11.10 Kadri Peeters

RSR-is Kadri Peeters*Kadri Peeters esitas loengus isiklikke seisukohti

Kadri Peeters on peaministri julgeolekunõunik aastast 2014, eelnevalt on ta töötanud positsioonidel kaitseministeeriumis õhuturbe poliitika ja sõjaliste võimete kättesaadavuse poliitikaga. Peeters on õppinud TÜs avalikku haldust ning skandinavistikat, täiendanud end NATO koolis Oberammergauses, Islandi Ülikoolis ning Kopenhaageni Ülikoolis. 

Kadri Peeters alustas loengut mõttega, et mitte midagi ei juhtu julgeolekupoliitikas niisama, juhtub siis, kui keegi nii otsustab – oluline on siis, kuidas saab seda otsustajat mõjutada.

Diagnoos julgeolekukeskkonnale. Julgeolek on midagi, mis ei saa kunagi valmis. President Kersti Kaljulaid ütles oma esimeses kõnes, et meie suurim probleem pole kunagi majandus, vaid selleks on alati julgeolek. Kas sellega ei lükka eemale välisinvestoreid? Kadri Peeters vaielnud vastu, tuues näiteks argumendi, et välisinvesteeringud pole 2,5a jooksul vähenenud. Majandus pole meie peamine  mure, peamine, kuidas tagada riigi suveräänsus ja terviklikkus. Praegusest julgeolekukeskkonnast  - oleme jäänud selle juurde, et julgeolekukeskkond on ärev.

Poliitilisel ohul on kaks komponenti – sõjalised võimed ning poliitiline soov neid kasutada/rakendada.

Viimasel kümnendil peamised sündmused, mis on Atlandi-ülest julgeolekut mõjutanud, on: Afganistan, Iraak, Araabia kevad, Liibüa – kus on jätkuvalt muresid.  Süüria – mis n-ö tuli 2011 Araabia kevadega. Selle suurimaid mõjusid Euroopa julgeolekule on avaldanud migratsioonivool.

Kindlasti on Euroopa julgeolekut mõjutanud see, mis tegi Venemaa augustis 2008 Gruusiale. Ei NATO ega meie lähimad partnerid ei mõistnud tollal selle tõelist tähendust, nii andis Hillary Clinton 2009a üle Lavrovile reset-nupu.

Sellest läks kuus aastat mööda, juhtus Krimm. 27. veebruar hõivasid rohelised mehikesed Krimmis olulised hooned. Täna on Krimm annekteeritud. Eesti seisukohast on Krimm ikka osa Ukrainast. Murettekitav, et Ukrainas käib sõjategevus sama intensiivsusega, mis umbes aasta tagasi, aga sellest on lehtedes vähe juttu.

Terrorismist. Terrorirünnakud Pariisis, Brüsselis, Lõuna-Prantsusmaal. Kui kaks Eesti inimest hukkub terrorismi läbi, jõuab probleem meile järjest lähemale. Otsest terrorismiohtu hetkel Eestis pole, aga siiski tuleb murega tegeleda.

Veel on murettekitavad brittide otsus lahkuda EL-st, samuti kübermaailmas toimuv. Enne USA demokraatide convention’it selgunud, et rünnakute taga ja info varastamise taga on Venemaa.

Eesti jaoks on suurim väljakutse Venemaa. Seda aitab perspektiivi panna ka asjaolu, et USAl on kaitse-eelarve 500 miljardit, Eestil 450 miljonit.

Venemaast: kui lugeda Venemaa välis- ja julgeolekupoliitika modus operandit, seal võib välja tuua kolm märksõna: etteennustamatus, kiirus, üllatus.  Venemaa jaoks on Gruusias, Krimmis, Süürias toimuv vaid ühe sõja erinevad lahingud, tal on huvi läänt nõrgestada.

Seda illustreerib ilmekalt Putini lause sellesügisesel Duuma avaistungil: „Venemaa saab ainult eksisteerida tänu oma jõule“. Paar näidet, kuidas Venemaa usub tugevasse sõjalisse jõudu:

Viimasel ajal kuuldused, et Venemaa viimas Süüriasse raketisüsteemi. Veel - Venemaa veab iskander-rakette Kaliningradi (nii tehti ka 2014a). Seekord pandi tsiviillaevale, üritati salaja, tsiviiloperatsiooni käigus – see kõik on väga murettekitav. On toimunud korduvad õhupiiririkkumised, nii Eestis kui Soomes (2x). See kõik on tegelikult võimu näitamine.

