11.09 Martti Kalda

11.septembril toimunud RSRi loengus oli külas orientalist Martti Kalda, kes rääkis prostitutsiooni põhjustest ja tagajärgedest Lõuna-ja Kagu-Aasias.

Alustuseks rääkis Martti Kalda, et oma Lõuna-Aasia reisidel on ta näinud nii mõndagi. Tal on tulnud ette olukordi, kus umbes 17 aastane UNESCO särgis tüdruk mööduvatele meestele ennast naiseks pakub. Ta on sattunud pulma külaliseks, kus 68-aastane saksa mees abiellus väikese lapsega, ebatavaline ei ole ka see, kui templist väljub ca 6aastane tüdruk, kes pakub müügiks oma keha või last.

Sellised näited on palju ning vaatamata äärmuslikkusele on need selle piirkonna igapäevaelu. Esmaseks prostitutsiooni põhjuseks on ülekaalukalt vaesus. Teisena tuleb mängu inimkaubandus ehk siis olukord, kus isik on müüdud seksorjaks. Kolmandaks põhjuseks on sunniviisiline prostitutsioon. See tähendab, et vanemad müüvad oma tütre prostituudiks või antakse tütar võla katteks. Neljandaks põhjuseks on selle töö lihtsus – kui midagi muud ei oska, siis seda ikka osatakse.

Nende riikide ühiseks jooneks võib pidada vaesust, mis tuleneb suurest rahvaarvust. Aasias on 42 riiki, nendest kolmes on prostitutsioon legaalne ning riiklikult reguleeritud. Nendeks riikideks on Türgi, Bangladesh ja Malaisia. On riike, kus prostitutsioon pole ebaseaduslik, küll aga on selle vahendamine. On riike, kus kõik prostitutsiooniga seotu on keelatud – nii müümine, ostmine kui ka vahendamine (nt. Pakistan, Bhutan, Sri Lanka). Lisaks sellele on riike, kus prostitutsioon on lubatud, sest see pole keelatud (nt. India). Küllaltki eriline on Nepaal, kus prostitusiooni pole mainitud mitte üheski seaduses ja seega on raske defineerida selle legaalsust või illegaalsust.

Prostitutsioon ei ole kaugeltki mitte uus nähtus. Lõuna-Aasias on esimest korda prostitutsiooni kirjeldatud juba budistlikus põhikirjas. Seal piirkonnas puudub tänavaprostitutsioon ning üldjuhul toimub selline tegevus tupiktänavas. Kuna kõik on korrumpeerunud, siis lubatakse neil toimida segamatult. Selleks on eraldi linnaosad, kus prostituudid elavad majades, mis sisuliselt toimivad hotellidena. Lisaks sellele on ka teatud hotellid, mis prostitutsiooni vahendavad. Üllatavaks teeb selle asjaolu, et need on enamasti ilusaimad rannaäärsed kuurortid turistidele ja hinnatasu on sadu kordi kõrgem. Põhilised vahendajad on viie tärni hotellid, sest odavates hotellides ööbiv klientuur pole võimeline selle teenuse eest maksma. Enamasti on prostituutideks välismaalased, kas siis venelannad või mujalt Kagu-Aasiast.

Erinevates kultuurides on erinevad prostitusiooni liigid. Üheks selliseks on templiprostitutsioon. See on ajalooliselt tekkinud soovist templile midagi kinkida, aga polnud raha. See tähendas, et kui lapsi oli liiga palju, siis kingiti templile hoopis tütar. Templis omakorda õpetati nad välja ja müüdi prostituutideks. Näiteks keelustati Indias templiprostitutsioon tavapärasest prostitutsioonist varem. Küll aga tegutseb seal siiani veel umbes pool miljont templiprostituuti. Seda praktiseeritakse siiani, vaatamata sellele, et see on illegaalne. Samas puudub karistus, sest see on olnud juba ammustest aegadest hindude traditsioon. Tänini asuvad väljaspool templimüüri väikesed kuudid, kus need naised töötavad.

