09.11 Marko Mihkelson

Andres Põder: Kokkuvõte Marko Mihkelsoni loengust

Teisipäeval, 9. novembril käis Rahvusvaheliste Suhete Ringile loengut pidamas Riigikogu väliskomisjoni liige ja Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Marko Mihkelson, kes rääkis teemal "Venemaa tänases maailmas".

Analüüsides Venemaa poliitikat, peab meeles pidama kahte olulist asjaolu. Esiteks aru saama, et Venemaa muutuste ahel on läbi ajaloo seotud traditsioonidega, mis on istutatud viimase 700 aasta vältel (autoritaarsus, habras õiguskord, vähene avatud ühiskond). Kahekümnenda sajandi alguses oli Venemaa sellest välja murdmas, aga siis juhtus üks olulisim sündmus Venemaa ajaloos - enamlaste riigipööre. Sellega keerati tagasi mitu peatükki Venemaa ajaloos. 1996. aastal võis arvata, et Venemaa ei pöördu tagasi oma mineviku juurde, aga nüüd paistab, et on minemas teisiti. On taandutud Venemaa väljaviimisest tsentraliseeritud süsteemist. Kui kodanik ületab teatud lubatud piire, siis on tema eksisteerimine Venemaal raske. Näiteks ajakirjanikevastase vägivalla autoreid tabatud ei ole. Oluliseks mõõdupuuks Venemaa olukorra kohta on eelmisel nädalal Moskvas peetud kohtukõne, kus kohtualune Hodorkovski ütles kõik, mis ta arvab, et Venemaal praegu toimub: õiguste kaitse on vähestel, tavakodanikel on oma võimalused oma huvide eest seista väga piiratud.

Teine suurem probleem Venemaal on see, et see ei ole vaba turumajandusega riik, vaid autoritaarne, tsentraliseeritud ja majandust piirav võim. Venemaal on postimperiaalne situatsioon- riiki nähakse eurasistide koolkonna poolt imperiaalsena. Venemaa ei saa praktiliselt kõige naabritega hästi läbi. Ikka veel püütakse mõjusfääre luua. Venemaa leiab, et probleeme rahvusvahelistes suhetes tuleb lahendada jõupositsioonilt lähtudes. Venemaa on rahvusvaheliselt suur mõjur ja ta proovib taastada oma positsioone ka kaugemal, kasutades selleks näiteks energeetikat ja relvade tarnimist.

Kas on ka midagi head Venemaa kohta välja tuua? Ühiskond jaotub seal kolme grupi vahel. Kolmandik leiab, et Venemaa võiks olla demokraatlik ja õigusriiklik. Praegune põhiseadus on selleks võimalused loonud, kuid riik ise on liiga bürokraatlik. Ei teata, kuidas saavutada põhiseaduse toimimine. Valimistel võltsitakse hääli ja seetõttu ei väljendu selle grupi tahe piisavalt. Teine kolmandik on traditsionalistid, kellel on imperiaalsed unistused. Räägitakse tsaariaegsetest piiridest.. Kolmandik on kõikuva vaadetega inimesed. Seda gruppi on võimalik veenda.

Põhimureks on see, et Venemaa kasvab meie jaoks iga aastaga aina suuremaks probleemiks. Käärid kasvavad vaba demokraatliku ühiskonna ja autoritaarse korra vahel. Eesti - Vene suhete kontekstis pole olnud ühtegi erakonda Eestis, kes ei tahaks oma naabritega häid suhteid. Samas suhted Venemaaga pole olnud kõige paremad. Pole toimunud ühtegi kahepoolset visiiti välisministri/peaministri/presidendi tasemel. Venemaa puhul on oluline mõjur ajalugu. Eesti on näidanud tahet suhteid arendada, aga Venemaa pole olnud sellest kuigi huvitatud. Samas Venemaalt saabunud turistide arv on kasvanud 65 %. Ka kultuurisuhted on normaalsed. Venemaal puudub soov käsitleda Eestit võrdväärse partnerina. Kuna Venemaa ei salli riike, kes teevad järeleandmisi liiga lihtsalt, ei tasuks Eestil seda teha. Vaadake näiteks Valgevenet- viimasel ajal on toimunud Venemaa poolt suur meediarünnak selle riigi ja presidendi suunal.

Venemaal on ka endal suuri probleeme. Näiteks islamiseerumine. 140 miljonist inimesest elab vaid 18 miljonit siinpool Uuralit. Millised võiks olla arengud 50 aasta pärast? On võimalik Venemaa jaotumine, arvavad mõned analüütikud. Samas ei saa selles kindel olla.

Mis võiks saada Eesti-Vene piirileppest? Võib- olla on mõistlik oodata. Eesti ei lisanud preambulit mitte piirileppesse, nagu ajakirjandus sageli kajastab, vaid ratifitseerimise seadusesse. Vaevalt seda sealt kunagi ära võetakse.

Konspekteeris Andres Põder

12.09 
David Vseviov
"Kuidas mõtestada minevikku?"