12.11 Martti Kalaus

 

Euroopa Parlamendi rahvusvahelise kaubanduse komisjoni sekretariaadi juht; advokaat (Advokatuuri liikmelisus peatatud). Loengupidaja Martti Kalaus esindab oma isiklikke seisukohti, mitte Euroopa Liidu Parlamendi ametlikke seisukohti. 

Nö „peategelased“ käimasolevas kaubandussõjas on USA ja Hiina, aga ka Euroopa Liit. 

USA puhul on tegemist maailma suurima majandusega, seda nii praegu kui ka pikalt minevikus. Hetkel tunneb USA, et neile hingatakse tugevalt kuklasse. Iga USA president on pidanud tähtsaks olla aktiivne nii välispoliitikas kui ka väliskaubanduses. USA praegust olukorda võib aga piltlikult kirjeldada, et  “kuningas on alasti”: kui majanduslikult ja sõjaliselt on USA jätkuvalt superpower, siis tundub et USA mainele/kuvandile on president Trump teinud korralikult kahju. Mitte pöördumatu kahju, kuid siiski. Ameerika Ühendriigid on olnud põhiline tänapäeva maailmakaubanduse süsteemi arhitekt ja vedur. Mis puudutab aga Donald Trumpi, siis kriitikud on öelnud, et tema vaated rahvusvahelise kaubanduse osas on „sügavalt väärastunud“ (deeply distorted), sest põhinevad jõupositsioonilt lähtumisel, ühepoolsetel sammudel, ähvarduste kasutamisel, jõupositsiooni puudumisel selle eelneval tekitamisel (nt NAFTA muudatuste läbirääkimine Mehhiko ja Kanadaga, tariifide kehtestamine Hiinale jt), transaktsioonilisel tegutsemisel ja ühekordsete diilide eelistamisel pikaajalistele suhetele. 

Hiina puhul kontekstiks, et üleüldine majanduskasv on liikunud aina rohkem Aasia ja Vaikse Ookeani piirkonda. Hiina on olnud super strateegiline: nad on oma majandust reforminud ning toonud miljonid inimesed välja vaesusest. Nende suur eesmärk aastaks 2049 on olla nr 1 majandus maailmas, ning nad on selleks paika pannud rea initsiatiive nagu nt “one belt, one road” (tinglikult võib ka Talsinki tunnelit näha selles kontekstis, kuna seda tahetakse ehitada Hiinlaste rahadega ja hiinlaste poolt), „Made in China 2025“ (eesmärgiks võtta USA-lt üle globaalse liidri roll läbi kõrgtehnoloogilise tööstuse arendamise ja kõrgema lisandväärtusega kaupade tootmise) jm. 

Olgugi et Hiina näeb Ameerika Ühendriikides oma peamist rivaali, ei ole tegemist sama olukorraga mis oli USA ja NSVLi vahel külma sõja ajal: hiinlased nägid kõrvalt kuidas nende suur kommunistlik naaber sosinal kokku kukkus, ja nad on võtnud sellest õppust, et sama ei juhtuks ka nendega. 
Hiinat iseloomustavad ühelt poolt eriti kiire majanduskasv ja teiselt poolt üheparteiline kommunistlik süsteem (mis pigem kaldub diktatuuri poole).
Sellest saab kokku Hiina, mis näeb end kui liidrit ja eeskuju teistele riikidele Aafrikas, Ladina-Ameerikas. Nad on väga varmad esitlema oma arengumudelit, pakuvad lahkelt oma kogemusi teiste riikide moderniseerimiseks, promovad oma pankade investeeringuid jne.

Euroopa Liit 
Nagu on üks kunagine Belgia välisminister öelnud Iraagi sõja ajal “majanduslikus mõttes on Euroopa Liit hiiglane, poliitilises mõttes päkapikk ja sõjalises mõttes ussike.”
Vahepeal on Euroopa Liidus toimunud suured muutused, rohkem liikmeid, muutunud aluslepingud ja institutsioonid jne. Seega poliitilises mõttes ei ole EL enam päkapikk. Ja me oleme jätkuvalt maailma suurim kaubandusblokk, mis kontrollib kolmandikku maailma kaubandusest. Probleem Euroopa Liiduga on aga pahatihti see, et on raske hoida riikide vahel ühist liini, kuna riikidel on erinevad huvid. 

