11.05 Indrek Treufeldt

Tanel Pedaru ja Marek Soomaa: Kokkuvõte Indrek Treufeldti loengust

Teisipäeval, 11. mail käis Rahvusvaheliste Suhete Ringile loengut pidamas ajakirjanik Indrek Treufeldt, kes rääkis teemal "Euroopa riikide erinev meediapilt".

Tuntud Eesti ajakirjanik Indrek Treufeldt tundis loengu alguses mure selle pärast, kui kuliss peaks ise omaette teemaks muutuma. Selle mure ajendiks on hiljuti toimunud etendus „Ühtne Eesti“.

Erinevatel Euroopa riikidel on väga erinev arusaam sündmustest. Igal riigil on oma olulised teemad, mida meedias rohkem käsitletakse. Britid näiteks on täiesti ignorantsed ning tahavad näidata, et nad on hoopis midagi muud. Samuti on igal riigil omaette tõlgendus asjadest.

Erinevatel riikidel on erinev tihtipeale ka mõnede lihtsate sõnade kasutamine meedias. Näiteks Eestis välditakse kasutamast sõna „meie“, samas Soomes on see täiesti normaalne. Lisaks on Euroopas võimalik tajuda pidevat ambitsiooni olla ühtne. Seetõttu võiks olla ka ühtne arusaam asjadest. Seda küll püütakse saavutada, kuid seni pole see õnnestunud. Selline ettevõtmine meenutab pisut NSV Liitu, kus samuti püüti panna inimesi ühtselt mõtlema.

Kuid on asju, mis globaalselt liidavad inimesi ühtseks. Seda ei saa aga kuskil kontoris määrata, mis see olema peaks. On uuritud, mis võiks olla need siduvad asjad, mis inimesi ühendavad näiteks üle Euroopa. Pole vahet, kuidas info on talletatud, sest see ei muuda ühtsust. Oluline muutus on ka see, et moodne tehnoloogia tõstab väheolulisi arvamusi kesksele kohale. Traditsiooniliste kommunikatsioonivahenditega ei olnud see võimalik.

Meediale ei ole kombeks rääkida headest asjadest. Kas tahetakse üldse sellist meediat, kus räägitakse ainult head? See oleks sama, mis Nõukogude ajal. Halbadest uudistest kirjutamine peaks panema inimesi püüdlema korrastuse ning seeläbi elu paremaks muutmise poole. Meediale on omane konfliktide võimendamine.

Nagu eespool mainitud, siis katsed luua ühtset Euroopa mõtteruumi pole teostunud. Endiselt on tähtsaimaid esindajad riikide valitsused, kuigi ideaalis peaks olema kõige olulisem otsevalitav Euroopa Parlament. Seega, kas on võimalik rääkida rahvushuvidest? Eesti puhul on selleks näiteks euro tulek. Euroopa ühisraha ei ole tehniline küsimus, see on pigem poliitiline küsimus. Euroopa on rahvushuvide areen.

On teatud küsimused, mis on nii öelda iseenesest mõistetavad. See omane pigem Vana Euroopa puhul. Uue Euroopa iseloomustamiseks on hea sõna normatiivsus (iga probleemi lahendamiseks on vaja seadust). Hea näide, mille poole EL võiks püüelda, on konföderatiivne Ðveits. Ei saa väita, et ühtne nimetaja oleks liberaalsus, selles aspektis ei valitse sugugi ühtsus.

Konspekteerisid Tanel Pedaru ja Marek Soomaa