12.09 David Vseviov

David Vseviov “Kuidas tõlgendada minevikku?” loengukonspekt

RSR-i avaloengut külastas 12. septembril 2017 aastal 2010. aasta Postimehe arvamusliider, Vikipeedia andmetel üks Eesti mõjukamaid inimesi, ajaloolane, Eesti Kunstiakadeemia professor ja filosoofia doktor David Vseviov, kes pidas loengu teemal "Kuidas tõlgendada minevikku?”. Kuulama oli saabunud palju huvilisi, mistõttu toimus loeng tavapäraste Pahade Poiste asemel Lossi 36 Peegliauditooriumis.

David Vseviov alustas loengut mõttekillukestega: “Oleviku sõlmprobleemi taga on juurestik, mis juhatab kaugele minevikku.” Ta lisas, et mineviku tõlgendamine on ka rahvusvaheliste suhete teema. Tõlgendada saab seda, mis on olemas. Ta mainis ka, et talle meeldib jutustada lugusid. Seejärel jutustaski D. Vseviov loo Tallinna Ülikooli (tol ajal Tallinna Pedagoogikaülikool) ajast – märkas kunagi jalutades kolme ajalootudengit, kes ületasid teed punase tulega. Seejärel pidas tollele kolmele neiule moraaliloengu, et nad seisaksid ning vaataksid ka inimesi enda ümber, mitte ei tormaks punase tulega üle tee. D. Vseviov ise ka järgib põhimõtteid, mida ta teistele jagab – ta ei ületa teed punase tulega ja vaatab inimesi, kuid inimesed muutusid ühel hetkel igavateks.

Järgnes lugu number kaks. Kunagi Kunstiakadeemia bussipeatuses seisis umbes 8-9-aastane ülbe poisike. D. Vseviov palus ette kujutada olukorda, kus poisike ütleb, et ta oskab aritmeetikat – mida temalt küsida, et kontrollida elementaarseid teadmisi? Näiteks “kui palju on 1+1?”. Kui poisike vastaks “7”, siis saaks järeldada, et ta ei oska aritmeetikat. Kui poiss lausuks näiteks, et ta oskab ajalugu, mida siis temalt küsida? “Kes on Konstantin Päts?” Kui poiss vastust teaks, siis saaks eeldada, et ta teab midagi ajaloost. Kui viia aga situatsioon hoopiski Pariisi bussipeatusesse, oleks olukord täiesti teine. Mida saaks siit järeldada ajaloo kohta? Kas see siis polegi ühene?

Tihti ollakse mineviku suhtes üleolevad; seda iseloomustavat sõna “progress”. Me elame infoühiskonnas. Minnes järjest mineviku poole, oli inimkonna rahvaarv järjest väiksem. Minnes järjest mineviku poole, väheneks ka infoühiskonna tähtsus. Ühel hetkel jõuaksime 4. sajandisse eKr ning keegi istuks Ateenas, kus infot üldse polnudki..? Kui Herakles ei teadnud, mida teha, siis läks ta Oraakli juurde, kes ütles, et soorita 12 vägitegu – Oraakel ei eksinud kunagi. Tänapäeval oleme me manipuleeritavad aga igast uuest infokillust, mis me saame, ning erutume, kui osa informatsioonist on kaduma läinud. Kõik oleneb kontekstist – kunagi suutsid inimesed ka metsast iga viimsegi informatsioonipiisa kätte saada – näiteks mis loom on kuskilt möödunud. Tänapäeval see nii enam pole. Oli teine maailm, teised suhted.

Ajaloo kirjeldamise kohta tõi D. Vseviov järgneva näite – kui Eesti oleks kunagi Hiina Rahvavabariigi ala-alaprovints, siis kirjutataks Eesti minevik Hiina ajalooõpikutesse lähtuvalt Hiina aspektist. Kõik on suhteline. Minevik on väga paljus määratletud oleviku poolt. Seejärel liikus jutt 11. septembri 2001. aasta juurde – Kaksiktornide kokkuvarisemine. Sündmus, mis muutis ajaloo kulgu, kuid kuidas me teame, et homme ei juhtu midagi hullemat, mis taolise sündmuse varjutab?

Kas ajaloo kulgemisel on mingisuguseid seaduspärasid või on see kõik lihtsalt kulgemise jada? David Vseviov tõi näiteks, et kui tema äratuskella vedru oleks läinud 1966. aastal katki, kas ta oleks siis praegu RSR-i loengus? Mineviku käsitlejatel ehk ajaloolastel on kategooria pealkirjaga “aga” – “aga nurga tagant ilmus välja teine väesalk!” Tõlgendamine toimub sõnadega, kuid sõnadest jääb väheseks. Kontekstivälised sõnad ei ütle meile mitte midagi.

Loengu lõpetas David Vseviov mõttekillukesega, mis võttis kokku endas järgnevat: kindlasti see, mida loengusolijad tulid Tartu Ülikooli õppima, on õige, kuid vabal ajal võidaks tegeleda ajalooga – ükski teine valdkond ei suuda pakkuda samasugust rahuldust.

Loengupidajale esitati ka küsimusi, millest mõningad võiks kokkuvõetult ka esitada:

1)      Kas ja kui tihti Te ajaloos kahtlete?

Selle peale vastas D. Vseviov, et kindlasti tuleks defineerida “ajalugu” ja “kahtlemine”. Ta lisas, et tihti üllatub ta ka kõige elementaarsemate faktide puhul. Kurvaks muudab teda see, et kõik kordub ning kui lihtsalt me oleme manipuleeritavad jälle ja jälle.

2)      Ajalugu käib ringiratast – kas esineb ideid, et kas ja kuidas oleks võimalik seda ratast murda? Kas näiteks parem ajalooõpetus või midagi taolist võiks aidata?

Selle taga on meie soovid ja meie mälu. Seda on aga raske muuta. Hullust on inimkonna ajaloos aga alati olnud. Mis on aga ohtlik – surm ja kannatused on muutunud abstraktseteks – kolinud ekraanide sisse. Klõps – ja neid enam ei ole.

3)      Aastast aastasse muutub inimeste reaktsioon ning emotsioon, kuidas mingisugusele infokillule reageeritakse – miks?

Sellele vastas D. Vseviov, et me unustame ja isiklikud kogemused puuduvad. Oluline on isiklik side ajalooga. Eksisteerib inimesi, kellel esineb nostalgia. Just kogemuste puudumine on määrav. Muidugi ka suhtumine on kujundatav.

4)      Kuidas suhtuda suurtesse teooriatesse, mis püüavad ära seletada suuresti enamjaolt maailma ajaloo kulgemise?

Iga seletus ei pea olema tõene iga konkreetse inimese puhul, need on üldistused. Igas teoorias on ka kasvõi kübeke tõtt, kuid see varieerub inimeste suhtes. Parameetreid on palju ja ei päädi kõige ning kõigi kohta.

5)      Kas 5. klassis, kui hakatakse ajalugu õpetama, kas on õige tuua tõlgendust sisse? Millal on õige hetk hakata lapsi “segadusse ajama”?

D. Vseviov on ise kirjutanud 5. klassi õpiku, mille kaudu soovis ta äratada huvi. Huvi ongi kõige tähtsam. Alles siis jõutakse seisukohtade juurde. Retsepte pole olemas, ajalugu on keeruline õpetada. Ajaloo värvid on akvarellid.

Konspekteeris Marie-Mari Maasik