Venemaa lõpetas ka USA-Venemaa vahel 2010 sõlmitud plutooniumilepingu (poliitiliselt hea, tegelikku sisu vähe). Sellega kaasnes kolm nõudmist, sealhulgas, et kõik USA väed viidaks välja riikidest, kes liitusid NATOga 2000 või hiljem. Lisaks peab USA lõpetama sanktsioonid ja korvama kahjud, mis nendega Venemaale tekitanud on.

Putin andis hiljuti välja dekreedi, millega on rahandusministeeriumil õigus üle kanda 10% riigikaitsekuludeks, Duuma heakskiitu sellele pole vaja.  Mis on Venemaa eesmärk? – piirata USA sõjalist kohalolekut Euroopas, nt Saksamaal, Balti riikides ja Poolas.

Kui tähtis on Eesti Venemaa sõjalises planeerimises? – me pole Venemaa jaoks esmatähtis. Venemaale on tähtsam Kaliningrad, Arktika-suund, kindlasti Ukraina. Seda, miks Venemaa sekkus Süürias, on nähtud erinevalt --- ent eelkõige nähti selles võimalust saada n-ö tagasi laua taha, olla läänega võrdväärne partner. Tänaseks on Venemaa end mässinud probleemi, kust pole võimalik lihtsalt enam välja tulla.

Selge, et Venemaa jätkab punaste joonte testimist. Näiteks on harukordne, mil määral on Venemaa sekkunud seekordsetesse USA presidendivalmistesse. Kuni presidendivalmisteni, ent suure tõenäosusega ka pärast seda, jätkub punaste joonte testimine.

Stsenaariumid, kuidas võidakse testida NATO kollektiivkaitset. Esimene - Venemaa teeb valearvestuse, tõenäoliselt Kaliningradi suunas. Praegugi teevad regulaarselt õppusi Poola-Leedu suunal, et kaitsta Kaliningradi nato eest. Teine stsenaarium - kui Venemaa n-ö jookseb omadega Süürias kinni, on võimalik saada paremat lahendust iseendale seeläbi, et korraldada midagi Balti riikides.

Mis on Venemaa eelis meie regioonis? – aeg ja ruum. Venemaa peab Balti riike kõige raskemini kaitstavaks regiooniks NATOs, samuti eeldab, et tal on ajaline eelis ning juba siia tulnut on raske välja saada...

Mida oleme teinud? Eesti kaitsepoliitika kaks sammast: 1) rahvusvaheline sammas ja kollektiivkaitse. Oleme NATOs ja Euroopa Liidus.   2) riigisisene kaitse - peame ise muutuma vastupidavaks. Alates 2010 lähtutud või välja käidud loosung laiapindsest riigikaitsest. Kõigile riigiasutustele on pandud riigikaitse ülesanne, viiakse läbi stateegilise tasandi harjutusi. Esimene õppus leidis aset aastal 2014, tänaseks on neid tehtud kokku seitse. Varsti peaks tulema välja ka kaitseväe kümne aasta arengukava, meie prioriteediks on endiselt kaks jalaväebrigaadi.

Kogu kollektiivkaitse sisustamine asjadega, mis suurendavad usutavat heidutust. Viimastel aastatel on aset leidnud kaks olulist NATO tippkohtumist: Walesis ja Varssavis. 2014 septembris Walesis otsustati, et NATO peab muutuma kiiremini reageerivaks. Selleks suurendati NATO kiirreageerimisjõude (13lt 40le), loodi nn spearhead force. Seega - reageerimiskiirust on suurendatud. Ka otsustati Walesis kaitseplaanide uuendamine. Alles aastal 2010 tekkisid plaanid, kuidas meie regiooni kaitsta, 2014 otsustati Walesis, et plaanid peavad muutuma reaalseks ja detailsemaks.

Varssaviks sai selgeks, et probleeme on endiselt – meil on vähe ruumi. Kui Venemaa juba riigis sees, on sõda põhimõtteliselt kaotatud. Walesis oli palju käibel termin assurance ehk kindlustuspoliitika. Varssavis jõuti selleni, et on vaja siia regiooni heidutuspoliitikat. Jõuti kokkuleppeni, et Balti riikidesse ning Poolasse tulevad pataljonisuurused lahinggrupid, nt Eestisse tulevad britid. Eestis on jätkuvalt ka USA kompanii, Prantsusmaa ja Taani väed. Neist neljast riigist kolm on ÜRO julgeolekunõukogus ja neil on tuumarelv – see peaks saatma tugeva signaali. Heidutus peab alati käima koos dialoogiga. Kadri Peeters toonitab, et väikene murrang toimumas; kui oleme piisavalt kindlad kodus, siis saab ka läbi rääkida.

