08.03 Jaan Murumets

8. märtsil pidas Jaan Murumets loengu teemal "Kriis Lähis-Idas ja islami tulevik: vaade seestpoolt". Jaan Murumetsal on ligi kakskümmend aastat töökogemust kõrgema ametnikuna Kaitseministeeriumis ja Kaitseväe Peastaabis, samuti dotsendi ja rakendusuuringute haldajana Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes. Murumets on pikaaegne õppejõud USA Mereväe Tsiviil-Militaarsuhete Keskuses Californias ja konsultant Washingtonis paiknevas Kaitseanalüüside Instituudis. Doktorikraad pärineb Šveitsist, Zürichi Ülikoolist. Murumets on tunnustatud nõustaja kaitsepoliitika, kaitseplaneerimise ja kaitseressursside haldamise alal. Hetkel leiab ta rakendust Rahvusvahelises Kaitseuuringute Keskuses. Naistepäeval toimunud loengus rääkis Murumets kriisist Lähis-Idas ja islami tulevikust.

Loengu alguses ütles Murumets, et ta ei ole arabist ja tal ei ole politoloogiaalast haridust. Miks aga räägib ta Lähis-Idast? Viimased 20 aastat on mees tegelenud julgeoleku ja kaitseküsimustega. Seepärast on olnud oluline olla kursis toimuvaga kohtades, mis puudutavad hetkelisi julgeolekuprotsesse. Praegu on selliseks kohaks kindlasti Lähis-Ida. Jaan Murumetsal on olnud võimalus koostööd teha ühe noore ja andeka teadlasega, kes töötab Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangas nõunikuna Lähis-Ida küsimustes. Noormees kirjutab teemast palju ja Murumets toetubki loengus noorelt mehelt saadud infole ja toob välja mõned olulised punktid.

Kui kuskilt alustada…

Kuni 20. sajandi alguseni valitses Lähis-Idas Ottomani impeerium. 1916. aastal sõlmiti Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel Sykes-Picot´ leping, millega kaks riiki panid paika uued mõjusfäärid pärast esimest maailmasõda. Omavahel jagati ära araabia alad, mis olid seni kuulunud Ottomani impeeriumile. Lepingu kohaselt jäid Iraak, Jordaania ja Palestiina Suurbritannia mõjusfääri ning Süüria ja Liibanon Prantsusmaa mõjusfääri. Pärast sõda mõjutas Suurbritannia palju ka Egiptust ja Prantsusmaa Marokot. Prantslased proovisid piiride joonistamisel lähtuda rohkem religioonist ja selle esindajate paiknemisest, britid pidasid olulisemaks poliitilisi jõudusid. Oluline on mainida siinkohal ka 1917. aasta Balfouri deklaratsiooni, millega Suurbritannia lubas aidata kaasa juutide rahvusliku kodu loomisele Palestiinas, juutidele anti õigus asuda Palestiinasse. Deklaratsiooni juures mängisid oma osa mõjukad Briti sionistid, kellest üks sai ka tulevaseks Iisraeli esimeseks presidendiks.

Mis juhtus siis, kui piirid olid maha joonistatud? Arenesid araabia liberalismi ja natsionalismi vormid. 50. aastatel tekkis huvitav nähtus Ühinenud Araabia Vabariik, mille moodustasid Egiptus ja Süüria. Teine veider riik, mis tekkis, oli Ida-Pakistan ja Lääne-Pakistan, mida lahutas India. Poliitiline arabism arenes ja selle kõrgaeg oligi Ühinenud Araabia Vabariik. Praegu on seda auku asunud täitma islamism oma erinevates vormides. Islamism kui vool või organisatsioonide võrgustik on olnud olemas juba ammu, juba Ottomani impeeriumi ajal. Pinnase selle taas esile kerkimiseks andis üsna hiline poliitiline ajalugu.

Saja aasta jooksul toimunud arengud

Viimase saja aasta jooksul on olnud kolm araabia riigi mudelit: araabia liberalism, 50.-70. aastatel araabia natsionalism ja riigi koos hoidmine vägivalla abil.

