08.05 Yana Toom

8. mail 2018. aastal toimus RSR-i viimane loeng, kus oma mõtteid käis meiega jagamas ajakirjanik ning poliitik, praegune Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom.

Kriitiline mõtlemine välispoliitikas ja ajakirjanduses

Kriitiline suhtumine uudistesse ning allikatesse on oluline omadus nii ajakirjaniku kui ka lugeja puhul. Iga pädev ajakirjanik peaks kasutama vähemalt kolme allikat, et olla oma uudise õigsuses kindel. Ükskõik, millist meediakanalit inimesed jälgivad, on pilt valikuline, väited, faktid ja oletused lähevad tihti segamini. Uudiste kirjutamisel ja lugemisel tuleks arvestada seda, kas lähtume väärtustest, faktidest või teatud narratiivist. Nii poliitikas kui ka meedias kehtivad teatud väärtused. Meie kultuuriruumis on nendeks euroopalikud, demokraatlikud väärtused. Taoline normidele keskendumine võib inimeste maailmapildi muuta liialt must-valgeks. Iga inimene peaks aga sellist poolte valikut vältima, kuna hiljem on kindlast narratiivist peaaegu võimatu väljuda.

Fake news ja USA presidendivalimised

Aina rohkem on levinud meedias n-ö fake news ning nende vastu võitlemine. Samas on tegu mõistega, mida ei ole spetsiifiliselt defineeritud ning seetõttu on keeruline nende suhtes koostada seadusandlikke akte. Samuti on probleemne propaganda vastu võidelda: üritades propagandat oma meediaruumist eemaldada, on oht, et muutume ise propagandistideks. USA presidendivalimistel võitis Trump väidetavalt tänu vene häkkeritele. Fakte selle kohta on vähe, ent igaühel on nende kohta oma tõlgendus. Isegi kui presidendivalimistesse sekkus mõni vene keelt kõnelev inimene, tuleks vahet teha state ja non-state tegutsejatel: üksik häkker ei esinda riiki. Trump võitis pigem seetõttu, kuna tundus valijatele nagu sõõm värsket õhku.

Süüria keemiarünnak

Süüria keemiarünnaku osas tegelikult fakte napib, eksisteerib vaid video, mille järgi sai väidetavalt hukka 40−70 tsiivilisikut. Teave pärineb Süüria vabatahtlikult tsiviilkaitse organisatsioonilt White Helmets, kelle kohta on tekkinud kaks vastandlikku narratiivi: 1) tegu on organisatsiooniga, mille reaalseks eesmärgiks ongi inimesi aidata 2) organisatsiooni rahastab Suurbritannia ning nende filmitud videod tsiviilisikute hukkumisest on tegelikult lavastatud. Kuigi tegu oli olukorraga, kus faktid ei olnud veel kindlaks tehtud (eksperdid ei jõudnud kohapeal neid kontrollida), otsustasid kolm riiki – USA, Prantsusmaa, Suurbritannia – läbi viia ulatusliku õhurünnaku. Kohale jõudnud eksperdid ei saanud midagi uurida, kuna kõik oli puruks pommitatud. Bashar al-Assadile seda keemiarünnakut tegelikult poliitiliselt vaja ei olnud, kuna paar päeva enne oletuslikku rünnakut oleks USA oma väed Süüriast välja viinud.

KÜSIMUSED

Millised kolm meediaallikat on kõige usaldusväärsemad? Millist kolme meediakanalit loete hommikul kohvi kõrvale?

Sajaprotsendiliselt ei saa usaldada ühtegi väljaannet. Välismaistest meediaallikatest loen eelkõige The Guardianit, New York Timesi, Washington Posti ning Meduzat, Eesti meediakanalitest usaldan enim Eesti Päevalehte.

Miks just Eesti Päevalehte?

Eesti Päevalehes osatakse eristada väidet ja fakti. Sealseid ajakirjanikke saab usaldada, ei väänata intervjueeritavate sõnu. Arvan seda nii lugeja kui ka intervjuude andjana.

Kuidas selgitate Venemaa-vastast Euroopat?