Teine kultuuriliselt erinev prostitusioon tuleb moslemikultuurist, kust võib leida Hijrasid (tähendab džinni). Keskajal, umbes 14. või 15. Sajandil, oli tava, kus moslemivalitsejad soovisid väikeseid poisse. Selleks, et nad poiste moodi välja ei näeks, eemaldati neilt kõik suguelundid. Kuigi see protsess oli äärmiselt piinarikas, siis hijrad ise tahavad et see traditsioon jätkuks. See tähendab, et nad võtavad ise tänvalt mõne lapse ja jätkavad traditsiooni. Vanal ajal oli tegemist priviligeeritud poistega, kes kandsid naiste riideid, tänapäeval kutsutakse neid aga ainult kahel juhul. Siis, kui toimuvad pulmad või kui sünnib laps. Hijrad tulevad ja laulavad ning see toob head õnne. Seda võib pidada nende ainsaks sissetulekuallikaks. Seetõttu tegelevad nad ka prostitutsiooniga, sest mujalt raha ei saa. Lisaks kasutavad nad väga erilist kerjamistehnikat. Nad kerjavad kohtades, kus autod on ummikus. See tähendab, et nad katsuvad su autot nii kaua kuni sa maksad, et ta ära läheks. Nende sõnu kasutades: “leaving alone is one dollar”.

Lisaks on olemas veel Wariad, teisiti öeldes Indoneesia transvestiidid. Waria tähendab meest, kes riietub naiseks. Tegemist on kohalikus keeles sõnamänguga: Wara tähendab naist ja Priya meest. Keskajal tegelesid nad õukondade lõbustamisega. Tänapäeval on jätkanud nad samamoodi inimeste lõbustamist. On olemas restoranid, kus kõik töötajad on wariad.  Neid väisavad ainult turistid, kes lähevad sinna uudishimust, et neid näha. Isegi kui nad aga tahaksid, siis muud tööd nad teha ei saaks. Restoranides teenindamine on lisaks prostitutsioonile nende ainus sissetulekuallikas.

Lisaks tavapärasele prostitutsioonile kuuluvad selle tööstuse juurde ka erinevad üritused, mis on sellega seotud. Üheks küllaltki äärmuslikuks näiteks on Tais populaarne ping-pong show. See on üks seksitööstuse lisaprodukt, kuhu tavaline inimene satub pigem kogemata. Üritus toimub enamasti varjatud kohtades, näiteks elumaja keldris, aga vahepeal ka tavalistes baarides. Tai elukalliduse juures on pilet kallis, meie mõistes on tegu umbes 20 euroga. Üritus seisneb selles, et lavale tuleb juba pisut vanem naisterahvas, mis on ehe näide sellest, et seksitööstusest võetakse kõik, mis võtta annab. Etendus on kirju.

See tõestab, et prostitutsioon pole ainult seks. Sinna juurde käib ka kõik muu juurde kuuluv. Inimesed, kes kliente selle teenuseni juhatavad ja sellega seoses kõike muud teevad. Inimesed, kes on selle maailmaga seotud, jäävad sinna enamast väga pikaks ajaks. Lisaks sellele on see meeletult suur äri. Kõige suurema käibega seksitööstuseks peetakse Lõuna-Koread (käibega umbes 3 miljardit USA dollarit). Kuigi prostitutsioon on seal keelatud, siis umbes 25% meestest kasutavad seda teenust umbes kord nädalas. See tähendab, et prostituudiga astutakse vahekorda umbes miljon korda päevas. Pooled prostituutidest on Venemaalt ning mujalt maailmast.

Mõningaid näiteid riikide teadaolevast statistikast:

