. ELi Liikmesus pole aga alati lahendus. Konfliktid aga jätkuvad tänapäevani, millest võib välja tuua Saksamaa vastuseis Gruusia suhtes: oldi kategooriliselt vastu Gruusia viisavabadusele Euroopa Liitu. 

Idapartnerlus iseenesest ei garanteeri lõpuks EL liikmelisust, aga võimaldab baasi reformide ja tsiiviilühiskonna ning kapitalismi jaoks. Seda tehakse multilateraalsuse tasandil ehk kõik on koos laua taga. Näiteks tahetakse, et oleks üldised toidustandardid, et kaubandust hõlpsustada Ida-Euroopa ja ELi vahel.  Lõpuks pole ükski süsteem täiuslik, aga see nõuab tohutut juriidilist tööd, et kaupa vahetada ELi ja idariikide vahel. Siinkohal mainis esineja, et oli kuulnud Ryanairi omanikust, kelle väidete kohaselt on see odavlennufirma rohkem ühendanud Euroopat kui EL Isegi vaesed saavad reisida ja kogeda oma maailma enda ümber. 

Terve idapartnerluse tähtsaim küsimus on, kas töötada koos mittedemokraatlike režiimidega või sunnid neid endasse kapselduma. Oma huvide eest peab seisma, kui suhtlust katkestades ei väga vähe lootust, et miskikunagi paraneb. Samuti tekib küsimus, kas tasustada ainult neid riike, kes on teinud koostööd ELiga ja teised kõrvale jättta? 

Kui rääkida idapartnerluse riikide olukorrast praegu, siis kuige ELi-meelsem riik on Gruusia ning kõige kurvem seis on Moldovas, kus üks ELi pooldav partei suutis suurel hulgal raha n-ö ära kaotada, mida vaesel riigil oli vaja. Armeenia saab käsklusi venemaalt ning seetõttu on väga raske üldse midagi tsiviilühiskonnalaadset seal saavutada, samal ajal kui Aserbaidžaanil on tülid oma naabritega. Valgevene on teinud edusamme ehk on vabastanud teatuid inimesi – poliitilisi vange. Varsti on võimalik lihtsamalt reisida Valgevenesse, aga Venemaa vastas sellele oma piirikontrollide karmistamisega Valgevene piiril. Gruusia on isegi rakendanud tetuid reforme, mis on ELi poolt soovitatud. Ainult 9% hääletas seal riigis venemeelsete parteide poolt. EL pidavat toetama Gruusia “traditsioonilist õigust” vaenulikkust LGBT liikumise suhtes – see on valearusaam grusiinide poolt. Peamiselt on just kirikud venemeelsed, sest nad ei nõustu tihtipeale ELis propageeritavate liberaalsete vaadetega. 

Lõpuks toonitatakse, kui tähtis on kaasata Venemaad tulevikus ELi konverentsidel ja vestlustel. Venemaa kardab oma mõjuvõimu kahanemist Ida-Euroopas. Samal ajal ei saa oletada, et paljud idapartnerluse riigid hakkavadki kohe liituma ELiga, sest iga liikmeriik saaks seda ettepanekut vetostada. Praegusel hetkel kohtaks selline aga plaan kindlasti suurt vastasseisu. Ukraina liitumise protsessile pandi näiteks piir peale hollandlaste poolt, kui nende lennuk tulistati separatistide poolt alla.

 Konspekteeris Randon Värsi

12.09 
David Vseviov
"Kuidas mõtestada minevikku?"