1492. aastal vallutati Grenada, mille käigus saadeti juudid katoliiklike hispaanlaste poolt Balkanile. Samal ajal oli sinna laienemas ka Türgi. Türgi valitseja, kes sellest kuulis, kutsus juudid Sarajevo linna ja alguse sai majanduslik areng. Miks see oluline on? Sarajevot tunti kui Balkani Jeruusalemma, kus eksisteerisid koos nii juudid kui mõlemad kristlikud kirikud, aga ka valitsejate poolt ametlikult tunnustatud islam. Türgi impeerium ulatus Marokost Musta mereni. Keerulise etnilise seltskonna koos hoidmine oli tülikas. Türgi valitsejatel oli aga pragmaatiline poliitika: senikaua kui maksud laekusid, ei huvitanud kedagi, mis rahvusest inimesed olid, kui maksud ei laekunud, sai kohalik valitseja pähe. Ka kuni 20. sajandi alguseni oli sunni-šiia kooseksisteerimine tavaline.

Murumets rõhutab, et täna annab Lähis-Idas tooni seltskond kes koosneb peamiselt vägivaldsetest islami gruppidest, kes kontrollivad suuri alasid. Paljude jaoks tundub, et islami osaks on sallivus vägivalla suhtes. Poliitilise islami läbikukkumine on toimunud viimase saja aasta jooksul.

Türgi impeerium

Türgi impeerium puutus kokku tehnika ja tööstuse arenguga samal ajal kui muu maailm. Enam kui tuhande aasta jooksul on olnud just islami usk põhiline poliitiline jõuinstrument alal, mis hõlmab Araabia poolsaart, Vahemere maid ja mitmeid teisi alasid. Islam on korraldanud ühiskonda, suunanud seadusi, andnud identiteedi. Tehniline areng sundis ka islamimaailmas muudatusi läbi viima. Need sammud aga nõrgestasid religioosseid institutsioone, suuremale osale inimestest sellised muutused ei meeldinud. Siiski leidus neidki, kes arvasid, et modernsus võiks käia islamiga kaasas.

1920.-30. aastatel toimus Türgis suur moderniseerimisprojekt, mis ei leidnud islamile avalikus elus üldse kohta. Tollase valitseja Atatürgi arvates oli islam usk, mida võisid üksikisikud vaid eraelus praktiseerida. 1960. aastate Tuneesias püüti ellu viia lähenemist, kus islam oli küll see, kust ammutada inspiratsiooni edasi arenemiseks, kuid mille poliitilisi või sotsiaalseid avaldumisvorme ei tohtinud toetada. Režiimid küll toimisid mõnda aega, kuid mõlemad olid pigem ülalt alla projektid ja need ei jäänud kestma halva halduspraktika tõttu. Järelikult ei saa islamit ühiskonnast välja juurida. Mõned araabia rahvuslased on proovinud varasema ja Atatürki režiimi keskteed minna, mis pole samuti toiminud. Peamiseks põhjuseks võib pidada seda, et pole saabunud ühiskonna õitsengut.

1970. aastatel naftast tulenenud majanduslik kasum toetas paljude inimeste tagasipöördumist islamimaadesse, mis olid tol ajal veelgi konservatiivsemad kui täna. Lisaks oli riigi roll aastakümneid järk-järgult kahanenud. 1950-60. aastatel lubatud tasuta haridust ja tervishoidu ei suudetud saavutada ja kannatas režiimide legitiimsus. Umbes kahekümne aastaga toimus eriti Egiptuse ja Süüria kesklassi tõus. Mitmed ranged väärtusvormid jõudsid Vahemere maadesse ja Põhja-Aafrikasse.

Iraani islamivabariik

1979. aastal kehtestati Iraanis islamivabariik, enne seda oli Iraan olnud üsna läänelik. Liberalism oli ennast aga ammendanud. Lisaks sünnitas Nõukogude Liidu ja Afganistani sõda afgaanide seas palju uusi sõjamehi võitlemaks uskmatutega. Poliitilise ega vägivaldse islami suund ei proovinud modernsusega kohaneda. Kuni 21.sajandi alguseni ei saavutanud kumbagi suunda ka edu. Osa radikaalsematest emigreerus Euroopasse ja hakkas propagandat tegema algul trükiste, siis interneti kaudu. Vägivaldsem osa kolis Afganistani ja Pakistani, kus organiseeruti tõhusamatesse struktuuridesse nagu Al-Qaida