  • India: 12% inimestest elab alla vaesuspiiri (milleks on 2 dollarit päevas) ja 2-4 dollarit päevas teenib umbes 60% rahvastikust. Hinnanguliselt on Indias 3-20 miljonit prostituuti. Nendest 35% on alaealised (täisealisus algab Indias alates 16aastaseks saamisest). Umbes 80% neist on HIV-positiivsed. India on üks maailma suurima HIV-i levikuga riike, umbes 2,5% rahvastikust on HIV-positiivsed. Prostitutsioon ise on lubatud, sest pole keelatud, küll aga on keelatud vahendamine. Üks kord maksab umbes 4 dollarit, millest 2 dollarit saab vahendaja ja kaks dollarit prostituut.
  • Bangladesh: 14% inimestest elab alla vaesuspiiri ja 2-4 dollarit päevas saab 32% rahvastikust. Hinnanguliselt on Bangladeshis 100 000 prostituuti, kellest 30% on alaealised. Põhiliselt toimub see kindlates külades, mis on enamasti India piiri ääres. Prostitutsioon Bangladeshis on riiklikult maksustatud. Üks kord maksab 3 dollarit, millest 1 dollar läheb vahendajale (olgu selleks siis hotellipidaja, taksojuht või mõni muu isik, kes kliendi ja prostituudi kokku viib), 1 dollar prostituudile ja 1 dollar riigile maksudeks. Kahjuks ei ole aga teada, mis on sealt saadav kogutulu. Võrdluseks võib tuua, et 1 dollari eest saab Bangladeshis kaks kilo riisi, pool liitrit õlut, veerand tassi kohvi või neli liitrit vett. Maksustamise positiivne külg on aga kindlasti see, et kõigest 1% prostituutidest on HIV-positiivsed. See tähendab, et iga kord kui mõni HIV-i viiruse kandja avastatakse, kõrvaldatakse ta töölt.
  • Indoneesia: 20% inimestest elab alla vaesuspiiri ja selle lähedal elab umbes 47% rahvastikust. Prostitutsiooni pole eraldi seaduses kirjas, küll aga on kirjas kuriteod moraali vastu. See omakorda teeb aga piirid, mis on lubatud ja mis mitte, väga häguseks. Lisaks sellele on eri provintsides erinevad reeglid. Riigi ühes osas saab käsikäes jalutamise eest piitsahoope, mujal jällegi võib avalikult teha kõike ning pääseda karistuseta. Neil on eraldi bordellide linnaosad, kus tavaline prostituut teenib umbes 1700-3500 dollarit kuus (umbes 350 dollarit kord).
  • Vietnam: 8% inimestest elab alla vaesuspiiri ja 12% selle lähedal. Kõik, mis on prostitutsiooniga seotud on keelatud. Riigis on umbes 200 000 prostituuti, kes asuvad enamasti riigi lõunaosas. Prostituutidest umbes 9% on HIV positiivsed. Kord on karm ning prostitutsiooni vahendajad saavad trahvi või saadetakse vanglasse. Prostituutide karistamiseks saadetakse nad aga ümberõppelaagrisse. Pärast ööd pole Vietnamis lahti ühtegi baari, kus poleks prostituute. See tähendab, et ei ole võimalik osta baarist õlut ilma, et õlle juurde prostituuti ei pakutaks. Pealtnäha on kõik tavalised baarid, aga tegelikult saadakse aru, mis eesmärgil neid peetakse.
  • Malaisia: 5% inimestest alla vaesuspiiri ja 1% rahvastikust selle lähedal. Prostitutsioon on peaaegu kogu riigis legaalne, ainult ühes emiraadis on keelatud. Küll aga on keelatud vahendamine ja bordelli pidamine. Riigis töötab u 150 000 prostituuti, kellest umbes 10-12 000 on välismaalased. Neist omakorda 60% on Venemaalt või Ukrainast. Ülejäänud teistest Kagu Aasia riikidest. Prostitutsioonitööstuse käive on umbes miljard USA dollarit aastas.
  • Tai:  7% rahvastikust elab alla vaesuspiiri. Riigis on prostitutsiooni vahendamine ja pakkumine keelatud. See tähendab, et prostituut võib olla, aga ennast reklaamida ei tohi. Vahele jäädes on trahv umbes 30 eurot. Vahendamise eest on karistus aga umbes 10 aastat vangistust. Riigis on hinnanguliselt 2-3 miljonit prostituuti, kellest umbes 800 000 on alaealised ja 20 000 on mehed (ladyboyd). Kõige nooremad prostituudid on 4aastased. Prostituutidest umbes 70% on HIV positiivsed.

