13.10 Maria Mälksoo

Alexander Lott: Kokkuvõte Maria Mälksoo loengust

Maria Mälksoo loeng 13. oktoobril Rahvusvaheliste Suhete Ringis teemal: „Euroopa mitu mälu”.

Ühismälu küsimusest Euroopas saab rääkida alates II maailmasõjast. Mälu kõnealuses kontekstis on väga intiimne asi, kehtib mõttekäik „oma särk on kõige ligemal.” Ühismälu kohta on tabavalt tähendanud E. Durkheim: „Ei ole olemas läbinisti isiklikku mälu, vaid pigem kollektiivne, mis sünnib ühes surnutega.” Meie kuvand endast mõjutab suhteid teistega.

Mälusõda Ida-Euroopas

Peamine mälusõja rindejoon jookseb endisel raudsel eesriidel: Venemaa ja endised NSVL-i satelliidid on lepitamatutel seisukohtadel. Suurimaks valukohaks on kõnealuses vaidluses Suur Isamaasõda. NSVL-i tegevusele sõjas otsitakse jätkuvalt üle-Euroopalist konsensust. Venemaale mõjub viimane ärritavalt, mille ilmekaks tõestuseks on Medvedevi poolt kokku kutsutud ajalookomisjon. Komisjoni lähteteesiks on, et ajaloo võltsimine riiklikes huvides pole kuritegu. Baltimaad ja Poola peavad mälusõda aga nullsummamänguna, mis tähendab võitlust identiteediliste lähtealuste eest. See omakorda tähendab tihtipeale ebapragmaatiliste sammude astumist välispoliitikas.

II maailmasõjast on kujunenud aina enam julgeolekupoliitiline küsimus. Seda iseloomustavad mh Mart Laari avaldused, et kommunism tuleb tervikuna hukka mõista; samuti Pronksiöö sündmused, mil võideldi nö „kõva” mälu materjali ümber, kuigi tavaliselt keskendutakse nö „pehmele” mälule.

Ukraina püüab näiteks aina enam uurida ülestõusuarmee tegevust. Siiski, Ukrainas valitseb kaks erinevat seisukohta, mida ühest küljest iseloomustab Janukovitšði ettepanek püstitada Valgevene-Ukraina piirile Vabastaja monumenti, teisest aga Juštšenko ettepanek Holodomor genotsiidiks kuulutada.

Võitlus ei käi mitte riikide vahel, vaid suunaga „päris-Euroopa” poole, nii nagu „vana Euroopat” tajutakse selle keskmena. Üheks Ida-Euroopa punktivõiduks sel skaalal sai Euroopa Parlamentaarse Assamblee poolt üheselt ning võrdselt hukkamõistetud natsi- ja kommunismikuriteod. Ida-Euroopa tegevus on suunatud „päris-Euroopale,” otsitakse oma tegevusele kinnitust ja ajaloonarratiivi sissekirjutamist.

Euroopa Liit

EL tasandil usutakse, et on võimalik luua rahvusülene identiteet, milles mälu toimib kui sotsiaalse solidaarsuse edendaja. Niisiis, kui saavutada ühtsem arusaam II maailmasõja mõistmiseks, on ka Euroopa ühtsem. Ühismälu defineeritaksegi kui ühtse Euroopa eeltingimust.

Ühtlustatud arusaama ometi tekkinud pole – „kommunismi mälu” uurimist pole endiselt välja kujunenud ning see on üpris tühi valdkond. Alles hiljaaegu alustas siiski rühm teadlasi Cambridge’i Ülikoolis sellelaadsete uuringutega. Teema olulisust kinnitab näiteks Guardiani korrespondendi näide, kes väitis, et uskumus soveti ja natsi kuritegude ebavõrdsest olemusest tähendaks justkui genotsiidi eitamist.

Lääs on võimetu põgenema mälusõja eest. Lääs peaks ka enda positsiooni defineerima II maailmasõjas. Mälusõda toimub Euroopa väärtuste nimel, mistõttu ei saa Lääs sellest kõrvale hoiduda. Samuti võib orwellikust tõdemusest „Kes kirjutab minevikku, kirjutab tulevikku” lähtuvalt väita, et Euroopa Liidulgi on omad kaalutlused mälusõjast täieliku distantseerumise vältimiseks. Nimelt on Euroopa Liit 2004. a. laienemise järel olemuslikult mõneti teisenenud, millest tulenevalt on oluline ka Lääne-Euroopal säilitada autoriteeti minevikukäsitlustesse puutuvas. Ida-Euroopa riikide sihiks näib sellegipoolest olevat osundada, et nende ajalugu tuleb sarnaselt arvestada Lääne-Euroopa omaga.

Ometi võib Lääne-Euroopa tõrksuse taga mälupoliitika küsimustes näha printsiibi „oma särk kõige ligemal” mõju. Nimelt on Lääne-Euroopa mälusõjad justkui minevikku jätnud ning keskendunud tulevikule. Ida-Euroopa võtab seda aga silmakirjalikkusena ning orientalistlikus mõttes (stereotüüpse) halvustamisena – ida halvustamisena seetõttu, et tegemist on idaga. Ida-Euroopa väidab, et raudse eesriide tagant vabanenuna saadi mälupoliitika protsessiga lihtsalt sellevõra Lääne-Euroopast hiljem alustada, mistõttu tuleb järelikult selline „minevikku klammerdumine” andeks anda.