Araabia kevad

Araabia kevade lähtepunktiks oli laias laastus halb valitsemine, korruptsioon ja majanduslik allakäik, mis tegi soodsa pinnase rahutusteks. Protsess aga suunas islamistlikud grupid valitsusse, Egiptuses isegi presidentuuri võitmiseni. Islamit hakati esitama vähem radikaalsel viisil, aktsepteeriti lojaalsust nii koduriigi kui ka üleilmse moslemikogukonna vastu. Naised said rohkem võimu nii ärijuhtimises kui avalikes teenustes. Kasutati kaasaegset meediat. Uued juhid ei suutnud aga lahendada aastakümnete jooksul kuhjunud probleeme sotsiaal- ja majandussfääris. Toimus islamiseerumine. Pika ilmaliku võimuga riikides kardeti islamistide võimeltuleku puhul ka muude asjade ümber defineerimist. Araablastest kristlased kartsid oma tuleviku pärast.

ISIS ja teised sarnased rühmitused võtavad eeskuju varasematest, kuid on paremini rahastatud. Islamism on osa laiaulatuslikust plaanist või vandenõust hävitamaks ilmaliku rahvusriigi ideed.  Viis ja pool aastat pärast araabia kevadet on poliitiline islam sügavalt kahtlustatud nii riigivõimu kui ühiskonna poolt. Tuneesias sunniti juba islamistlikku liikumist andma võimu üle tehnokraatlikule valitsusele, Egiptuses kõrvaldati võimult karm Moslemi Vennaskond.

Noored islamistid tahavad kätte maksta. Neile tundub, et liberaalid ja rahvuslased on ebaõnnestunud ja nüüd on islamistide kord. Nad arvavad, et islami kõrvale tõrjumine võimust on vastu hakkamine jumala tahtele. Räägitakse ka, et islamism on tagasi seal, kus see 19. sajandil alguse sai. Osad proovivad lepitada modernismi ja islamit, teised eitavad modernismi ja ilmalikkust. Araabia maailm elab täna poliitikas läbi sügavat muutust. Ilmalikud valitsejad austavad vähem liberaalseid ideid ja demokraatiat, džihadismist on saanud kõige mõjusam islami vorm. Moslemitest noored on kaotanud illusioonid. Araabia ühiskonnad näevad üksteist läbi usaldamatuse ning Islamistid ja rahvuslased ei salli üksteist.

Arengud 40 aasta jooksul

Neljakümne aastaga on moslemite arv tunduvalt kasvanud ja majanduslikud raskused võimendavad kõiki probleeme. Kuna haridus pole kaua aega toiminud, siis need, kes vähegi saavad, lahkuvad Euroopasse või USA-sse, eriti vähemused. Palju toimub ka sisepagulust. Osad loovad oma firmad, mis on seotud globaalse majandusega ja elavad omaette. Nende lapsed saavad hariduse välismaal. Kas näiteks Süüria, Iraak ja Liibanon on väärt, et nende säilimise eest võidelda erinevate vahenditega? Oleneb sellest, kes võitleb. Kas need, keda võiksime toetada, jagavad meiega samasuguse riikluse ideed? Vajadus on uue ühiskondliku identiteedi järgi, mis oleks elujõuline. Araabia rahva tulevik sõltub sellest, kas uus põlvkond suudab olla majanduslikult jätkusuutlik, pidades meeles, et sealse rahva jaoks on religioon ja kultuur olulisemad kui riiklus.

Lõpetuseks

Vastuseks küsimusele, et kas Lähis-Ida konflikti tuleks sekkuda või oodata, kuni tulekahju on kustunud ja seejärel tegutseda edasi sellega, mis on alles jäänud, arvab Murumets, et sekkumine on odavam kui mittesekkumine. Kuhu aga minna? Nüüd on juba Venemaa segatud teemasse ja olukord on keeruline. Sekkumiseks tuleks korralikult läbi mõelda, et kuhu, miks ja milleks?

Küsimusele Iisraeli kohta, vastab Murumets, et ka Iisrael jälgib toimuvat, aga kuna igal aastal saadakse USA-lt üsna suurt sõjalist abi, siis ei ole Iisraeli juhtkond väga murelik. Riigi vastu on üritatud varemgi midagi ette võtta, aga see pole õnnestunud, vaevalt, et nüüd teisiti läheb, kui suurem energia on suunatud mujale. Paljud inimesed siiski lahkuvad Iisraelist näiteks New Yorki, kus on suur juudi kogukond.

Kokkuvõtteks arvab esineja, et Lähis-Idas on praegu ainult halvad ja väga halvad lahendused.

Konspekteeris Eleri Lepik