Küsimused publikust:

  • Milline staatus on prostituudil olles prostituut? See tuleneb sõltuvalt riigist, üldjuhul on fakt aga see, et nad ei tee mitte kunagi midagi muud edasi. Nad jäävad sellesse samasse maailma edasi. See tähendab, et kui varem oldi prostituut, siis hiljem ollakse bordellis näiteks koristaja, sest kuskile mujale tööle ei saada. See kehtib isegi riikide kohta, kus prostitutsioon on legaalne. Vaesemates riikides pole tööstusel võimalik pirtsutada ja võetakse kõik vastu, kes tööd teha tahavad. Mõnes riigis on prostituudil kõrgem staatus kui näiteks tekstiilitöötajal. Paljud lähevad teise riiki, sest enda riigis pole võimalik tööd leida, näiteks Taist lähevad prostituudid tihti Kambodžasse, sest seal on tööjõupuuduse tõttu lihtsam tööd leida. Indoneesias on stigma kõige väiksem, võib öelda, et peaaegu puudub. Vastupidiselt Indoneesiale on kõige suurem stigma Indias, kus mitte-süütu naine pole väärt mitte midagi. Nende mõistes on seksuaalvahekorda astunud naise staatus umbes „koera ja vagla vahepealne“. Suure hulga prostituutide tõttu on tekkinud uued töövoolud, näiteks Vietnamist Hiina, sinna minnakse kas prostituutideks või transvestiidideks. Nepaalist minnakse tööle aga Indiasse. Indiast läheb umbes sama palju läände jne. Indiasse minejatest umbes pooled on inimkaubanduse ohvrid ja umbes pooled ehk umbes 10 000 inimest aastas läheb aga igaveseks kaotsi.
  • Kui Indias prostitutsioon nii pikalt olnud, siis kuidas saab sellel nii suur stigma olla? Üks ei välista teist. Näiteks prostituudi tapmise eest pole ette nähtud karistust, küll aga on ette nähtud karistus koera tapmise eest.
  • Kas tulu maksustatakse? Bangladeshis ja Malaisias maksustatakse, aga tulu ei kajastu. Ametlikul real pole midagi kirjas, aga on teada, et maksustakse. Põhiline probleem on haldussuutmatus ja see, et eraisikutelt on makse praktiliselt võimatu kätte saada, ettevõtetelt natuke lihtsam.
  • Kas Venemaalt tulijad on tulnud vabatahtlikult või inimkaubandusega? Suure tõenäosusega vabatahtlikult, sest nemad on kõrgem klass. Neile on tung ja nende eest makstakse ka palju.
  • Kes võidab prostitutsioonist kõige rohkem? Kas see on kõigi huvides, taksojuhid jne? Sisuliselt võib öelda, et selles ahelas kõigi huvides, nii vahendajate kui ka pakkujate.
  • Kas Aasias pööratakse kuidagi tähelepanu sellele, et turvaliselt seksida? Täiesti null, preservatiividest pole juttugi. Tehakse igasuguseid muid erinevaid kampaaniaid, aga mitte midagi sellega seoses. Sisuliselt võib öelda, et neil pole aimugi, kuidas preservatiivi kasutada. Tihti on seda ka kultuuriliselt keeruline teha, sest näiteks Kambodžas on palju lapsi naise uhkus. Seega ei saa teha kampaaniat laste vältimiseks. Lisaks sellele ei saa nad teatud asjadest aru, sest nende mõtlemine seal keskkonnas on täiesti teistsugune. Neile on peaaegu võimatu selgeks teha näiteks miks peab prügi korjama jne. Nad on kinni oma traditsioonides ja mõtlemises. Preservatiivi kasutamine eeldab mõtlemise muutust, kuniks aga seda ei toimu, ei muutu midagi.
  • Kuna teema on sünge ja tekitab vaimseid pingeid, siis kuidas Teie sellega toime tulete? “Võid toita ühe vaese ühe korra, aga sa ei saa seda miljon korda teha” ütleb Martti Kalda. See tähendab, et pead olema mõtlemiselt passiivne. Tuleb kõik need mõtted kuskile ära paigutada ja neil mitte ennast mõjutada lasta.

Loengu lõpetas Martti Kalda väga ilusa mõttega sellest, et tuleb Aasias ära käia selleks, et saada aru, kui hea on Eestis elada.

 

Konspekteeris Ingrid Kirp

 

Soovituslik kirjandus

Kalda, Martti. 2015. “Seksi raske raha.” KesKus.

William Dalrymple – Džinnide Linn