Mis viis maailma kaubandusorganisatsiooni loomiseni?
Kuna ameeriklaste üheks peamiseks ettekäändeks kaubandussõja alustamisel oli, et WTO ei olnud piisavalt efektiivne Hiina probleemiga tegelemisel, siis on oluline mõista WTO tekkelugu ja üldisemat kaubanduskonteksti. Kogu tänane maailmakaubanduse süsteem sundis suure depressiooni ja majanduskriisi tagajärjel 1930ndatel. Ameeriklased on paljuski juhtinud kehtiva kaubanduskorra rajamist. Vedasid läbirääkimisi WTO eelkäija (GATT leping) loomiseni. 90ndatel lepiti omavahel meetmed kuidas reegleid jõustada, mis omakorda viis 1995. aastal WTO loomiseni.
WTO süsteemi all on kaubanduspiirangud samm sammult vähenenud, ei ole enam kaubandusblokkide omavahelist sõda ning kasvav kaubandus on aidanud kaasa globaalsele majanduskasvule. 
Tänases USA administratsioonis on palju inimesi, kes väidavad, et Hiina lasti 2001. aastal liiga kergelt WTOsse sisse ja et nad on seda kurjalt ära kasutanud - peamine argument ka tariifide kehtestamisel Hiinale.
Esimene argument on kaheldava väärtusega tagantjärgi tarkus, ei lastud eriti kergelt sisse, 15 aastat peeti läbirääkimisi, neile kehtestati - eelkõige ameeriklaste nõudmisel - palju eri- ja eeltingimusi. Aga üks asi mida hiinlased ei lubanud, oli oma riigi muutmine läänelikuks demokraatiaks. Pigem oli tegemist idealistliku usuga, et kui lasta Hiina WTOsse siis see viib majanduskasvuni ja kommunismi kokkukukkumiseni. Hiinlased ei tahtnud Nõukogude Liidu viga korrata ja nad on teinud kõik selleks, et süsteem püsiks. 
Teises väites, et Hiina on WTO-d oma kasuks ära kasutanud on tõetera sees. On rikutud osasid reegleid ja kasutatud ära lünki. Probleem on selles, et Hiina on niivõrd erinev riik, et ei sobi WTO standardmudelisse, kõiki punkte ei ole võimalik rakendada. Hiina väliskaubandusmaht 13% kogu maailma omast. Hiina on käitunud oma majandusmudeli arendamisel strateegiliselt ning ka küllaltki leidlikult. Nt nad on hoidnud oma valuutakurssi kunstlikult madalal. See on üks põhjustest, mis on aidanud püsida konkurentsivõimelisena. USA oleks saanud mitme varasema administratsiooni ajal saanud agressiivsemalt reageerida. Hiinal on suur riiklik kontroll firmade ja pankade üle, jagatakse subsiidiume jne. Suutnud 20/30 aastaga riigi vaesusest ära tuua. Siiski vaesuse elavate inimeste hulk miljonites aga 1,4 miljardise elanikkonna puhul köömes. WTO vaatepunktist aga tehniliselt jätkuvalt „arengumaa“ (sest WTO reeglid lubavad igal riigil ise - ilma mingite objektiivsete kriteeriumiteta - määratleda end sellesse kategooriasse kuuluvana) ja saab toetuda WTO arengumaa tingimustele. 

Hiina WTOga liitumisel lepiti kokku, et 15 aasta jooksul ei käsitleta Hiinat turumajandusena, eeldades, et selle aja jooksul saavad turumajanduseks aga seda pole siiani juhtunud. Kogu pildi on sassi pööranud 2007. aastal alanud ülemaailmne majanduskriis, see on hoogu andnud nendepoolsele oma süsteemi tugevuse põhjendamisele.

