11.10 Eero Medijainen

Jaan-Kristjan Unt: Kokkuvõte Eero Medijaineni loengust

Teisipäeval, 11. oktoobril 2011 käis Rahvusvaheliste Suhete Ringile loengut pidamas ajaloolane Eero Medijainen, kes rääkis teemal „Tunnustamise probleemid ja Baltikum“.

Lektor juhatas loengu sisse küsimusega, mitu riiki on Palestiinat tunnustanud ning tõi välja, et enamik riike on Palestiinat tunnustanud, aga Eesti nende hulka ei kuulu; samas on näiteks Kosovo puhul lugu vastupidine. Seega näib, nagu ei eksisteeriks ühtset tunnustamise printsiipi ja tekib küsimus: mis on väärtuspõhine diplomaatia ning millistele väärtustele põhineb siis Eesti diplomaatia. Esineja tõi välja ka selle, et näiteks Taiwani tunnustavad de jure vähesed riigid, kuid enamus sellegipoolest jätkab Taiwaniga suhtlemist.

Seoses Balti riikide tunnustamisega 20. sajandil on olnud palju probleeme ning eriarvamusi. Kas riigi ja valitsuse tunnustamisel on vahe? Rahvustevahelise õiguse vallas eksisteerib 2 teooriat: esimene näeb ette, et riik saab tekkida vaid tunnustuse põhjal; teine aga, et riik peab eelnevalt loodud olema, et seda tunnustada saaks. Baltikumi puhul anti tunnustus riikidele. Kerkib küsimus, kas tunnustus on kahepoolne akt. I maailmasõja järel tahtsid Baltikumi riigid, et neid tunnustataks Pariisi rahukonverentsil, kuivõrd kollektiivne tunnustus annab riigile teatud staatuse. Algul taotleti tunnustust sõjanõukogult. 1918. aastal tunnustasid liitlased Eestit de facto – seejuures mitte kollektiivselt. See aga oli suureks pettumuseks, kuivõrd olulisem on siiski de jure tunnustus Seejärel loodeti konverentsidele. Ametlikult aga Balti riike Pariisi rahukonverentsil ei tunnustatud (Balti riigid ei mahtunud ühegi 3 riikide kategooria alla – poolametlikult mainiti vaid Soomet). Ametlikult, de jure tunnustustasid liitlased Eestit alles 1921. aastal ning ka siis tuli tunnustus ühekaupa, mitte kollektiivselt (nagu loodeti).

Esimesena tunnustas Eestit de jure Nõukogude Venemaa. Kas aga tunnustuseta riigi tunnustus on midagi väärt? Kui nimetada seda esimeseks tunnustuseks ning Eesti iseseisvuse nurgakiviks, muudaks see olukorra kahtlaseks, kuna seeläbi mittetunnustatud riik looks õigust teise riigi jaoks. Siiski oli Vene Föderatsioon tunnustanud enne ka Soome ja Poola iseseisvumist ja kuivõrd Soome oli juba 1919. aastal saanud ametlikke tunnustusi (ehk Soome ja Vene Föderatsiooni vahel eksisteeris ametlik tunnustus), legitimeerib see ka Tartu rahu. Järgmisena tunnustaski Eestit Soome 1920. aastal (Soome tunnustus oli vajalik, et lääneriigid saaksid samuti Eestit tunnustada).

1921. aastaks oli aga Eestit, Lätit ja Leedut juba ühe tervikuna nägema hakatud (arvatavasti ameeriklaste eestvedamisel). Euroopa riigid oleksid valmis olnud tunnustama Lätit ja Eestit, Leedut aga tema sel ajal veel lahtiste piiriküsimuste tõttu mitte. Seega lepiti ameeriklaste nägemusega. Sellest ajast võib rääkida ka ühtsest Baltikumist. Ameerika tunnustas Balti riike alles 1922. aasta juunis. On räägitud ka mittetunnustamisest kui suunast poliitikas. Näiteks kui Etioopia vallutati Itaalia poolt 1936. aastal ja enamik riike tunnustas Etioopia annekteerimist 1938. aastal, siis 1940. aastal võeti tunnustus tagasi. Ka Eesti tunnustas Etioopia annekteerimist ning sei jõudnud seda ka 1940. aastal tagasi võtta (mistõttu siin jällegi kerkib esile väärtuspõhise diplomaatia küsimus).

1919. aastal allus Landeswehr ametlikult Berliini kaitseministeeriumile. Juriidiliselt sõdisid Eesti ja Läti väed järelikult Saksamaaga. Läti sõlmis hiljem rahulepingu, Eesti pole seda aga kunagi teinud. Kui räägitakse Saksa okupatsioonist, siis kas Eesti ja Saksamaa sõdisid? Eesti Saksamaale aga sõda ei kuulutanud – kas seega lepiti okupatsiooniga? Eesti tunnustas ka Austria okupeerimist ning kui Tšehhoslovakkia likvideeriti ja loodi Slovakkia, siis Eesti tunnustas ka seda. USA näiteks juhtunut ei tunnustanud, seega oleks ju ta võinud tunnustada Eesti okupeerimist. Eesti oli Slovakkia ja Tšehhi eraldumise ajaks juba iseseisvunud – kas Eesti tunnustas või taastunnustas Slovakkia iseseisvumist (viimane oleks olnud solvav Tšehhi suhtes). Kas Tšehhoslovakkia on tunnustanud Eesti annekteerimist (sel juhul ei saaks Tšehhoslovakkiale mingeid etteheiteid teha, kuna ka Eesti on esimese annekteerimist tunnustanud).

Hollandit tunnustas Eesti 1921. aastal. Holland algselt N. Liitu ei tunnustanud ning tegi seda alles 1942. aastal. Samas ei olnud siis juttu Balti riikidest. Tekib küsimus, kas Holland tunnustas N. Liidu 1939. või 1940. aasta piire ning kas tunnustati Balti riikide annekteerimist (1942. oli Baltikum Saksa vägede okupatsiooni all).

Sumner Welles’i deklaratsiooniga mõistis Ameerika 23. juulil 1940. aastal hukka jõuga toimunud territoriaalsed muudatused. Seda on Eesti iseseisvuse koha pealt peetud üheks tähtsaimaks dokumendiks. Samas on tegemist kahtlase dokumendiga, kuna agressorile on vaid vihjatud kui „üks suurem naaberriik.“ Kui Ameerika ei tunnustanud 1938. aastal Poola annekteerimist, öeldi see aga otse välja. Samamoodi on olnud kõrgelt hinnatud ka Atlandi harta, mis aga ei ole kunagi olnud riikidevaheline leping vaid pigem dokument, mis väljendas lääneriikide suhtumist. Kuna aga see pole siduv leping, ei saa selle mittetäitmist esitada süüdistusena.

Konspekteeris Jaan-Kristjan Unt