08.10 Margus Gering

Eesti-Gruusia suhted
Diplomaatilised suhted Eesti ja Gruusia vahel sõlmiti 17.06.1992 ning Gruusia toetamine on Eesti välispoliitiline prioriteet. Kahe riigi vahelised poliitilised suhted on väga head - tehakse sisulist koostööd, vastastikune visiidikalender on tihe ja palju muud.
Majandussuhted on tagasihoidlikud, kaubavahetus on umbes viis kuni kuus miljon eurot aastas, Eesti aga Gruusiasse eriti ei investeeri. Põhjuseks on asjaolu, et Eesti ettevõtjad vaatavad pigem suurema ostujõu, stabiilsete ja suuremate turgude poole
Eestipoolne julgeolekualane huvi on hoida Gruusiat lääne kursil ja radaril. Eesti on ka väga häälekas ja praktiline Gruusia toetaja, mille üle grusiinid väga tänulikud ning Eesti on oma reformikogemuse poolest Gruusiale suureks eeskujuks. Eestit peetakse oma mõju poolest üheks „suurriikidest“ Gruusias. Väga paljudes küsimustes (nt haridus, e-riik, demokraatia ja majandust puudutavad reformid, kaitsekoostöö jpt.) Gruusia küsib Eestilt nõu, valitsused peavad oluliseks. Gruusia on prioriteetne sihtriik, millele pakume reformikogemusi ja ekspertiisi (miljon eurot aastas = reformide toetamine, haridus, ettevõtlus, õigused, muud ad hoc teemad, viimasel ajal keskkonnaküsimused)
Ka kultuurivallas koostöö toimib: on tehtud palju tunnustust võitnud film “Mandariinid”, on palju laulukoore ja tantsurühme, toimib rahvadiplomaatia, Eestis on mitmeid Gruusia tudengeid; kehtib ütlus: “igal eestlasel on grusiinist sober”; Eesti investorid on aktiivsed kinnisvara sektoris, aga ka nt energeetikas. Lisaks on veel küberkoostöö, kaitsekoostöö ja Eesti aitab Gruusial oma kaitseliitu kokku panna.
Gruusia ja Euroopa Liit
Eastern Partnership – poliitine platvorm, mille kaudu tehakse koostööd Ida-Euroopa sihtriikidega. Eesmärk on aidata sihtriikidel viia läbi reforme ning kinnistada demokraatlike institutsioonide toimimine. Selleks on EL-il pakkuda erinevad fonde ja rahastust. , Päeva lõpuks on eesmärk tuua neid lähemale Euroopa väärtusruumile ja kindlustada Euroopa Liitdu naabrust. Katuseeesmärkideks on demokraatia, majandus ja areng. Euroopa Liidu-Gruusia kahepoolne suhe paigutub EaP raamistikku: ehk valdav osa poliitlisest, majanduslikust ja muust praktilisest koostööst tehakse EaP kaudu. N-ö eraldi kahepoolset lepingut ametlikult ei ole (aga on erandeid). Suhete alusteks on AA (assotsiatsioonileping) ja DCFTA (kõikehõlmav vabakaubandusleping).
2014. aasta juunis sõlmiti assotsiatsioonileping (AA), mille raames sai Gruusia võimaluse sõlmida Euroopa Liiduga sügav ja kõikehõlmav vabakaubandusleping (DCFTA). Tänu DCFTA elemendile läheb 27% Gruusia ekspordist EL-i, mis on aina kasvav trend = EL turule sisenemise eeltingimused on Gruusia kaupade ja teenuste vastavus Euroopa Liidu standarditele.
Üle 40 000 Gruusia (väike)ettvõtte on saanud toetuseid/laenu EL-i fondidest. On toimunud põllumajandussektori moderniseerumine, farmerite koolitamine, Euroopa Liidu standardite tutvustamine, kasusaajateks 250 000 Gruusia farmerit. Euroopa Liit toetab erinevate meetemete kaudu ka Gruusia makromajandust. 2017. aasta jaanuarist kehtib Gruusias Eesti mudelil põhinev ettevõtte tulumaksusüsteem.
