12.04 Heiko Pääbo

Indrek Mäe: Kokkuvõte Heiko Pääbo loengust

Teisipäeval, 12. aprillil käis Rahvusvaheliste Suhete Ringile loengut pidamas Tartu Ülikooli Ida-Euroopa ja Venemaa uuringute lektor Heiko Pääbo, kes rääkis teemal "Kollektiivne mälu kui identiteedi konfliktide allikas endise Vene impeeriumi aladel".

Mis on kollektiivne mälu? Pääbo sõnul on sellele kaks lähenemist: 1) osad autorid väidavad, et grupil kui sellisel ei aa mälu olla ning 2) osade arvamuste kohaselt ei eksisteeri individuaalset mälu ilma kollektiivseta. Pääbo ise on pigem viimase seisukoha pooldaja. Pääbo definitsioonis on kollektiivne mälu ühiskonna toodetud arusaam sellest, mis on meie minevik ning kuhu me peaksime liikuma. Kollektiivne mälu on allikaks meie identiteetidele.

Samuti rääkis Pääbo impeeriumidest ja nendes valitsevatest hierarhiast. Igas impeeriumis on domineerivad ja allutatud grupid. Eestlaste narratiiv ajaloole ongi tema meelest see, et me võtame end kui allutatud gruppi, kelle üle on pidevalt domineeritud. Samuti toob Pääbo sisse dünastilise impeeriumi mõiste: Tegu on impeeriumiga, kus dünastia valitseb koos tema ümber koondunud eliidiga. Erinevus dünastilisest impeeriumist tuleb sisse siis, kui vaadata nt kunagis Prantsusmaad ja Inglismaad koos oma kolooniatega.

Pääbo tõi sisse ka selle, kuidas eestlaste suhtumine eri rahvustesse on aja jooksul muutunud. Algul pidasid eestlased sakslasi kõige vaenulikumaks rahvaks, pärast nõukogude okupatsiooni on aga venelased meie jaoks kõige nö „hirmsamad“. Samuti mainis lektor ära, et saksa võimu all elamist ei presenteerita tänapäeval kui Saksa riigi koosseisus elamist, vaid pigem eestlaste, lätlaste, sakslaste jms rahvaste ühisriigina.

Jutuks tuli ka erinevate riikide erinev ajalookäsitlus. Pääbo ise on seda meelt, et objektiivset ajalugu pole võimalik kirjutada. Iga riik näeb lihtsalt asju nii palju erinevalt – nt Balti riigid käsitlevad venelaste sissetungi ja siiajäämist okupatsioonina, viimased ise peavad seda aga vabastamiseks. Ka Ukraina ja Gruusia on vastandunud tugevalt Venemaa ajalookäsitlusele, kuid Ukraina puhul on hetkel see teema, et Janukovitði võimuletulekuga on hakatud taas venemeelseid käsitlusi au sisse tõstma.

Ukrainlaste ja eestlaste ajalookäsitlus on lektori meelest aga kõige sarnasem. Seda seetõttu, et mõlema riigi puhul on olnud tegu allutatud rahvastega. Mõlemad riigid rõhutavad oma ajalookäsitluses peamiselt seda, kuidas on toimunud rahva vabaduspüüdlused, kui vapralt iseseisvuse eest on võideldud jms. Samas erinevus tuleb sisse sellest, et eestlased üritavad end ohvrina näidata, ukrainlased samas käsitlevad end ennast imetlevas valguses.

Pääbo toob välja ka selle, et Gruusia ja Venemaa ajalookäsitlustes on kõige rohkem sarnasusi. Seda seetõttu, et mõlemate riikide käsitlused on mõnevõrra imperialistlikud. Grusiinid peavad end vaprateks sõdalasteks jms ning nende jaoks pole vene vaenlasekuju nii oluline kui nt eestlastele või ukrainlastele. See tuleneb muidugi ka sellest, et Gruusia ajalugu on oluliselt pikem ning Gruusia hiilgeaeg jääb keskaega ning see võtab suurima rolli nende käsitlustes ära. 20 sajandi sündmused on grusiinide jaoks marginaalse tähtsusega.

Konspekteeris Indrek Mäe