Mõned ettepanekud: esiteks, ei peaks rääkima endast kui NATO kaitsetust idatiivast. Peaks võtma seisukoha, et meie julgeolek pole ainult meie mure, vaid kogu NATO mure, see on kogu alliansi julgeolek. See, et NATO paigutab oma väed siia, on normaalne.

Probleemiks on ka, et me ei usu iseenda riigikaitsesse. Olge enesekindlamad, Eesti riik on kaitstud! Obama kõnes Tallinnas 2014a oli väga tugevat heidutust kandev sõnum. Veel - USA maaväe ülem kindral Mark Milley – pidas 6.oktoobril kõne, mis on Youtube’s üleval, taaskord väga tugevat heidutust omav sõnavõtt: USA lubab ükskõik millise vaenlane, ükskõik millal n-ö mättasse lüüa.

Venemaa on Eestile fundamentaalne oht, aga peame tegelema ka terrorismiga. Terrorism Eestit otseselt ei ohusta, ent mis paneb muretsema – eestlased välismaal ning radikaalsed islamikogukonnad naaberriikides, nt juba Soomes ja Rootsis.

Tähtis on rõhutada, et kõik pagulased ei ole terroristid, aga pagulaskriisi kasutatakse terroristide poolt ära. Rõhutab, et kõik kuus ameerikast, kes said Nobeli, on pagulased.

Julgeolekupoliitika alused – 2010a välja tulnud dokument, nüüd 2016a tuleb välja uus. Traditsiooniliselt oli dokument, mille koostas välisministeerium, esitas parlamendile ja parlament kinnitas. Taavi Rõivaselt tuli idee, et tema kui peaminister esitab selle riigikogule ja riigikogu kinnitab, kuna peaministril on niikuinii riigikaitses suur roll.  Nii tulevad iga uue riigikoguga uued julgeolekupoliitika alused, et igal riigikogul oleks oma nägemus.

Seda dokumenti peaks lugema ka välismaailm, meie liitlased, ka Eesti ühiskond. On suunisdokument, ka nt kaitseväele ning väga üldises sõnastuses. Seal on välja toodud nt julgeolekupoliitika põhieesmärk, kirjeldab ära julgeolekukeskkonna, räägitakse arengud Euroopa Liidus, EL välispiirist, küberruumist, aga ka loodusõnnestusest, elukeskkonna kaitsest jne ... ehk lähenemine on väga laiahaardeline!

Ideoloogiad, millest dokumendis on lähtutud – ÜRO põhikirjas sätestatud põhimõtted (rahvusvaheline õigus). Uus lähenemine heidutusele, meie jaoks nt liitlaste kohalolek väga olulisel kohal.  Ohte tuleb ennekõige ennetada ja tõkestada. NATO ja EL olulisel kohal, seda majanduse ja diplomaatia valdkondades. Ainukese liitlasena on ära mainitud USA. Kirjas on põhimõte, et Eesti peab end igal juhul kaitsma ja vaenlasele vastu hakkama, isegi kui on ajutiselt kaotatud territooriume. Veel on dokumendis kirjas solidaarsuseklausel (kui meil on mure, on ka meie liitlastel mure ja vastupidi). Riigikaitse pole vaid avaliku sektori mure, riigikaitsesse peaksid panustama ka erasektor ja kolmas sektor.  

Võrreldes 2010 julgeolekudokumendiga, kus öeldi, et Läänemere regioon on stabiilne, siis nüüd ütleme, et julgeolekukeskkond on ärev. Erinevad on ka sõnastused terrorismi osas. Tänaseks oleme jõudnud selle arusaamani, et võime ise olla osa tagajärgedest.

Kaitsekulude tase 2% - kui 2010 oli see poliitiline kokkulepe, siis 2016 kaitsekulud on 2%, millele lisaks veel liitlaste võõrustamise  kulud.  Nt 2017a riigieelarves riigi sõjaliseks kaitseks kulud 2,2%.