Gruusias on toimumas ka demokraatlike institutsioonide kinnistamine ja jätkusuutlikkus, näiteks alles hiljuti võeti vastu uus seadus – valitsusliikmed on kohustatud käima parlamendi ees aru andmas. Samuti on toimunud justiitssüsteemi reformimine – nõustamine, koolitamine (näiteks kokku üle 5000 kohtuniku, prokuröri, politseiuurija jms valdkonna töötaja on koolitatud Euroopa Liidu toel). Samuti on kättesaadav tasuta õigusabi Gruusia kodanikele. Kohalike omavalitsuste tasandil toimub administratiivse võimekuse suurendamine, näiteks Eesti e-Ga project.
Alates viisavabaduse kehtimisest on üle 300 000 Gruusia kodaniku reisinud Euroopa Liitu, millest tekkis probleem asüülitaotlejatega, aga et Gruusia on defineeritud turvalise sihtriigina, siis teised riigid grusiinidele asüüli anda ei saa. Erasmus+ projekti kaudu on umbes 5500 tudengit EL-i ülikoolides, üle 9300 noore ja noorsootöötaja osalenud vahetusprogrammides.
Gruusiale on poliitiliselt väga oluline Euroopa Liidu vankumatu ja järjepidev toetus Gruusia territoriaalsele terviklikkusele. Kasvav probleem on asjaolu, et Gruusia on teiste maailmas toimuvate kriiside varjus. EEAS-i (Euroopa Liidu välisteenistus) all on EUSR (Toivo Klaar), kes on EL-i eriesindaja Lõuna-Kaukaasia konfliktide juures ning Genfi kõneluste üks kolmest läbirääkijast.
2008.aastal, pärast Venemaa-Gruusia sõda, lähetati Euroopa Liidu poolt sinna EUMM vaatlusmissioon (Eesti poolt kaks eksperti). Gruusia on lähetanud omalt poolt 156 teenistujat (sõdurid, politsei, meditsiinialane staff jms) EUTM RCA & EUTM Mali missioonile.
Gruusiat peetakse EaP riikidest kõige eesrindlikumaks, n-ö front-runner; UA ja MD (AA/DCFTA riigid) on samuti heal järjel, aga seal on mõned “agad”. Gruusia on AA/ DCFTA leppest tulenevalt teinud palju edukaid reforme (nt EE kogemusel ettevõtte tulumaksu reoform), aga samas ei saa eitada, et ees on raske kodutöö, mis ühtlasi nõuab senisest paremat reformide selgitamist ühiskonnale ning see ilmselt nõuab ka poliitilise kapitali kulutamist.
Ühiskonna toetus Euroopa Liiduga liitumisele on olnud läbi kümnendi stabiilselt 70%-80% vahel. See aga tekitab ühiskonnas kõrgeid ootuseid, näiteks 1/5 rahvast arvab, et Gruusia juba on Euroopa Liidus.
Gruusia valitsus on alates 2009. aastast avalikult deklareerinud soovi liituda Euroopa Liiduga. Arusaadavalt on Euroopa Liidus heitlikud meeleolud, mis viib Euroopa Liidu fookuse mujale, seega läbirääkimiste laua taga EL-i liikmelisuse üle ei arutleta (samas avatud uste poliitika kehtib). Gruusia on aga olnud loominguline – neil on taktika arendada EaP raamistiku kõrvalt rohkem kahepoolset koostööd ja suhtlust Euroopa Liiduga. On tehtud Roadmap2EU – Gruusia enda koostatud teekaart to hook up Euroopa Liiduga ning eesmärk on minna kaugemale AA/DCFTA eesmärkidest.
 
