09.02 Erik Männik

Marek Soomaa: Kokkuvõte Erik Männiku loengust

Teisipäeval, 9. veebruaril oli Rahvusvaheliste Suhete Ringi ees Balti Kaitsekolledži õppejõud Erik Männik.

Lektor andis põhjaliku ülevaate, mis ei püüdnud niivõrd vaadelda seda, mida tehti Lõuna-Osseetia konfliktis valesti või mida mitte poliitilisel tasandil. Ta lähenes konfliktile sõjakunsti ja sõjateaduse seisukohast ja hindas, mida selles vallas valesti tehti ja mida oleks võinud paremini teha.

Esmalt anti loengu käigus ülevaade konflikti ajaloolisest tagapõhjast, mis ulatub sajandite taha. Analüüsiti varasemaid konflikte osseetide ja grusiinide vahel, näiteks Nõukogude võimu esiletõusmisega muutunud staatuseid Lõuna-Osseetia aladel, peale Nõukogude võimu lagunemist toimunud muutuseid ja veel mõnda olulisemat sõlmpunkti, nende põhjuseid ja tagajärgi. Vaadeldi aspekte, mida oleks võinud varasematest sõdadest õppida, mida oleks võinud teha teisiti.

Lektor tsiteeris korduvalt Clausewitzi poolt öeldud lauset: “Sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega”. Selle lause abil liikus ta loengu käigus nende algpõhjuste poole, mis viisid sõja puhkemiseni. Kindlasti ei olnud tegu juhusega, et sõjalist jõudu niisuguses ulatuses rakendati ja seda juba puhtsõjalisest vaatenurgast vaadatuna. Gruusia püüdis ilmselt lahendada probleeme, mis olid kestnud juba pikka aega.

Enne sõda oli Gruusia majanduse areng märkimisväärne, samas Lõuna-Osseetial ei läinud eriti hästi. Tahtes selliseid alasid enda võimu all hoida, ei tohi kasutada vähemusrahva vastu liigset vägivalda, mis võib põhjustada tugeva vastupidise reaktsiooni. Situatsioonis, kus Gruusia põhihuvi oli kindlasti hoida Lõuna-Osseetia enda koosseisus, tulnuks seda oma sammude kavandamisel kindlasti arvestada.

Kui põigata korraks veel tagasi ajaloo juurde, siis Vene keskvõim toetas tsaaririigis Gruusia aristokraatiat, aidates maha suruda osseetide ülestõuse Lõuna-Osseetia aladel. Kuid need olud muutusid, kui tekkis Nõukogude võim, mis andis Lõuna-Osseetiale autonoomia Gruusia NSV koosseisus.

Sõdivad pooled

Kokku oli neli sõdivat poolt. Oli Lõuna-Osseetia, kelle relvastatud struktuurides oli ca 3000 meest ja 20 tanki, oli Gruusia, kellel oli kokku umbes 32 000 meest, oli Venemaa, kellel oli piirkonnas umbes 90 000 meest (kuid konfliktis osales hinnanguliselt 25000 sõjaväelast maaväest ja mere- ja õhuvägi) ning lisaks Abhaasia oma jõududega (peale mobilisatsiooni kuni 40000 meest). Grusiinid pidid sõjas vastu minema arvuliselt mitte palju suurema grupeeringuga, kuid viimase tuumikuks olnud Vene vägede väljaõpe oli parem ning nad domineerisid nii õhus kui merel. Venemaa oli ka mitmete aastate jooksul taolist konflikti harjutanud ja analüüsinud parimaid võimalikke lahendusi, kuidas mingis situatsioonis toimida.

Sõda algas 7.augusti öösel, kestes intensiivsemalt vaid mõned päevad ja jõudis sellesse punkti, et Gruusia oli sisuliselt sõja kaotanud (40-ndal tunnil alustasid Gruusia väed taandumist ja 110-ndal tunnil kontrollis olukorda täielikult juba Venemaa). Sõjalisest seisukohast jäi Gruusia riik püsima mitte oma sõjalise kaitse, vaid tänu Vene valitsuse soovi puudumisele Tbilisit rünnata. Sellesse seisu jõudmiseks kulus Vene vägedel vähem kui viis päeva ning tegevuse käigus lõigati vastasel ära kõik olulisemad transpordi võimalused.

Kui sõja esimestel tundidel suutsid grusiinid näidata mingeidki edusamme, siis teadaolevatel andmetel ei suudetud Tshinvalit kordagi terves mahus enda kontrolli alla saada. Algselt mindi lahingusse seisus, kus omati arvulist ülekaalu vastase suhtes, kuid mõne aja möödudes hakkas olukord nende vastu pöörduma. Enne sõja alustamist oleks tulnud põhjalikumat läbi kaaluda võimalikud variandid, ka see, kuidas sõda lõpetada. Oleks tulnud vaadata üle iseenda (st Gruusia) sõjaline juhtkond ja selle võimekus lahingolukorras tegutseda.

Lektori üheks olulisemaks arvamuseks oli see, et tuleb tunda ennast ja oma vastast (Sun Zi 6.-5. sajand e.ma.). Seda põhimõtet selle sõja puhul Gruusia aga ei järginud, käitudes täiesti vastupidiselt. Sõtta mindi vastase vastu, keda ei oldud õpitud piisavalt hästi tundma, et arvestada nende tegutsemisega ja hinnata oma võimalusi nende vastu midagi olulist ära teha. Gruusiinide endi puhul oli nõrgaks kohaks kindlasti nende puudulik väljaõpe, mis ulatus välja kõige kõrgemate väejuhtideni. Sõja seisukorras ei oldud suutelised enam vastu võtma ratsionaalseid otuseid. Kohati sekkusid vägede juhtimisse “suvalised” poliitikud, mis muutis olukorra küllaltki segaseks.

Gruusia kasuks räägib see, et käesoleval ajal on tegu teistsuguse maailmaga, kui seda oli eelmise sajandi alguses. Sellel ajal ei oleks ilmselt sõda sedasi lõppenud nagu ta antud juhul lõppes, siis oleks ilmselt suurriik väikeriigi eksistentsi lõpetanud.

Konspekteeris Marek Soomaa

12.09 
David Vseviov
"Kuidas mõtestada minevikku?"