Kaubandussõda
Vormiliselt majanduslik konflikt põhiliselt USA ja Hiina vahel, otsa tegi lahti Trump 2018. aastal kui hakkas ühepoolselt kehtestama tariife hiina toodetele. Ähvardus tollitariifide kehtestamisele, ähvardatakse kuni 90% ulatuses Hiina kaupadele tariifid (kuni 25%), Hiina on vastanud oma tariifidega. Üks põhjus on see, et Hiina kaupu tuleb Ameerikasse kordades rohkem kui Ameerikast Hiinasse, ja Trumpi see negatiivne kaubandusbilanss häirib. Tema vaade, et see tuleb tasakaalustada. USA firmadel Hiinas tootmine lõpetada, tuua USA-sse, loob töökohti ja poliitiliselt win-win Trumpile.
Lisaks on probleemiks hiinlaste poolt toimepandud intellektuaalomandi vargused ja tehnoloogiate sunnitud üle andmine (forced transfer of technology)
USA pole ainuke kellel on Hiina suhtes etteheited, Euroopa Liidul, Jaapanil jt ka. Sisuliselt on EL paljuski USAga ühel meelel aga ei olda nõus viisiga mis ameeriklased on kasutanud. 

Esiteks on USA lähenemine problemaatiline, sest see on ühepoolne tollide kehtestamine eirates/möödahiilides kokkulepitud normidest ja reeglitest WTO raamistikus. Näitab, et USA on protektsionismi ja populismi eest nõus need kõrvale heitma. 

Teiseks USA poolt vastu võetud meetmed mõjutavad otseselt ja kaudselt - nii globaalsete tarneahelate kui turumehhanismide tõttu - enamikke teisi maailma riike. 

Kolmandaks pole USA poolt mindud oma meetmetega ainult Hiina vaid ka oma traditsiooniliste liitlaste vastu. Tollid 25% ulatuses terasele ja 10% ulatuses alumiiniumile, põhjenduseks rahvusliku julgeoleku erand, eelkõige Hiina ja Venemaa terase ja alumiiniumitootmise vastu. Aga nende suhtes olid varasemad meetmed juba kehtestatud ning import sealt väike. Seega oli see suunatud kõikide traditsiooniliste partnerite, sh NATO liitlaste, vastu. Ei saa põhjendamatult tariife kehtestada. Ameeriklased võtsid aluseks 1962. aasta seaduse, mis andis USA presidendile õiguse kehtestada meetmeid ilma kontrollita kui see on rahvusvahelise julgeoleku kaitsmiseks. Tegemist on aga sügavalt külma sõja aegse seadusega, tänapäeval ei ole sama. Mitteasjakohane põhjus. 
Trumpi 10 terasetöölise kutsumine enda seljataha ja väitmine, et terasetööstuse taastamisega tegeletakse nii, on pigem avalikkuse heakskiidu otsimine.
Kui Ameerika kehtestas oma tariifid strateegiliste partnerite vastu ei jäänud see vastuseta, USAle kehtestati samuti tariife. Siin tuleb välja kaubandussõja „võlu ja valu“, valiti mitte samad kaubad vaid need, mis kõige rohkem haiget teevad. 
Euroopa Liit kehtestas näiteks viskile, juustule, sealihale, Harley Davidson-i mootorratastele jne. Ja see tegi haiget, kuna nt põllumajanduse lobi on meeletu. Õhus on veel see, et Trump lubas kehtestada täiendavad tariifid autodele ja autovaruosadele. See oleks aga väga palju suurem probleem, kuna autotööstuses on integreeritud tarneahelad, toodetakse erinevaid juppe erinevates kohtades. 

Neljas probleem on see, et nende ühepoolsete meetmetega on seatud ohtu kogu maailma reeglitepõhisele süsteemile lootmine, pole kasutatud vaidluste lahendamise viise, Ameeriklased on ka reaalselt hakanud WTO-d maha tegema ja koguni ähvardama, et asuvad sealt välja. Nt WTOs on vaidluste lahendamise mehhanism, mis on 2 astmeline. Esimene aste ja apellatsiooniaste. USA aga keeldub andmast oma nõusolekut uute apellatsioonikohtunike ametisse nimetamiseks, milleks on vaja kõikide konsensust. WTO reeglite järgi on 3 apellatsioonikohtnikku miinimum. praegu on neid 3 ja kahe ametiaeg lõppeb detsembrist. Kui uusi ametisse ei nimetata siis WTO apellatsioonisüsteem lakkab toimimast, free for all ja tagajärgi pole. Tõsine oht. 

Võib-olla USA tunneb, et kuna on süsteemi loojad, siis võivad selle ka „vee peale tõmmata“? Näitab kui vähetõsiselt võetakse globaalse liidri positsiooni. Trump on hakanud WTO-d ja apelleerimisesüsteemi kritiseerima, piltlikult maja lammutama selle asemel et seda remontida.