Gruusia-NATO
1994. aastal ühines Gruusia NATO rahupartnerlusprogrammiga. 2003. aastal, pärast Rooside Revolutsiooni, toimus kiire edasiminek, suhted ja töö aktiviseerusid. 2008. aastal toimus Bukaresti tippkohtumine, kus tehti tugev sellealane sõnum. 2011. aastal NATO võõrustas välisministrite kohtumist, kus ametlikult Gruusiale viidati kui NATO-sse pürgijale. 2014. Wales´is anti Gruusiale Substantial NATO-Georgia Package (SNGP), kus oli 15 tegevusvaldkonda – Eesti on küberturvalisuse juhtriik,. NATO-ga liitumiseks valmistumisel on Gruusial praktilised vahendid olemas, kuid puudub poliitiliselt oluline MAP (Membership Action Plan). Gruusia välispoliitiliseks prioriteediks on liitumine NATO-ga ning kaitsekulud on 2% SKP-st. Toetus NATO-ga liitumisele on traditsiooniliselt kõrge, u 65-70% piires.

Gruusia ja naabrid
Türgi on samuti aktiivne Gruusia toetaja, sh NATO kontekstis. Naaberiikides on aga suured pinged - Armeenia-Azerbaidžaani konfliktid, diplomaatiliste suhete puudumine, Türgi-Armeenia konfliktne ajalugu ja halvad suhted jne. Armeenia on ka ainuke riik, kellel pole maismaaühendust Euraasia mandriliiniga, millest tulenevalt on Armeenial geopoliitilised ja majanduslikud väljakutsed. Bakule on oluline suunata oma gaas läbi Gruusia Euroopa turgudele.

Gruusia-Venemaa suhted
Gruusia ja Venemaa omavahelised suhted katkesid pärast 2008. aasta konflikti, ametlikuks vahendajaks oli CH. Lisaks CH vahendustegevusele on kokkupuuted nn valitsuste eriesindajate tasemel, siis on laual aga pehmed teemad. Genfi kõnelused, mis toimus oktoobris 2008, oli ametlik Vene-Gruusia 2008. aasta sõja tagajärgede ja läbirääkimiste formaat. Probleem tekkis aga sellest, et kes kellega läbi peab rääkima.
Muid ametlikke kokkupuuteid polegi, välja arvatud rahvusvahelistes organisatsioonides. Gruusia jaoks on punane joon okupeeritud alade küsimus. Gruusia valitsus püüab aga olla Venemaa suhtes võimalikult pragmaatiline, murranguid näha aga ei ole.
Okupeeritud Abhaasia ja Lõuna-Osseeteia
Abhaasia ja Lõuna-Osseetia on de facto iseseisvad “riigid”, kuid on väga otsese Venemaa mõju all. Abhaasias ja Lõuna-Osseetias on Venemaa sõjaväebaasid. Abhaasias on umbes 70-80% de facto eelarvest Venemaa “sponsoreeritud”, Lõuna-Osseetias umbes 90% de facto eelarvest. Lõuna-Osseetia tahab referendumit liitumiseks Venemaaga, Abhaasia tahab aga iseseisvust hoida.
Probleemideks on ABL-i (Administrating Borderline) tarastamine, inimeste ebaseaduslik kinnipidamine, provokatsioonid ja erikaasused. Abhaasias toimub grusiinide õiguste piiramine ja tagakiusamine (nt haridus, dokumentatsioon jne). De facto Riigid on aga ebakonstruktiivsed läbirääkijad, kuigi nad ei ole alati iseseisvad tegutsejad.

Küsimused:
1)    Miks tehti üleskutse öelda Georgia, mitte Gruusia?
V: Jäigi üleskutseks; grusiinid ei tee sellest probleemi, ei ole küsimus, mida keegi igapäevaselt survestaks. Leedukad esimesed, kes kutsuvad Gruusiat selle gruusiakeelse nimetuse järgi
2)    Läbirääkimised separatistlike alade ja Gruusia vahel
V: De facto valitsused ei küsi midagi, sest need on kolmanda riigi mõju all ja sellepärast ei tegutse alati enda mõtlemise ja tahtmise järgi. Läbirääkimiste dünaamika väga konfliktne. Avaldustes pinge, läbirääkimiste laua taga arutatakse ka pingeid, rahumeelset lepitusprotsessi ei ole. Tuleks jälgida, et mida teeb Gruusia suhtes Abhaasiaga
3)    Kas autonoomiat uuesti tekitada ei saa?
V: Arvan, et grusiinidele meeldiks kui autonoomia läbi läheks – sellest on aeg-ajalt avalikult räägitud, sh eelmise valituse ajal olid mingi eel kokkulepped de facto võimudega – aga arusaadavalt on ole läbirääkimiste dünaamika väga keeruline. On oluline teada, et Gruusia valitsus on pragmaatiline ja püüab leida konstruktiivseid lahendusi. Diplomaatide roll on läbirääkimisi vahendada ning pingeid leevendada.  
4)    Korruptsioon
V: Kui suhelda grusiinidega või lugeda raporteid, siis  alates eelmise valitsuse (Šaakahsvili) võimuletulekust kadus ka korruptsioon. Väga kiiresti viidi läbi hädavajalikud reformid, mis kehtestasid korruptsiooni suhtes nulltolerants suhtumise (nt vana politsei kaader saadeti üleöö laiali). Klassikalises mõttes korruptsiooni tänapäeval ei ole.