Maria Mälksoo leiab, et mäluvaidluste väljatõrjumine pole võimalik – kaanetamine on välistatud, kui protsess on juba esile kerkinud (vrdl. perestroika). Valgevene, Poola, Baltikum olid II maailmasõja poliitiline ning moraalne kese, kuivõrd just selles piirkonnas - laiemalt Ida-Euroopas – põrkusid kaks totalitaarset süsteemi ning türanni. Seega on loogiline, et just nimelt siin asub hetkel ka mälusõja peamine tanner.

Holokausti läbitöötamisel on jõutud piltlikult väljendudes kõrgustesse ning tasemeni, milleni kommunismi puhul on ainuüksi konsensuse leidmise raskuse tõttu võimatu jõuda. Timothy Snyderi kohaselt on Holokaust ignoreeritud reaalsus. Nimelt ignoreerib Auschwitzi kuvand II maailmasõja käigus NSVL-i jäänud juutide saatust. Niinimetatud ida- juudid on tänapäevani marginaliseeritud, mida tingib paljuski Auschwitzi kuvand. Samuti on Gulag justkui standardsümbol, mis ei ole adekvaatne – pigem võiks kõneleda Holodomorist, muudest näljahädadest ning Suurest Terrorist (`37. ja `38. a põhiohver mitte eliit, vaid kulakud – T. Snyder).

Kollektiivne mälu ei peegelda tegelikku ajaloo kulgu. Peaksime tegelema ajaloo kriitilise uurimisega – kollektiivne mälupoliitika ei taotle dialoogi, vaid uurimise sulgemist.

Venemaa – näitleja töö iseendaga (Stanislavski)

Venemaa puhul näeme vastuolu ausa ajaloouurimise ja enda rahvusvahelise positsiooni kindlustamise vahel. Stalinismi mälu on ohvrite, mitte aga kuritegude keskne. Valitseb juriidiline vaakum, mis peegeldab poliitilist ignorantsust. Venemaal puudub tänini terrorit hukkamõistev akt.

Venemaa ei usu end olevat korda saatnud tegusid, mida II maailmasõjas tehti: see oleks justkui enesetapujärgne eneseanalüüs. Venemaa ei saa omale omistada süütu ohvri rolli, mis Baltimaade ja Poola jaoks on võimalik. Putini ajal on Venemaal süvenenud ümberpiiratuse tunne. Nii jagas Putin kohtumisel ajalooõpetajatega suuniseid, et kui Venemaa ajaloos esineb ka probleemseid peatükke, siis kindlasti mitte rohkem kui teistel riikidel.

Venemaal on palju kommunismiohvrite mälestusmärke, mis on aga valdavalt eraannetuste najal kerkinud – seega süütegude kordasaatjaid justkui pole, tegu pigem force majeure`ga. Mälukonflikti Venemaal iseloomustab paradoks: kui riiklik terror oli kuritegelik, siis kes oli kurjategija. Riik ei saa olla vastutav – Venemaa on lõppeks NSVL-i õigusjärglane. Stalin riikliku terrori täidesaatjana on jällegi puutumatu „võitja” staatuses.

Rääkides venelaste ohvritest II maailmasõjas, kehtib Venemaa puhul ohvrite kaaperdamine riiklikes huvides. Vene ametlike arvude kohaselt langes II maailmasõjas 25-27 miljonit sõjaväelast ning tsiviilisikut, peamiselt tsiviilohvrid. Ometi tapsid de facto kõigest u. ühe 25-st tsiviilohvrist Venemaal sakslased, sellal kui Poolas oli vastav näitaja 1/10 ning Valgenes 1/5 (T. Snyder). Need ohvrid ometi kaasatakse Venemaa käsitlusse hukkunute statistikasse puutuvas. Miks on see probleem? Eneseanalüüsi puudumine on muutnud Venemaad sõjakaks – oma „tõde” kehtestatakse välismaal jõu abil.

Kokkuvõte

Euroopas tervikuna pärsib unustamise kultuur demokraatiat. Küsimus ei seisne mitte selles, kas mäletada või unustada, vaid selles, kuidas mäletada? Missugusest punktist peaks unustamine algama? Kas mäletamine on eetiliselt võttes kohustus?

Samuti tõusetub mälumilitarismi küsimus: kas rohkem mälu on puhastava toimega (vennad Kaczynskid)? Kas EL-l on vaja ühtset mälunarratiivi? Ehk on siinkohal võtmeks hoopis tolerantse ajalooteadvuse edendamine, radikaalselt demokraatlik mälupoliitika. Maria Mälksoo leiab loenguõhtu teemale osundades, et Euroopa mitu mälu on paratamatus. Mälu on siiski ennekõike isiklik. Kokkuvõtvalt leiab ettekande pidaja, et vajame rohkem kriitilist ajalugu, mitte ajalugu kinnikaanetavat poliitikat.

Konspekteeris Alexander Lott

12.09 
David Vseviov
"Kuidas mõtestada minevikku?"