Kadri Peeters rõhutas sellest teemast rääkides aga veelkord, et see number 2% on ülemüstifitseeritud. Nt on võrdne summa, mis pannakse sõjalisse riigikaitsesse ja sisejulgeolekusse. 5,2% SKPst läheb majandusele, tervishoiule 5,5%, sotsiaalne kaitse 14,8%.

 

Küsimused publikult:

*Te nimetasite Venemaa tegutsemist Kaliningradi ja Poola suunal valearvestuseks?

–        KP: Putini käitumist on välja toodud, et teeb väga emotsionaalseid otsuseid, puudub selge strateegia. Võimalik, et hindab üle enda tegutsemist. Venemaal on Kalingradi täpike, mida ta kindlasti tahab kaitsta.

*Mainisite dialoogi tähtsust Venemaaga, aga kui Venemaa on selline, et temaga dialoogi pidada on nii raske, siis mis kasu selle dialoogi tekitamine toob?

–        KP: Venemaa jääb meie naabriks, ei kao kuskile. Näites Afganistan, Ukraina on teemad, mis on Venemaaga dialoogi pidades alati päevakorras.

*Missugune peaks selle dialoogi formaat olema?

–        KP:  Rääkida formaatidest, on olemas NATO, OECE. Venemaa ei peaks üritama julgeolekuarhitektuuri muuta. Meie põhimõte, et formaadid on olemas, räägime neis, mitte see, mida Venemaa üritab, ehk kõigiga rääkida kahepoolselt ja natuke erinevalt.

 Oluline saab olema see, mis saab Süüriast ja mis käitumismudeli Venemaa võtab järgneva 6 kuu jooksul ja kui kaugele on ta võimeline minema. Tõenäoline, et Venemaa jätkab irriteerimist, ähvardamist ja jõupoliitikat.

*Ida-Ukraina ja Krimm on juba kaks ja pool aastat olnud Ukrainast eraldatud, kas peaks leppima, et need alad on läinud?

 – KP: Eestlasena ei tohi sellega kunagi leppida.

*Kui peaks Trump saama presidendiks, kas meil on plaan valmis?

– KP: sellistel väärtustel põhinevat ühiskonda nagu USA ei saa täielikult muuta üksainus inimene. Peame leppima elama ükskõik kumma presidendiga.

*Kas Eesti inimesed on valmis sõdima, kui midagi peaks juhtuma?

– KP: Kindlasti peab tegelema teemaga, et riigikaitse on tähtis ja oluline on ka üksikisiku roll. Kaitseministeerium teeb regulaarselt küsitlusi, kui kõrge on kaitsetahe – enamasti on see olnud üsna kõrge.

*Mil määral kaasab Eesti kaitsepoliitika Soomet & Rootsit, mis pole NATO liikmed?

– KP:  Soome puhul, kui selline (laveerimis-)poliitika tagab riigi iseseisvuse, on see arusaadav. Rootsi puhul – riik pole nii kaua sõjas olnud, et ajab neutraliteedipoliitikat. Samas on Rootsi ainus NATO partnerriik, kellega on host partner support. Olukord on ka ajas muutunud – täna Rootsis tugevalt mõeldakse võimaluste peale, seevastu Soomes on NATO-teemat keerulisem maha müüa. Praktiline koostöö on aga väga-väga intensiivne, ehkki poliitilisel tasandil sellest väga ei räägita. Näiteks otsivad Soome-Rootsi ise koostööosiseid. Eesti huvides on kinnitada, et on mingid asjad, kus Soome-Rootsi saavad osaleda ja mingid asjad, kus ei saa (nt artikkel 5). Arvan, et on vaid aja küsimus, kuni nad liituvad.  Lisaks teeb hetkel Venemaa oma tegevusega (tahtmatult) kõik selleks, et liituksid.

*Mida arvate Euroopa ühisarmeest?

–KPEuroopal poleks piisavat sõjalist suutlikkust ega poliitilist tahet seda kasutada. Heaks näiteks on Euroopa lahinggrupid, mille alla läheb väga suur hulk raha, aga mida pole kunagi kasutatud. Fundamentaalselt Eesti julgeolekule pole EL armee oluline.  Siiski suudab EL panustada oma piiridest välja, nt Malis, veel kuskil Vahemerel. Tähtis on põhimõte, et seda, mida NATO teeb, ei tohiks EL enam dubleerida.

Konspekteeris Johanna Maarja Tiik