Debatis on majanduslikud põhjused on segamini poliitiliste argumentide ja populistlike väidetega. Õhk on pinget täis ja mitte mingit konkreetset ja kiiret lahendust ei tundu olevat. Võimalikke lahendusi on 2. Ameeriklased hakkasid selle sõjaga üksi pihta, muutsid vahepeal hetkeks pisut kurssi ja taheti teha “vaba tahte koalitsioon“ (coalition of the willing), aga see idee ei töötanud. Seejärel on ameeriklased ja hiinlased omavahel üritanud läbirääkimistega tulemuseni jõuda, aga poolte ootused on erinevad ja täna veel kokkulepet ei ole. Samuti on väga vastukäiv info selles osas, mille üle üldse läbi räägitakse. Trumpi jaoks on oluline saada parem diil kui tänane olukord, aga mis see peaks olema on ebaselge. Trumpi peamine mure on kaubandusdefitsiit, ja selles osas võiks aidata kui Hiina ostaks nt põllumajandussaadusi ja energiatooteid. Intellektuaalomandi kaitse on samuti küsimus mida on raske hoobilt lahendada, leping seda ei lahendaks. 

Põhimõttelised küsimused mida ameeriklased tahaks on, et hiinlased lõpetaksid riikliku tööstuspoliitika, vähendaksid riikliku panganduse ja firmade osakaalu ning subsiidiume, avaks turge mis täna suletud ja lõpetaksid välisfirmade ahistamise. Sisuliselt tähendaks see oma majanduslikuks liidriks küündimise lõpetamist, ning samuti on väga ebatõenäoline et hiinlased aktsepteeriks mistahes lepingut mis ohustab nende süsteemi kui sellist. 
Seetõttu on mõned kommentaatorid arvanud, et ameeriklased on teadlikult esitanud sisuliselt õilsaid ja õigeid nõudeid, eeldades et teine pool sellega reaalsuses ei nõustu. Kuid seeläbi on tekitatud omale läbirääkimiste ruumi. 
Trump on väitnud, et talle meeldivad tariifid („I’m a tariff man“). Saab kasutada oma jõuõlga. Samuti meeldib talle pingeid üleval hoida. Aga see on tõenäoliselt pigem lühiajaline eesmärk, samas kui analüütikud vaeva, et kindlaks teha pikaajalisem eesmärk. Üks huvitav teooria, mida Trumpi algusajal rääkisid radikaalid aga mille võimalus on täna ehk suurim kui kunagi varem, on idee kasutada kaubanduspoliitikat selleks, et lahutada USA ja Hiina vahelised tarneahelad - USA endine rahandusminister on nimetanud seda „majanduslikuks raudseks eesriideks“. Sellel oleks kaugemale ulatuvad tagajärjed. 

On vähetõenäoline, et USA ja Hiina jõuavad murrangulise ja laiahaardelise kokkuleppeni, pigem mingisugune vaherahu. 

Mis saab kaugemas tulevikus? Paljud Trumpi kasutatud meetmetest on tegelikult lihtsasti tühistatavad ja tagasipööratavad. 
Seega kui demokraadid tagasi võimule saavad on neil ilmselt muud eesmärgid/soovid Hiina suhtes isegi kui seisab ees raske töö USA kuvandi taasloomiseks ja rahvusvahelise rolli taastamiseks, kuigi kõiki tariife ja meetmeid ei pruugita tühistada muudel põhjustel kui need mis olid Trumpil. Samas kui aga Trump tagasi valitakse ja ta jätkab oma majandusliku natsionalismi teed, siis on musta stsenaariumi kohaselt võimalik ka praeguse reeglitel põhineva kaubandussüsteemi häving. 

Mida USA oleks võinud teha: identifitseerida rikkumised ja etteheited Hiina suhtes, kasutada WTO-d ja reegleid ning oma partneritega seljad kokku panna et avaldada koordineeritud survet. Osad kommentaatorid on koguni väitnud, et kuigi maailmakaubanduse suurim probleem on Hiina, siis USA oma ühepoolse tegevusega on viinud asja sinnamaale, et suuremaks probleemiks võib täna pidada hoopis USAd. 