Eestis kehtib ühtsuse narratiiv: toetame Ukraina ühtsust, mõistame hukka Krimmi annekteerimise, Donbassi sõja. Räägime sellest, et Putin lõhub oma tegudega maailma julgeoleku arhitektuuri, ent jätame tähelepanuta, kuidas Trump lõhub oma tariifidega maailma majandust. Tegelikult suhtub n-ö Vana Euroopa (Lääne-Euroopa) Venemaase hoopis teisiti kui meie. Eesti meedia annab sageli ainult meiepoolse, Venemaa-vastase pildi. Tõde on tegelikult ühiskondliku kokkuleppe tulemus.

Kuidas saab tõde olla ühiskondlik kokkulepe? Faktid, mis ajakirjandusse jõuavad, on jäämäe tipp, nt Skripalide juhtumi puhul. Tõde on teada, aga see ei jõua meieni.

Kuni tõde pole meieni jõudnud, ärme võta pooli. Esimene, kes võitis Skripalide juhtumist, oli Theresa May, kelle positsioon oli varem väga ebakindel. Ei mina ega teie tea täpset tõde, samas kiidame ikkagi heaks teatud narratiivi.

Kas ja kuidas peaksime Eestina seda välispoliitilist valikut tegema, kelle poole hoida? On Eestil olla võimekust isemõtlev riik?

Ideaalis oleksime isemõtlejad, aga hetkel seda olla ei suuda, kuna meil on poliitikas „meeldivate inimeste ajastu“. Kõik on meeldivad inimesed: kui Theresa May patsutab õlale, ega sa talle ju ära ei ütle. Me oleme küll EL-is, ent iga suurriik ajab siiski oma rida (Itaalia hoiab Venemaaga häid suhteid, Saksamaa ehitab koostöös Venemaaga Nord Streami). Eesti on pigem ameerikaliku lähenemisega, ilmselt ühiskondliku kokkuleppe tõttu. Tegelikult on kahju, et Venemaaga on suhted katkenud. Meie poolt kehtestatud sanktsioonid mõjutavad eelkõige tavaelanikke (nt Krimmis elavaid eestlasi).

Gruusia polnud kunagi väga radikaalselt läänemeelne? Samamoodi Ukraina. Mida meil on võita sellest, kui pöörame oma näo rohkem Venemaa poole?

Need narratiivid, millest ma rääkisin, nende piir jookseb täpselt mööda Narva jõge. Venemaa jääb nagunii meie naabriks ning selle osas pole meil midagi muuta.

Kui okupeeritakse, küüditatakse siis vähem?

Tänapäeva sõjad on teistsugused. Ma ei räägi sellest, et me peaksime olema väga sõbralikud, me peaks olema praktilised ning ära kasutama meie kohalike venelaste potentsiaali. Oma tõrjumisega me loomegi ühiskonna, kus venelased tunnevad end teistsugustena. Selline narratiiv ei ole Eestile tegelikult hea.

Mulle tundub, et ideaalis on kerge vastuolu. Hea ühiskond on võimalikult sidus, aga samas, kui oleme kõige suhtes nii kriitilised ja usaldamatud, kuidas saame luua sidusat ühiskonda?

Me ei pea ühtemoodi mõtlema, sest need ühised väärtused on olemas Piiblis/Koraanis. Usaldus ei ole see, et mina räägin, teie usute. Usaldus on see, et te usute, et mina räägin siiralt. Me räägime üksteisega siiralt ja vaidleme. See peab olema lubatud ja me peaksime seda ühiskonnana soosima, eriti seetõttu, et me oleme väikeriik. Usalduse loomine peaks tänu meie suurusele oleme lihtsam, aga tegelikult ei ole.

Ütlete, et kohalike venelastega peaks tegema koostööd. Milles see koostöö seisneb?

Näiteks võib tuua Venemaal toimunud Krasnojarski eestlaste pidustused, kuhu peaminister jättis pingelise rahvusvahelise olukorra tõttu minemata. On arusaadav, et peaminister lähtus ühiskondlikust poliitilisest konsensusest, ent tegu on siiski seal elavate eestlaste kogukonnaga, keda peaksime toetama. Venemaa võib paljude jaoks olla kurjuse impeerium, ent ka seal elavad tavalised inimesed. Kui me venelastega ei suhtle ning tõrjume neid eemale, kaotame omavahelise sideme.