Mida teeb EL? USA ja EL kokkulepped, et leida läbirääkimiste teel lahendusi. Samuti räägitakse läbi ka teiste partneritega. Nt see nädal hea uudis Hiinast, kus lepiti kokku geograafiliste tähiste kaitses. Märgiline, et suudeti Hiinaga selles kokku leppida, kuigi USA on olnud selle süsteemi vastu ja öelnud hiinlastele, et ei võetaks seda kasutusele. 
Samuti on Euroopa Liidul on vabakaubandusleping Kanadaga, samuti Jaapani ja Singapuriga, ratifitseerimisjärgus Vietnamiga, lisaks uuendamisel lepingud Mehhiko ja Tšiiliga jne, ühesõnaga lepingud CPTPP riikidega. Püütakse täita regionaalset tühikut. 

Küsimus: “Kui palju mõjutab teie töökohta kaubandussõda?”
Vastus: Euroopa Liidus on väliskaubandus olnud ühtne poliitika, kõik liikmed panevad majanduslikud ja poliitilised jõud kokku, EL komisjon esindab kõiki riike ühiselt. 508 miljonine Euroopa Liit oleks üks rusikas ja kasutaks oma jõudu ära. Kuni 2009. aastani oli valdkond, kus riigid läbi nõukogu andsid volitused. See muutus 2009. 1. detsembril Lissaboni Lepinguga kui anti Euroopa Parlamendile 2 olulist pädevust: kõik seadusandlus mis puudutab väliskaubandust oli nüüd Euroopa Nõukogu ja Parlamendi koostöö, Parlament on co-legislator. Teine õigus oli kaubanduslepingute osas vajaminev ratifitseerimine Euroopa Parlamendi poolt. Formaalselt parlamendi roll öelda oma sõna lõpus. Parlament sisuliselt polnud nõus lõpus lihtsalt jah või ei sõna ütlemisega, parlament liigutas kogu oma sisulise tegevuse võimalikult ettepoole, et kas üldse alustatakse läbirääkimisi ja mis tingimustel. Sekretariaat nõustab parlamendi komisjoni esimeest ja liikmeid, aidatakse valmistada ette võimalikke resolutsioone, töö varieerub. 

Küsimus: “Kui rääkida Euroopa ja Hiina koostööst, rääkisite Talsinki tunnelist, miks te pole selle mõtte poolt?”

Vastus: Kellele seda vaja on? Kust tuleb Raha? Kes seda ehitab? Näiteks Sri Lanka ehitas Hiina tööjõu ja rahaga sadama. See ei loonud kohapeale palju töökohti ja Hiina laenudega ehitatud sadam Sri- Lankal on majanduslikult mitteotstarbekas ja täna sisuliselt Hiinlaste oma. Ohtlik langeda Hiinale võlgu või muutuda nendest sõltuvaks. Ei ole ei USA ega Hiina poolt, mõlemad on ka mulle oma süsteeme näidanud. Ühesõnaga jääb ebaselgeks kellele ja miks see vajalik on? Kuigi on raske näha ette milleks, võiks sellega ettevaatlik olla. 

Küsimus: “Elisa Eesti juht Sami Seppanen ütles alles, et tema näeb Huawei 5G seadmete keelustamises seda, et Eesti osaleb kaubandussõjas ja USA poolel. Kui palju võime näha huve kaubanduses ja kui palju julgeolekus.”

Vastus: Seda on võrreldud Iraagi sõjaga. “Cheney doktriin”, mindi sisse kuna võis olla mingeid ohte. Sisuliselt tehakse Huaweiga sama asja, kindlat tõestusmaterjali pole, et on ohtlik. Vastuargumenteerijad ütlevad, et tõestage et ei ole ohtlik. Tuleb olla ettevaatlik, sest pole kindel Huawei sõltumatuses riigiaparaadist. Sisuliselt kellelgi fakte pole, USA nagu Iraagi sõjas paneb kokku nn “coalition of the willing”. Euroopas on olnud nende konkurente, kes võiksid olla seal, kus on Huawei. Samas pole tehtud midagi, et oma rahvuslikke tšempione upitada. Huawei hinnaklass on nii madal. Oht, et 5G võrgul võivad olla samasugused piirangud nagu Hiinas.